pksl kpsl
reede, märts 31, 2006
Riburada tondiraba kondikava
Kunstnik oli mitu päeva kadunud, ei ilmunud teisipäevase lennuga Tallinnasse, nagu oodati. Naine ja tütar Saksamaal ei teadnud ka midagi, mehe asjad olid kõik lihtsalt kodus, aga meest ennast polnud, mitu päeva. Lavastaja oli mures, tegi proovi rahulikumalt, tal oli rinna sees valu. See oli eile.
Täna algas proov infoga Saksamaalt, et Schubert oli end kusagile büroosse sisse lukustanud ja kui ta sealt leiti, oli ta psüühiliselt ja füüsiliselt kehvas seisus. Nüüd ei teagi, kas lavastaja enam kunstnikku Tallinnasse tagasi tahab, sest pettumus on suur; lavastaja on juba pidanud topelttööd tegema - nii lavastamise kui valguse ja värkide seadmisega.
Mis veel eile oli, (kui kunstnik veel teadmata kadunud oli), oli see, et lavastaja ütles Tambetile: "We have seven days. Don't worry. I'm crazy."
Õhtul proovist bussipeatusesse kõndides mõtlesin, et me kõik sureme niikuinii - kui lihtne on elu surma seina ees. Et kas ma tõesti arvan, et see on oluline, kas ma saan kooli sisse või ei saa? Et kas ma tõesti arvan, et ma hakkaksin kunagi tegema midagi, mida ma tegelikult tõsiselt ei suuda võtta?
Proovi ajal tabas mind lihtsalt hetkeks naeratav grotesk, kui ma märkasin jälle ennast oma kaameraga keset metallvõredest musta ruumi ja keset näitlejaid - mina ei ole kaameramees, aga ma võin seda olla; kui ma ent selleks jääksingi, oleks see naeruväärne.
------------------
Sonic Youth
------------------
Täna algas proov infoga Saksamaalt, et Schubert oli end kusagile büroosse sisse lukustanud ja kui ta sealt leiti, oli ta psüühiliselt ja füüsiliselt kehvas seisus. Nüüd ei teagi, kas lavastaja enam kunstnikku Tallinnasse tagasi tahab, sest pettumus on suur; lavastaja on juba pidanud topelttööd tegema - nii lavastamise kui valguse ja värkide seadmisega.
Mis veel eile oli, (kui kunstnik veel teadmata kadunud oli), oli see, et lavastaja ütles Tambetile: "We have seven days. Don't worry. I'm crazy."
Õhtul proovist bussipeatusesse kõndides mõtlesin, et me kõik sureme niikuinii - kui lihtne on elu surma seina ees. Et kas ma tõesti arvan, et see on oluline, kas ma saan kooli sisse või ei saa? Et kas ma tõesti arvan, et ma hakkaksin kunagi tegema midagi, mida ma tegelikult tõsiselt ei suuda võtta?
Proovi ajal tabas mind lihtsalt hetkeks naeratav grotesk, kui ma märkasin jälle ennast oma kaameraga keset metallvõredest musta ruumi ja keset näitlejaid - mina ei ole kaameramees, aga ma võin seda olla; kui ma ent selleks jääksingi, oleks see naeruväärne.
------------------
Sonic Youth
------------------
posted by tndplk # 2:04 AM 
sinusõna:
<< Home
(kuidas tahaks mitte olla suuteline tegema asju, mida ei ole võimalik tõsiselt võtta)
(ja kuidas tahaks olla võimeline olema kaameramees, kui tarvis)
kui fucking naeruväärne!
(ja kuidas tahaks olla võimeline olema kaameramees, kui tarvis)
kui fucking naeruväärne!
# posted by 
: reede, märts 31, 2006 5:00:00 AM
: reede, märts 31, 2006 5:00:00 AM
Me pole ikka suutelised tegema midagi, mis meie väärtushinnangute, tõekspidamiste või arusaamadega õigest ja valest täielikult vastuollu läheks.
Kui me midagi teeme, tõestab see ühtlasi meie mõtteviisi. Seega, kui mina mingi jamaga tegelen (olles ise seejuures teadlik, et asi on jama), tõestab see mulle endale ja teistele, et selles konkreetses osas olen ma idealist ainult teoorias ja mitte rohkem.
Me teostame ainult ennast.
Kaameramehisusest. Tõeliselt andekad operaatorid on valgusega maalivad kunstnikud. Mina hoian asju ja inimesi kaadripiirides ja see on huvitav ja meeliköitev, kuid kunstnik ma ei ole. Ma jälestan valgustehnika seadmist - mul puudub selleks vajalik taju ja kannatlikkus. Sestap olekski naeruväärne, kui veel üks minusugune vähepühendunud inimene jääks tegema midagi, mida ta tegema ei peaks.
Meid - inimesi - hoiab tagasi laiskus ja motiveerimatus.
Neist vabanedes on ideaalne eneseteostus jälle võimalik. Ja ideaalne eneseteostus on selline, milles sisemised ideaalid ja aktiivsed voorused saavad tasakaalus ühte sulada.
Kui me midagi teeme, tõestab see ühtlasi meie mõtteviisi. Seega, kui mina mingi jamaga tegelen (olles ise seejuures teadlik, et asi on jama), tõestab see mulle endale ja teistele, et selles konkreetses osas olen ma idealist ainult teoorias ja mitte rohkem.
Me teostame ainult ennast.
Kaameramehisusest. Tõeliselt andekad operaatorid on valgusega maalivad kunstnikud. Mina hoian asju ja inimesi kaadripiirides ja see on huvitav ja meeliköitev, kuid kunstnik ma ei ole. Ma jälestan valgustehnika seadmist - mul puudub selleks vajalik taju ja kannatlikkus. Sestap olekski naeruväärne, kui veel üks minusugune vähepühendunud inimene jääks tegema midagi, mida ta tegema ei peaks.
Meid - inimesi - hoiab tagasi laiskus ja motiveerimatus.
Neist vabanedes on ideaalne eneseteostus jälle võimalik. Ja ideaalne eneseteostus on selline, milles sisemised ideaalid ja aktiivsed voorused saavad tasakaalus ühte sulada.
# posted by : pühapäev, aprill 02, 2006 1:24:00 AM
: pühapäev, aprill 02, 2006 1:24:00 AM
pagan...
juhused määrvad enamiku meie järgnevast eluteest.
ja siis imetillukesed otsused, näiteks, kas söön täna makarone vöi pitsat.
ja yleyldse... mille pöhjal tehakse see ilus köne meie surma järel, kus öeldakse "talle meeldis..." vöi "ta alati tahtis saada...." ?
kurat, sa ajasid mu närvi... paistab, et tabasid öigesse kohta.
Postita kommentaar
juhused määrvad enamiku meie järgnevast eluteest.
ja siis imetillukesed otsused, näiteks, kas söön täna makarone vöi pitsat.
ja yleyldse... mille pöhjal tehakse see ilus köne meie surma järel, kus öeldakse "talle meeldis..." vöi "ta alati tahtis saada...." ?
kurat, sa ajasid mu närvi... paistab, et tabasid öigesse kohta.
<< Home
