pksl kpsl
reede, märts 03, 2006
Miks ma nii teen ja tunnen
Mu õde jõudis öösel tagasi oma lennuki- ja autoretkelt ning tõi mulle Londonist kaasa Robert McKee raamatu "Story", nagu ma palusin, kuigi raamat maksis palju - 19.90 £.
Lugesin seda Sõpruse/Club Hollywoodi punase bordellilühtriga koridoris, istudes pidudest ja hõõrduvatest kehadest määrdunud ja lõhki kistud diivanil, üritades kollaselt seinalambilt maksimaalselt valgust lehele saada, sest väljas läks pimedaks. Ja siis ma jäin uniseks, aga enne kui ma soojust hoides ennast kokku sõlmisin ja magama jäin, jõudsin ühele arusaamisele, et miks ma tahan kirjandust, teatrit ja kino; miks ma neist nii palju hoolin.
Ma armastan lugusid ja lugu on kirjanduse, teatri ja kino keskne jõud. Kuid miks mulle ainult kirjandusest ei piisa, on see, et kirjandus ei anna seda kollektiivset kogemust, mida annab kino. Ja kino ei anna seda keha-keha vastas vaim-vaimu vastas füüsilist läbimängu, mida annab teater. Seespidisest perspektiivist.
Mul on vaja tagasiteed inimeste lähedusse. Kirjandus on üksildus, mis konstrueerib ja kasvatab teadlikkust. Teater on kompromissitu lähedus, mis muutub eitamatuks siiruseks, puhtuseks, eheduseks - või automaatikaks, mis asendab intiimset sümbioosi, mille aktiivkoomaliku süvauneliku kaitsetuse, piirituse ja koosolu tunde ihaldus inimesi üleüldse teatrisse võrgutabki.
Kinos on mugav, kinos me oleme kaitstud. Väljaspool ekraanikarakterite aegruumi istume parimate filmide seanssidel ennastunustanult punaste istmete pehmuses ning laseme eludel, saatustel, mööduda; liuelda üle vaatevälja, nagu uisutajad jääl; lubades enesel langetada hinnanguid ning jagada armu või hävitussõnu, kasutades seejuures väikseimat füüsilist pingutust.
Teatri vaatamine nõuab suurimat pingutust, sest lava peal on inimesed, kel puudub võimalus muuta vead olematuks. Mistõttu peab publik otseses mõttes kaasa elama ning passiivselt energiseerima lavamaailma. Kui publik muutub ükskõikseks, on lava elu sama vitaalne ja liikuv kui peatuks lõigatud kana.
Sedasi kolmes maailmas elades on mul võimalus saada teadlikuks iseendast, sinust ja neist. Need on kolm elu intensiivses üksilduses (kirjandus), intensiivses läheduses (teater) ja intensiivses passiivsuses (kino).
Kaota üks neist ära ja ma olen veel rumalam, tahumatum ja isemoodustuvatest väärstruktuuridest invaliidsem, kui praegu.
Ma ei tunne muid viise iseenda ja inimkonnaga elamiseks; tapab see mind või mitte.
Lugesin seda Sõpruse/Club Hollywoodi punase bordellilühtriga koridoris, istudes pidudest ja hõõrduvatest kehadest määrdunud ja lõhki kistud diivanil, üritades kollaselt seinalambilt maksimaalselt valgust lehele saada, sest väljas läks pimedaks. Ja siis ma jäin uniseks, aga enne kui ma soojust hoides ennast kokku sõlmisin ja magama jäin, jõudsin ühele arusaamisele, et miks ma tahan kirjandust, teatrit ja kino; miks ma neist nii palju hoolin.
Ma armastan lugusid ja lugu on kirjanduse, teatri ja kino keskne jõud. Kuid miks mulle ainult kirjandusest ei piisa, on see, et kirjandus ei anna seda kollektiivset kogemust, mida annab kino. Ja kino ei anna seda keha-keha vastas vaim-vaimu vastas füüsilist läbimängu, mida annab teater. Seespidisest perspektiivist.
Mul on vaja tagasiteed inimeste lähedusse. Kirjandus on üksildus, mis konstrueerib ja kasvatab teadlikkust. Teater on kompromissitu lähedus, mis muutub eitamatuks siiruseks, puhtuseks, eheduseks - või automaatikaks, mis asendab intiimset sümbioosi, mille aktiivkoomaliku süvauneliku kaitsetuse, piirituse ja koosolu tunde ihaldus inimesi üleüldse teatrisse võrgutabki.
Kinos on mugav, kinos me oleme kaitstud. Väljaspool ekraanikarakterite aegruumi istume parimate filmide seanssidel ennastunustanult punaste istmete pehmuses ning laseme eludel, saatustel, mööduda; liuelda üle vaatevälja, nagu uisutajad jääl; lubades enesel langetada hinnanguid ning jagada armu või hävitussõnu, kasutades seejuures väikseimat füüsilist pingutust.
Teatri vaatamine nõuab suurimat pingutust, sest lava peal on inimesed, kel puudub võimalus muuta vead olematuks. Mistõttu peab publik otseses mõttes kaasa elama ning passiivselt energiseerima lavamaailma. Kui publik muutub ükskõikseks, on lava elu sama vitaalne ja liikuv kui peatuks lõigatud kana.
Sedasi kolmes maailmas elades on mul võimalus saada teadlikuks iseendast, sinust ja neist. Need on kolm elu intensiivses üksilduses (kirjandus), intensiivses läheduses (teater) ja intensiivses passiivsuses (kino).
Kaota üks neist ära ja ma olen veel rumalam, tahumatum ja isemoodustuvatest väärstruktuuridest invaliidsem, kui praegu.
Ma ei tunne muid viise iseenda ja inimkonnaga elamiseks; tapab see mind või mitte.
posted by tndplk # 6:47 AM 
sinusõna:
<< Home
ma lugesin seda Storyt kunagi kui see efsa Lõhmus soovitas ja siis kirjutasin sealt neli lehte tsitaate välja ja siis millalgi nägin ühte hollywoodi filmi, kus see mees oli sees.
ma ei mäleta, mis see film oli, aga seal oli kaks venda ja üks oli stsenarist ja käis kogu filmi diktofon käes ringi, lõpuks oli mingi krokodillide jaht
ja siis keegi otsustas: Mckee on petis ja ärimees, tal pole hinge. Ta ütles seal filmis, et lilledest ja heinamaast ei tohi stsenaariumit kirjutada, sest need ei huvita kedagi.
See otsustaja oli tüdruk. Ma tunnen seda tüdruk. Aga pole temaga enam ammu suhelnud.
ma ei mäleta, mis see film oli, aga seal oli kaks venda ja üks oli stsenarist ja käis kogu filmi diktofon käes ringi, lõpuks oli mingi krokodillide jaht
ja siis keegi otsustas: Mckee on petis ja ärimees, tal pole hinge. Ta ütles seal filmis, et lilledest ja heinamaast ei tohi stsenaariumit kirjutada, sest need ei huvita kedagi.
See otsustaja oli tüdruk. Ma tunnen seda tüdruk. Aga pole temaga enam ammu suhelnud.
Teine hea raamat on Stephen Kingi "On Writing". See keskendub pigem proosale, kui stsenaristikale. Mul on see läbi loetud ka. Kui tahad, ma laenan. Tema peamine manitsus on, et "You must not come to the page lightly."
Postita kommentaar
# posted by 
: laupäev, märts 11, 2006 2:29:00 AM
: laupäev, märts 11, 2006 2:29:00 AM<< Home
