pksl kpsl

Rõõmus ebasiiras. Meeleheites enesele tülikas. Otsime vaikust, mida pakub meie häälte tagasikaikumine teiste inimeste seintelt. "Mina ei oska endale kindlat väikest sõpruskonda luua, sest mina ei oska inimestest hoolida." [20060423]
Ma arvan, et me oleme klišeelistest tundekujutlustest ja inimsidemetest nii ära tüdinenud, et neist loobudes jätame endile endist julmad külmad muljed.
Siim Nurklik kirjutas väga hea essee meie põlvkonnast, pealkirjaga "Moodsa aja lapsed" (see ilmus kirjandusajakirja Värske Rõhk 3. numbris 2006-02). Milliseid tabamusi mu kunagine koolivend teeb. Ta alustab oma mõtiskelu lausega: "Esimene vabas, edukas, demokraatlikus Eestis sirgunud põlvkond noori on segu robotist, mannekeenist ja ahvist /---/." See on nii.
Väljavõte: "Just sellepärast, et tõrjutud noor nii meeleheitlikult lähedust, ühtsust ja andumist vajab, ei ole ta nende pakkumiseks ja vastuvõtmiseks võimeline."
Väjavõte: "Oma võrdlemisi rikka ettekujutusvõime abil võib ta kogu südamest elada kaasa fiktiivsetele tegelastele, idealiseeritud imetlusobjektidele, anonüümsetele õnnetutele või abstraktsele inimkonnale, aga füüsiliste isikute puhul avanevad lavakardinad ja suhtlemine muundub peaaegu alati rusuvaks ja väsitavaks etenduseks. Marginaliseeritud noor ei jaksa maailmast välja teha, aga ei jaksa ka maailmast mitte välja teha; pidevalt lõksus oma hirmude ja unistuste vahel."
Väljavõte: "Nad hakkavad vihkama ennast, vihkama seda, et nad vihkavad ennast, ja vihkama maailma, mis neid niimoodi tundma paneb. Niigi nõrkenud kehad hajuvad katkirebitud kummitusteks."
Väljavõte: "Kaugenedes aina rohkem endast, kaotanud usu teadmistesse ja karjääri, proovinud edutult rohkem või vähem eskapistlikke tegevusi - elitarismist, distsipliinist ja kontrollimatusest toidu, alkoholi ja tablettideni -, püsib marginaliseeritud noortes siiski lootus: mõnes näiteks kunsti või idamaisesse kultuuri, suuremal osal sellesse, et keegi eriline inimene neid kunagi päästab."
...Et mitte tervet esseed üles tähendada. Kolmest põlvkonnaesseest VR#3-s on Nurkliku kirjutatu parim ja ma luban, et ainuüksi selle teksti pärast on see number kahtlematult vajalik.

Vaadates Elva fotosid taastus fotograafiaind. Ma võin maailmast pilte teha.
Muidu on viimaste aegade uus muusika olnud The Organi laul "Brother" (Realvideo stream) - Kanada Vancouveri bänd viie naisega. We have got to take cover, brother.
Indimunapeol ma seletasin, et moodne indie tüdruk käib vanade inimeste riietega, hoides samas ennast võimalikult noore ja ilusana. Siis ma mõtlesin seda üleolevusega, aga tegelikult on selles nooruse ja vanaduse kooskandmises ja ilu säilitamises midagi tarka ja teadvustatut.
Nagu Jet Johnsoni "Death Song" (wmv / Realvideo):
horror movies satisfy our
curiosity
deep inside we know we'll die don't
know which way it'll be
Seriously Groovy labeli kodulehe päises on Jet Johnsoni kohta lause "A band who advise that we be beautiful."
Närtsime selle ääretu maílma pinnasel, püüdes seda ilu ja tarkusega edasi lükata nii pikalt, kui võimalik, kuid olles teadlik - olles igal ajal teadlik - oma surelikkusest. Närtsime, nagu taimed.

Täna ja homme õpin monoloogi, kaks luuletust ja ühe laulu pähe, sest neljapäeva hommikul on uue kooli sissevõtukatsete eelvoor. Ma olen Rainariga ühes grupis, meie grupp on järjekorras esimene, hommikul kell 10 astume komisjoni ette. Siis tuleb tõestada oma võimete ja kavatsuste mahtu ja mastaapsust. See on naljakas. Otsast peale alustamine: "Tere, mina olen..." ning see paratamatu sõltumine kümnele inimesele jäetud esmamuljest, nende tujudest ja kõhutunnetest. Mida saan ma karta, kui ei midagi parata saa?
deep inside we know we'll die don't
know which way it'll be
Küsimus on ainult selles, et kui ma sisse ei saa, olen ma siis suuteline minema 2007. aastal Viljandi kooli man, proovima end sinna ning arvestama, et sissesaamise korral lõpetan kooli aastal 2011 - aastal, mil minu vanuseks oleks 27?

Jään ootama Douglas Couplandi uut romaani JPod, lõpetan praeguse haridustee, kingin endale bakalaureuse puhul PlayStationi, hoian meeles Bret Easton Ellise üksilduse ja selle, kuidas ma tema raamatuid ära süüa tahan.
Redutseerin end.

Wir schauen in den Strom der schon Verstorbenen, die den Zeitfluss heruntertreiben,
durchs Delta , zur Mündung, ins offene kosmische Meer.