pksl kpsl

teisipäev, märts 21, 2006

 

Ei saa hakkama, jah?

Olgu, proov läks siiski veidi edasi, aga kummaliselt.

Hiljem kõndisime Maarjaga libedal tänaval ja kohtasime Siretit, kes täna Londonist tagasi Eestisse jõudis. Ma muutusin jäik-kiitsakaks, püüdes jumala eest vestlusega hakkama saada.

Kui ma olen alkoholi joonud, kaob suhtlemisega kaasnev lihaskangus ja mu eluloole, tegudele ja mõtetele tekib piisav väärtus, et ma neist rääkida võiks. Alkohol muudab ka flirdisüsteemid tõsiseltvõetavateks, aga mitte lõpuni. Promillidega olen ma funktsioneerivam, võluvam inimene. Mu kategooriline põlgus tulijookide vastu on pärast keskkooli lõppu lahtuma hakanud. Aga mul on spetsiaalne organism, mis ei lase täismõistes juua ega suitsetada.

Siret küsis mult, et mida ma teha tahan, kui ma teles ei taha töötada. Mul on piinlik lausuda, millest hoolin või mida teen. Ma hakkan alles nüüd vabanema sellest tundest puhkudel, kus ma pean kellelegi selgitama, et ma kirjutan. Aga see, mida ma Siretile ütlesin - sellest ma rääkisin pikalt ainult õpetaja Tomiga. Ma põhjendasin seda talle nii, et elu näikse esitavat valikuid pigem halva ja vähem halva, mitte hea ja parema vahel ja see siht tundub olevat halbadest vähim halb. Selle sihi pärast moodustan neid pkslkpsld; seda sihti ei pruugi eksisteerida, muidugi, vähemalt minu jaoks mitte.

Shoulda been born drunk.
Ma ei mõtle seda tõsiselt.

sinusõna: Postita kommentaar

<< Home