pksl kpsl
laupäev, märts 11, 2006
Miks sa kannad seda lollakat inimese kostüümi?*
Üksildus meid ei võta. Pole enam kedagi võtta, me oleme käes.
*
Ma käisin 9. kuupäeval Naftat vaatamas. Sädelev kaltsuteater oli. Ma olin algusest lõpuni elevil, aga niimoodi tundetult, samamoodi nagu lavašõu pealispinna sees polnud kvantitatiivselt palju sisu. Lavastuse sisemus oli naftamust void; lõputiitrid sähvisid kaubamärkide ja miks-jumal-miksidega.
"Maailm, mille lõpp on mõeldav, on alati lõpu poole teel." [id_rev - maailm, mille lõpp on mõeldav]
Ma olen ikka öelnud, et inimeste probleem algab kollektiivse mälu puudumisest. Me oleme neetud või õnnistatud enese kordamisega. Me ei tea. Ja need, kes teavad, lähevad hauda kondistuma. Meil on nii, et faktiteave ja analüütika teevad pea sees ulmade ja fantaasiaga seksi. Kas saab siis elus olemine olla turvaline?
Vahest kuu aega tagasi istusime mina ja kursavend Margus PÖFFi kontoris raadiomajas. Toetusime laua äärele ja vaatasime suurest plasmatelerist kanaleid, pult oli minu käes. Klõpsisin ja klõpsisin ja inimesed jätsid ekraani peal lauseid pooleli, nutsid, laulsid, ei uskunud, uskusid, vahetasid asukohti; üks must mees oli alasti puudesalus, puidust toruke peenise otsas, ning raius puud; ühed mereloomad nägid välja, nagu kunstniku narkoviirastused, mokad korallide külge imetud ja kehad neoonsed. Palju lennukeid lendas. Üks mees testis isetehtud lennumasinat. Nii palju toimus nii korraga, see oli hoomamatu. Ja Margus ütles, et: "Hea, et varsti maailma lõpp tuleb."
Me oleme üksinda selle geriljaterrorismi sees ning üllatame teineteist teinekord meeldivalt. Kõik on mõeldav, aga kõigest me mõelda ei jaksa. Kõigest mõtlemine ei aita.
Aristoteles ütles, et inimese vorm on mõtteline. Kui sa mõtled, et sa oled reisija akendeta rongis, mis on teel tundmatusse, oled sa päris õigel teel. Klišee. Religioon. Teadus. Kunst. Filosoofia.
Sina oled mõeldav, sina sina sina taeva sina.
*
Ma käisin 9. kuupäeval Naftat vaatamas. Sädelev kaltsuteater oli. Ma olin algusest lõpuni elevil, aga niimoodi tundetult, samamoodi nagu lavašõu pealispinna sees polnud kvantitatiivselt palju sisu. Lavastuse sisemus oli naftamust void; lõputiitrid sähvisid kaubamärkide ja miks-jumal-miksidega.
"Maailm, mille lõpp on mõeldav, on alati lõpu poole teel." [id_rev - maailm, mille lõpp on mõeldav]
Ma olen ikka öelnud, et inimeste probleem algab kollektiivse mälu puudumisest. Me oleme neetud või õnnistatud enese kordamisega. Me ei tea. Ja need, kes teavad, lähevad hauda kondistuma. Meil on nii, et faktiteave ja analüütika teevad pea sees ulmade ja fantaasiaga seksi. Kas saab siis elus olemine olla turvaline?
Vahest kuu aega tagasi istusime mina ja kursavend Margus PÖFFi kontoris raadiomajas. Toetusime laua äärele ja vaatasime suurest plasmatelerist kanaleid, pult oli minu käes. Klõpsisin ja klõpsisin ja inimesed jätsid ekraani peal lauseid pooleli, nutsid, laulsid, ei uskunud, uskusid, vahetasid asukohti; üks must mees oli alasti puudesalus, puidust toruke peenise otsas, ning raius puud; ühed mereloomad nägid välja, nagu kunstniku narkoviirastused, mokad korallide külge imetud ja kehad neoonsed. Palju lennukeid lendas. Üks mees testis isetehtud lennumasinat. Nii palju toimus nii korraga, see oli hoomamatu. Ja Margus ütles, et: "Hea, et varsti maailma lõpp tuleb."
Me oleme üksinda selle geriljaterrorismi sees ning üllatame teineteist teinekord meeldivalt. Kõik on mõeldav, aga kõigest me mõelda ei jaksa. Kõigest mõtlemine ei aita.
Aristoteles ütles, et inimese vorm on mõtteline. Kui sa mõtled, et sa oled reisija akendeta rongis, mis on teel tundmatusse, oled sa päris õigel teel. Klišee. Religioon. Teadus. Kunst. Filosoofia.
Sina oled mõeldav, sina sina sina taeva sina.
posted by tndplk # 12:35 PM 
