pksl kpsl

Käisin Tšehhovi novelli- ja näidendikatkeid Theatrumis vaatamas eile. Kristo oli teist korda - talle meeldis, kuidas kontrastina Draamateatrilahendustele tehakse koolis asju lihtsalt. VHK teatriklassi lõpetajad mängisid ja etendus oli õpetajatele reserveeritud, aga minu käpp oli noornäitleja-eksistentsialist Rainar ja Kristo käpp oli Rainari mittenäitlejast klassiõde.
Pärast etendust kõndis Rainar mulle külmal Vene tänaval juhuslikult vastu ja siis me rääkisime natuke. Ma küsisin, et kas nüüd on teatrikooli katsetele minek ja siis ta vastas, et ta läheb võib-olla hoopis Roskildele, sest seal pidid tänavu nii head bändid olema, et nendest ei tahaks ilma jääda. Üleüldse ei tea ta enam, kas ta tahab näitlejaks õppida, sest teater on mandunud. Ta oli oma juhendaja härra Petersoniga sel teemal pikalt vestelnud. Oli küsinud, et kas siis ongi nii, et näitlejad võtavad prooviruumis viina ja teevad mandunud kunsti. Härra Peterson ütles, et aga teie peategi seda muutma.
Mulle meenuvad praegu Uku tegelase sõnad "Sigade Revolutsioonist".
Urmas: "Kui keegi muudab, siis keegi muudab; kui keegi ei muuda, siis keegi ei muuda. Nii lihtne see ongi."
Tipuks kõlab isegi see jutt mandunult.

"It was the best of times, it was the worst of times, it was the age of wisdom, it was the age of foolishness, it was the epoch of belief, it was the epoch of incredulity, it was the season of light, it was the season of darkness, it was the spring of hope, it was the winter of despair, we had everything before us, we had nothing before us, we were all going direct to heaven, we were all going direct the other way--in short, the period was so far like the present period, that some of its noisiest authorities insisted on its being received, for good or for evil, in the superlative degree of comparison only."
Charles Dickens "A Tale of Two Cities" (1859)

Me oleme bipolaarsed. Me oleme mandunud. Me oleme revolutsionäärid. Me anname nimetusi. Šokeerime vahel ja räuskame: "See on nüüd uus sitt." Hiljem kirjeldame ilu. Ja siis on nii, nagu Bukowski luulekogu pealkiri, et you get so alone at times that it just makes sense. Alles siis, kui me vait jääme ja lihtsalt jälgime, väljendub tõde oma olemasolematuses ja olemasolemine oma tõesuses.
Mida me teeme, kui meid kord juba on tehtud?