pksl kpsl

Ma ei oska enam ajaveebi pidada, see on küll kindel. Ja ma mäletan väga selgelt veel, kuhu ma esimese elektripaberist raamatuga välja jõudsin. Füüsiliselt tajutavasse kõrgrõhualasse. Ma loen selle viimast sissekannet ja mõtlen üha uuesti, et jah, see oli lõpp; seda koletist ei tohi enam puutuda.

Milleks II?
Et ma mäletaksin paremini. Ma olen liiga võimeline aja värvi jälgima jääma, pilgutamist unustama.
Enam ei ole see aeg. Kirjutan siis sihtreaalsuse perroonini oma tiksuvaid tunde pikselkapslitesse hoiule.

---

Eile käisime kursavenna Margusega Draamateatris ja maksime selle eest 240 krooni raha. Sest tegemist oli külalisetendusega Rakverest, meie koolikaardid ei kehtinud.
Üle aegade oli vaatuste vahel kohvikusabas seistes päris teatriskäimise tunne. Hõljuv jälitamatu konjakivine, viisakalt riietatud inimesed. Ma pakkusin välja, et Ameerikas ei käida enam ammu viisakate riietega teatrit vaatamas. Kas meie esindame Eestis sedasama allakäiku? Katkised teksad, pusad ja kampsunid. Margusel oli kuiva valget värvi juustes ja kõrva sees - ta värvis kodus lage ja suur lätakas kukkus näkku. Kui ta nägu pestes peeglisse vaatas, olid silmamuna peal väikesed valged värvikuulid liuelnud.
Publik oli soe, nagu plastiliin väikse lapse käes. Rahvas reageeris laval toimuvale peaaegu sama pidevalt ja kiirelt, kui ameerika sitcomides. See mu mõtted USA peale viiski. Näitlejad tegid isegi neid naljajärgseid koha peal tatsumisi, oodates naeru ja aplausi vaibumist, nagu Al Bundy ja pere.
Kõik ootasid striptiisi, muidugi. Ühe tegelase Sergei noku räägiti ja mängiti ülisuureks, näiteks, nii et oli, mida ärevalt oodata.
Striptiis tuli ka. Saal lasti suitsu täis ja eesriie lasti ette, et korüfee saaks rambivalguse keskel show'd sisse juhatada ning publiku ootuseid piirini kõditada. Ja siis tõmmati eesriie valla ja mehed tegid striptiisi ja see publik, keda ma vaheajal olin peeneks pidanud, lasi huilgamisel vabalt kõlada, kuni mehed stringidki jalast kiskusid ja politseimütside taha varjusid. Siis läksid tuled maha ja paar meest võtsid kaugemal lavasügavuses seistes mütsidki eest. Etenduse lõpp.

Alastus või selle võimalikkus hoiab publikut saalis.
Mulle meeldis see tükk, muidu, kuid mis mind viimaks häirima hakkas, oli see, mismoodi ropendamine rahvale peale läheb. Et kui üks tegelane nimetab teist "Väikseks pasaks" või ütleb talle "Mine perse", siis see on suur asi; uskumatu ja naljakas ühekorraga.

Kui ma suvel Teatritehases enne lavale minekut veel eelviimast versiooni oma esimesest näidendist üle lugesin, tundus see mitte eeskätt ropuna, vaid jäledana. Panin selle paberikuhja lauale ja põrnitsesin seda ja mõtlesin, et see on jäle kleepuv ollusmoodustis.
Pärast eilset etendust ma mõtlen, et see minu näidend on ikka ropp ka ja ma ei tea, kas pigem kahjuks või... mitte õnneks, aga sobilikult, loomutruult.
(Vahemärkusena: näidendi teine osa hakkab kandma pealkirja "Justkui tütarlapsed päikse käes". See tuleb ilma roppusteta. Tuleb viisakas teater.)

Ma lugesin täna uue näitemängu esimese vaatuse läbi.
Väga aeglaselt arenev embrüo on see käsikiri, võrreldes eelmisega. Kosmoseembrüo.

---

Et ma ei kaoks nüüd.
Ma kuulen tiksumist selgelt. Peaksin kuulma väga selgelt.