pksl kpsl
esmaspäev, mai 22, 2006
20/V/2006 Teine võttepäev
Stseen 9/11, 10/11
Kuukulguri kontor
8:30 - 22:00
Priit, Tambet, Marje, Märt, Kersti, Riina
Priit on veel Viljandi teatrikooli tudeng, nii et algul oli tal ülejäänud kollektiivi ees hirm. Mulle meeldib mõte, et me oleme töösse kaasanud ka endasuguseid. Mul on hea meel, et Agnes varsti tuleb.
Võttegrupi liikmed hakkasid moonduma. Margus käis lõpuks Marje parukaga ringi ja kunstnik Marionil oli Minni mask peas.
Võttepäeva viimane stseen oli nii naljakas, et esimesel läbimängul komberdasin monitori juurest peaaegu pisarais peaaegu põrandale, suutmata seda lõpuni üle elada.
Varajane ärkamine tekitas korduvat iiveldust ja ma juhtisin võtteid oksepohmelli tundega. Enamus ajast oli naljakas. Enamus ajast oli higine ja kleepuv tunne, aju ujus. Ma jõudsin tõdemusele, et filmiinimesed ongi oma tööaegadel sellised magamata nässakad, nagu energiat täis zombied. Glamuur on hetk, rasket osa ei näidata. Tõsiste ettevõtmiste juures nii ongi.
Mingil hetkel pärast võtete lõppu kõndisin rammestunult Kuukulguri akna poole, võtteplats tühjenes inimestest ja ma taipasin, et lavastajaks tahtmine on lollus. Miks, ma enam ei mäleta. Jõudsin seda hiljem Mardile intervõrgus öelda ja siis, nagu unenägu, see põhjendus kadus.
Kuukulguri kontor
8:30 - 22:00
Priit, Tambet, Marje, Märt, Kersti, Riina
Priit on veel Viljandi teatrikooli tudeng, nii et algul oli tal ülejäänud kollektiivi ees hirm. Mulle meeldib mõte, et me oleme töösse kaasanud ka endasuguseid. Mul on hea meel, et Agnes varsti tuleb.
Võttegrupi liikmed hakkasid moonduma. Margus käis lõpuks Marje parukaga ringi ja kunstnik Marionil oli Minni mask peas.
Võttepäeva viimane stseen oli nii naljakas, et esimesel läbimängul komberdasin monitori juurest peaaegu pisarais peaaegu põrandale, suutmata seda lõpuni üle elada.
Varajane ärkamine tekitas korduvat iiveldust ja ma juhtisin võtteid oksepohmelli tundega. Enamus ajast oli naljakas. Enamus ajast oli higine ja kleepuv tunne, aju ujus. Ma jõudsin tõdemusele, et filmiinimesed ongi oma tööaegadel sellised magamata nässakad, nagu energiat täis zombied. Glamuur on hetk, rasket osa ei näidata. Tõsiste ettevõtmiste juures nii ongi.
Mingil hetkel pärast võtete lõppu kõndisin rammestunult Kuukulguri akna poole, võtteplats tühjenes inimestest ja ma taipasin, et lavastajaks tahtmine on lollus. Miks, ma enam ei mäleta. Jõudsin seda hiljem Mardile intervõrgus öelda ja siis, nagu unenägu, see põhjendus kadus.
posted by tndplk # 11:45 PM 
