pksl kpsl

Noil päevil ma olen režissöör. Suhtlen produtsendiks kehastunud kursavend Margusega, kes seab mu nägemusi kahtluse alla ja utsitab mind tagant. Eile pidin kolmandat korda režiistsenaariumit tegema hakkama, siis lukustusin endasse ja vaatasin DVD pealt kõik Massive Attacki videod ära, mõistes palavikulises härdumuses, kui palju nad minu maailmatunnetust teinud on. "Unfinished Sympathy" ja "Protection" on elu parimate muusikavideode nimistus, viimase režii on võimatu. "Unfinished Sympathy" tiliseb, nagu helihark alateadvuskanalile.
Selleni mu eilne heliraja ehitamine viiski. Sealt edasi läks süda pahaks (see võis olla ka jäätisest) ning läksin iivelduses magama.

Üks asi on olla linnatänavail teel tele-, raadio- ja koolimajja in a shoegaze haze, kujutades ette, et see on kuidagi Sofia Coppolalik, kuidas ma indie suikevoogude saatel oma ülikooli lõputöö valmimiseni jalutan. Teine asi on kujutada pildiridasid peas ja paberil ette nii mitu korda, et see kaotab tähenduse, nagu sõna, kui seda korrutada; sisendada endale uuesti usku, et see, mis me teeme, on ikkagi lahe ja vajalik.
Pärast kolme päeva Kubricku filmi The Shining seltsis ma ei saa enam aru, miks ma teen pildirida nii, nagu ma teen. Milleks plaanivahetused, kui maailmal on steadicam ja fotograafia ilu?

Merevaigus kinni, nagu ämblik Žiguli käigukangi otsas? Ei. Pehmet õhku, kevadvärvide värinat kuuma tee vines.
Morrissey läks ära ja leidis ehk armastuse vastaja. Coupland käis temaga kohtumas ja niisugune mulje talle jäi.
Täna tõin endale The Smithsi plaadi The Queen Is Dead. 21 aastat hiljem ja selline näss, nagu mina, võib endiselt oma teadvuse nende voolu pista. Jäävama kunsti trump - säilimine.