pksl kpsl

9. või 10. august aastal 2005,
Hispaania, Sanlúcar de Barrameda, suvepuhkusest maha jäetud koolimaja korvpalliplats agulipiirkonnas. Madalad majad, kõrbekollased või taevasinised, nagu seebiseriaalides, palmid. Õhtu. Me istume kooli sööklahoone ees asfaldil ja ümberringne soe õhk on juustusest roiskumise lehast pehme.
Üks eesti grupi poistest - üks kahest Argost - räägib mulle, et see on laibalõhn. Ümberringi on põllud ja farmiloomad. Surnud farmiloomad lagunevad kuumuse käes ja terve keskkond on neid täis, kaasa-arvatud söökla, kus me toitu sööme.
Igatahes, me oleme söökla ees kossuplatsil ja üks hispaanlastest - üks inglise keele õpetaja - mängib meile kitarri ja laulab. Inimesed kuulavad, kallistavad põlvi.
Ma palun, et ta mängiks Radioheadi "Creepi". Ta mängib, ma kuulan. Pimedas, söökla fluorestsentvalgustite ja tänavalaternate värvis.

19. veebruari esimesed minutikümned aastal 2006,
Draamateatri kõrval. Teatribuss on lavaka rehepapi-sundpagenduse noored äsja Tallinnasse tagasi toonud. Mina olin turistina kaasas, pilte ei teinud.
Teised on juba taksodel, teel koju, ja mina seisan hästi purjus Tõnniga veel teatri kõrval. Ma räägin talle, et koolid tekitavad tunde, et elu on eesmärgistatud, konkreetne ja planeeritud; et sa pole nagu ula peal ja sellepärast on koolis hea olla. Tõnn ütleb, et: "Ula peal oled sa niikuinii."
Vabastav lause.
Enne seda, bussisõidu ajal istun Veiko* kõrval ja siis ta räägib mulle sõjaväest ja talvisest näljalaagrist, maakohtades metsa vahel taevasse vaatamisest, puumajadest. Mina mõmisen kaasa, aeg-ajalt puhken naerma, kui ta laulma hakkab. Veiko ootab suveööde tühjadel tänavatel koju jalutamisi, minekuid.

Küll me kõik läheme oma tulevates suveöödes. Mõtleme endast ja oma asukohast ajajoonel. Oleme creebid, oleme ula peal. Avastame, et professionaalsust ei ole, on ainult tegevusi, millele pühendutakse pikemalt.