pksl kpsl
esmaspäev, märts 20, 2006
Verevillem
Käisime Maarjaga kahekesi kõrgetes kohtades linnapanoraame filmimas; tuiskas väikseid märghelbeid ja külm painas käsi, nagu paisuv metall luude sees. Järgmisel talvel kannan mütsi ja kindaid, sest ma ei viitsi enam külmetada. See on valus ja tülikas.
Tänasest katsun ja põrnitsen oma elu esimest verevilli, mille NO99 teatri statiiv mulle keskmisesse sõrme haukas. Homsest olen 6. aprillini ligikaudu pidevalt majas, kuigi tegelikult olen sinna juba praeguseks paari nädala päevi jätnud.
See teatrimaja on soojaks käidud, käigud on tuttavad ja neidmööda saab kerges jooksus liikuda. Täna vaatasin teist korda "Naftat", istudes publiku kohal lae all metallvõrestikust sillal; samas, kus "Kirsiaia" härrad vahepeal kummitavad.
Mulle on hakanud selgeks saama, miks teatriinimesed pärast etendust laval olnud näitlejatele aitäh ütlevad: sest midagi paremat ei oska ilmselt lausuda.
Stephen King meenutab oma "On Writing" raamatus üht kuuldud mõtet, et kõik romaanid on kellelegi kirjutatud kirjad. See on tõsi ka minu puhul, ja mitte ainult romaaniruumis. Tekstid on sageli minu tänu. Mul on tunne, et see on ausaim vahetus. Keegi lõikab mulle oma ihuliha, mina lõikan enda oma vastu. Kirjatöö on tugev siis, kui autorile tundub, et see paberipatakas, mida ta silmitseb, ei ole enam kiri ja paber, vaid üks osa autori kehast, välja lõigatud organ võib-olla või jagu tema lihasmassist. Et see tekst, mille ta käest ära annab, on elund. "Nagu poisid vihma käes" on selline materjal. Ma ei tihka seda lugeda, sest ma kardan sealt siiani midagi kohutavat avastada; ja kes tahaks oma sisikonnalt skalpellijälgi leida? Paraku pean ma selle veel minimaalselt kaks korda läbi lugema.
"I wrote this novel just for you. That's why it's vulgar, that's why it's blue."
Sa lõikasid minusse, nagu tulise meega kaetud nuga, mõrtsukas.
Kellele sina ennast kirjutad?
Tänasest katsun ja põrnitsen oma elu esimest verevilli, mille NO99 teatri statiiv mulle keskmisesse sõrme haukas. Homsest olen 6. aprillini ligikaudu pidevalt majas, kuigi tegelikult olen sinna juba praeguseks paari nädala päevi jätnud.
See teatrimaja on soojaks käidud, käigud on tuttavad ja neidmööda saab kerges jooksus liikuda. Täna vaatasin teist korda "Naftat", istudes publiku kohal lae all metallvõrestikust sillal; samas, kus "Kirsiaia" härrad vahepeal kummitavad.
Mulle on hakanud selgeks saama, miks teatriinimesed pärast etendust laval olnud näitlejatele aitäh ütlevad: sest midagi paremat ei oska ilmselt lausuda.
Stephen King meenutab oma "On Writing" raamatus üht kuuldud mõtet, et kõik romaanid on kellelegi kirjutatud kirjad. See on tõsi ka minu puhul, ja mitte ainult romaaniruumis. Tekstid on sageli minu tänu. Mul on tunne, et see on ausaim vahetus. Keegi lõikab mulle oma ihuliha, mina lõikan enda oma vastu. Kirjatöö on tugev siis, kui autorile tundub, et see paberipatakas, mida ta silmitseb, ei ole enam kiri ja paber, vaid üks osa autori kehast, välja lõigatud organ võib-olla või jagu tema lihasmassist. Et see tekst, mille ta käest ära annab, on elund. "Nagu poisid vihma käes" on selline materjal. Ma ei tihka seda lugeda, sest ma kardan sealt siiani midagi kohutavat avastada; ja kes tahaks oma sisikonnalt skalpellijälgi leida? Paraku pean ma selle veel minimaalselt kaks korda läbi lugema.
"I wrote this novel just for you. That's why it's vulgar, that's why it's blue."
Sa lõikasid minusse, nagu tulise meega kaetud nuga, mõrtsukas.
Kellele sina ennast kirjutad?
posted by tndplk # 12:03 PM 
sinusõna:
<< Home
...
kirjutamine.
enne oli see väga intiimne puudutus paberi ja kirjutamisvahendiga.su sõrmed said su kirjutamisekuju.jäljed jäid su sõrmedele,nad jäi sinna.minevikusosinatega.see intiimsus oli valus,sest ta andis edasi füüsilist valu,vaimset valu,jälgede valu.ta oli puudutus.
see intiimsus on mulle enam meeldinud.sa vihkad oma käekirja,sa uurid oma käekirja,sa võid isegi nuusutada oma käekirja.ja nad tunduvad vahel nii vanad.väga vanad,justkui oleks nad üles leitud kellegi teise jaoks,kellegi teise poolt,kusaltki mujalt.nad oleksid enam aja sees,aeg on vahel nii vana.ei oskakski talle habet või kortsu joonistada,sest ta on nii vana,et teda ei ole võimalik kujutada.ja kui on,siis on tal nukrus silmis.
kirjutamine.
sõrmede mäng ja flirt klaviatuuril.puudutus.vahel on see nii õrn ja olematu,et hakkad tundma enda kaduvust.fingertips are feeling nonexistence.for real.seda intiimsust on kardetav tunda.veel.alles.enam.aga ta on olemas,kui sa tunned.
kirjutamine.
kirjutame endast välja.kellelegi.millelegi.eemale.sisse.
võimalus olla olemas.jääda kadunuks.jääda teistele.andes endast selle,millel on oma teadmine.et anda rahu teistele sinu sees.ei ole ruumi.ei ole ka puudust.on vajadus.rahulolematus.rahuolu.kõike tunnete kogum.sees ja väljas.
kirjutamine.
-olemine-
selle puudutuse sees.
...
täna algab kevad.loodan,et päike ütleb tere.
*must tee + igasugused tundmatute nimedega taimed*
Postita kommentaar
kirjutamine.
enne oli see väga intiimne puudutus paberi ja kirjutamisvahendiga.su sõrmed said su kirjutamisekuju.jäljed jäid su sõrmedele,nad jäi sinna.minevikusosinatega.see intiimsus oli valus,sest ta andis edasi füüsilist valu,vaimset valu,jälgede valu.ta oli puudutus.
see intiimsus on mulle enam meeldinud.sa vihkad oma käekirja,sa uurid oma käekirja,sa võid isegi nuusutada oma käekirja.ja nad tunduvad vahel nii vanad.väga vanad,justkui oleks nad üles leitud kellegi teise jaoks,kellegi teise poolt,kusaltki mujalt.nad oleksid enam aja sees,aeg on vahel nii vana.ei oskakski talle habet või kortsu joonistada,sest ta on nii vana,et teda ei ole võimalik kujutada.ja kui on,siis on tal nukrus silmis.
kirjutamine.
sõrmede mäng ja flirt klaviatuuril.puudutus.vahel on see nii õrn ja olematu,et hakkad tundma enda kaduvust.fingertips are feeling nonexistence.for real.seda intiimsust on kardetav tunda.veel.alles.enam.aga ta on olemas,kui sa tunned.
kirjutamine.
kirjutame endast välja.kellelegi.millelegi.eemale.sisse.
võimalus olla olemas.jääda kadunuks.jääda teistele.andes endast selle,millel on oma teadmine.et anda rahu teistele sinu sees.ei ole ruumi.ei ole ka puudust.on vajadus.rahulolematus.rahuolu.kõike tunnete kogum.sees ja väljas.
kirjutamine.
-olemine-
selle puudutuse sees.
...
täna algab kevad.loodan,et päike ütleb tere.
*must tee + igasugused tundmatute nimedega taimed*
# posted by 
: esmaspäev, märts 20, 2006 5:08:00 AM
: esmaspäev, märts 20, 2006 5:08:00 AM<< Home
