pksl kpsl

Üleeile oli õudseim proov. Ma pillasin lavastaja karikasse viimase piisa, küsides: "Kust poolt Mirtel tuleb?" Mehest lõhkes välja saksakeelne raevumonoloog, mis tipnes sõnaga Scheiße; seejärel pani ta jope selga ning läks veerandtunniks õue värsket õhku hingama, samal ajal kui tõlk Kirke näitlejatele ja tehnikainimestele sõimu selgeks rääkis.
Enesetunne oli nagu viivuke retrospektiivi alaväärsuskompleksipäevadele: süütunne, nagu maost immitseks veenidesse sooja suhkruhapet - seda on nüüdisajal mu sees nii harva, aga see tunne oli tuttav, nagu essentselement hüljatud kehast, mida ma kunagi kandsin ja mille ma keskkoolis maha matsin.
Hartmann on küll pärast seda teinud mu suunas pisikesi muhedaid žeste ja pilguheite, aga päris endine see meie lavasümbioos enam ei ole. See on jubedamaid nähtusi, kui inimene, kes palub end võtta kuueaastase mängleva poisikesena ja räägib anekdooti metsavahel anaalseksivatest pöialpoistest, teeb ühel hetkel U-pöörde ja hakkab räuskama. Ma pean lugu neist, kes räägivad ja on sedasi, nagu nad on. Mina selline pole. Mina ka varjan ja kõkutan ja muhisen, mistõttu kohutasin minagi kord kursa- ja lavastuseõde Maarjat, kui ma ükspäev Nokus vihaselt oma kassist rääkisin. Maarja ütles, et ta pole mind veel kunagi niivõrd endast väljas näinud. Ja ma rääkisin kassist, mitte sõjast.

Pärast õudusproovi tegin Mustamäe Magistralis näopildid, tasuta sain, ema sõbranna töötab seal. Ta kinkis mulle ka üllatusfoto, kus mu lõust on ääristatud rebitud papiga. Digitaalne efekt. See pilt on niivõrd põhjendamatu, et kursavend Margus palus selle endale. Ta tahab seda ära raamida ja riiulile panna: "Minu sõber."

Õhtuse proovi jättis lavastaja ära - haigestus - tänu millele saime Maarjaga minna Lavaka 22. lennu/Aaviku/Lambi keeleuuendust kuulamavaatama.
Mõttearendus ja ettekanne no tudengnäitlejad (ingl. k. the thought development and presentation of student-actors) puudutas tundlikku teemat ja kui nad rääkisid, et meie klassikaline kirjandus on alles ees, mõtlesin ma, et kahju. Aga mulle meeldib näiteks mõte, et list sobib igati eestikeelseks sõnaks. Iga kord, kui nad rääkisid, et keel on riist, mõtlesin ma, et palun ärge kasutage seda sõna. Riist on lukustatud "Maaja" sõnasalve.
Hiljem oli üleval proovisaalis pidu, kuhu Veiko soovitas jääda; kus ma ei osanud midagi teha, ent kuhu ma jääma pidin, et Lambiga korraks vestelda: õpetaja Tom tekitas mulle (pool)sundolukorra, mis pidi lahenema selle vestlusega ja lahenes ka.

Vahepeal olin teatri väikses kööginurgas ja üritasin aru saada, kuidas veekeetjat tööle pannakse. Markus askeldas selja taga ja siis üks naine tuli teda embama ja õnnitlema 25. sünnipäeva puhul. Mispeale ma end ümber pöörasin ja sünnipäevalast vaatasin.
Jim: "Nüüd mul on... päris piinlik olukord."
(Taganen ja astun õnnitlusnaise jalgade peale, surudes naise vastu seina.)
Markus: "Ja aina piinlikumaks läheb."
Jim: "Vabandust. Vabandust. Ma lähen nüüd mõtlen midagi nutikat välja."
Ja siis ma läksin ära ja kinkisin koridoris Markusele apelsini, ent selle apelsini saamisloost ma ei kirjuta pikemalt, kui et see oli teatrikohviku baaritüdruku süütunde vili.

Täna kirjutasin pöffi kontoris kaks avaldust valmis. Üks õppepuhkuse taotlemiseks, teine registreerumiseks.
Vahepeal tuli kursavend Margus ja maailm hakkas jälle lahti hargnema. Margus on ainus inimene, kes suudab oma kohaloluga harutada kõik sõlmed lahti ning panna mind hälviklikult naer(ata)ma absurdikaamose võitmatu absoluutsuse ees. Läksime salavõtetega ETV OPi kabinetti ja võtsime betakassette ülesvõtetega lavastustest. Printisin oma avaldused välja. Margus rääkis telemaja kohvikus oma vanatädi matustest, et kuidas kõik said kolm korda käia teineteisejärel surnut vaatamas, et kuidas ta pidi mulda kirstu peale ajama, sest ta on mees, samal ajal, kui tema blondid naissugulased laulsid ja et kuidas hästi palju Jeesusest räägiti. Margus ei saa aru, kuidas see nii kindel on, et Jeesus Jumala poeg on.
Margus: "Ma ei saa aru, kuidas ta on Jumala poeg, peale selle, et ta ise ütles, et ta on. Aga pärast teda on veel hästi paljud seda ütelnud, aint et keegi ei usu neid."
Ma naersin ja sõin. Laealusest televiisorist näidati Lennart Meri ärasaatmist ja teletöötajad olid puntras suure laua taga - selja taga oli tubli eritööpäev ja tänutäheks pakuti tasuta kohvi ja kringlit.

Viru Keskuse bussiterminalis helistasin kursavend Volmerile ja palusin, et ta lavakooli katsetele läheks. Kirjutasin talle avaldusepõhja ise valmis.