pksl kpsl
laupäev, aprill 29, 2006
Raev masina vastu
Õnnitlevad. Kodused, kursakaaslased, teatri omad. Mille eest need tubliks kiitmised, kui ees on veel 3 vooru? Arv, mis võiks minupoolest samahästi olla 7 või 15.
Ettekuulutused ilupildist ja seesmisest tõelisusest, vastamata jäävatest ootustest, pettumisest ja valust - need tulevad majasisestelt inimestelt õnnitlustega paralleelselt.
Ma usun neid hoiatusi; vähemalt enamjagu neist pole pretensioon nagu pretense.
Me tulime Sassiga päevase vahega mõttele, et kirjutamine ja näitlemine on vastandid. Sass elab nüüd kirjanike majas ning jagab korterit vürst Volkonskiga. Elu viib kokku, tõenäolisused olgu mis tahes.
Eelvoor viis öises vanalinnas Maiduga kokku, üle aegade, endiselt. Ja siis me lihtsalt kallistasime, kui Raekoja ees nägime, helgelt. Läksime väikse kambaga valgustet raudkitse juurde viinale ja mahlale ja me Maiduga ei vestelnud peaaegu üldse, aga teineteise kohalolu oli olemist kergendav. Mait proovib teist korda, temal on rohkem kaalul. Kursaõde Krista proovib ~10 tunni pärast samuti teist korda, temal on samuti rohkem kaalul ja ta kardab.
Ma tahan midagi öelda, sõnastada seos majasiseste valutava künismi ning uute noorte lootust täis hirmu vahele, aga ei oska. Praegu ei.
Tundub, et kõik eluteevalikud peale zenbudismi panevad valutama ning nõuavad ohvreid, mida ei tihka/raatsi tuua. Nagu Rainar pärast katseid Olde Hansa mandlikäru juures lausus: "Mida muud ma ikka teen?"
Oleks üllas öelda: "Rända mööda ilma ringi." Et ära lase end üksluistesse ruumidesse kinni panna.
Me keegi ei tohiks võistelda.
Eile öösel köögis. Istusin jahutatud radiaatori kõrval taburetil, võib-olla jalg üle põlve. Tegin pähklivõiga saiu, sõin neid ja jõin piima. Väike kollane seinavalgus ja vaikus pärast väsitavat etendust ja hommikust piinlikku eneseplastikat.
Mart, sa ise ütlesid, et kõik on halb, kui me reklaamindusest/koopiakirjutusest rääkisime. Mina, ma ise ütlesin õpetaja Tomile, et valida on ainult halvimate seast kõige vähem halb.
Need inimesed, kes seal jälestavad - nad on ilusad. Ma saan neid praegugi vaadata, aga sees saaksin lähemalt. Kui nad lähedalt vaadates monstrumiteks muutuvad, who am I to judge or strike you down?
Ma leian, et teater oma kaduvas loomus on vahest parim metafoor elule. Me oleme üksipäini oma tekstiredaktorite ja paberite ja kangaste taga nii palju täpsemad ja isemad, kui teiste ees. Koosluses teistega haume tundmusi maskeraadidest ja kehasegamistest, mis öösel, taas üksi, peavad tingimata üles tähendatud saama. Meil on nii palju, meil on nii vähe, ja see kaob.
"And that's that. In the silent rush of hot wind, like the opening of a trillion oven doors that you've been imagining since you were six, it's all over: kind of scary, kind of sexy, and tainted by regret. A lot like life, wouldn't you say?" [Coupland Generation X, p. 71]
Romantiseerin. Mul ei ole aimugi, mis teisel pool on. Mul ei ole aimugi, kui rängalt ma eksin. On ainult igatsus, igatsus ja kaduviku lubadus.
Ettekuulutused ilupildist ja seesmisest tõelisusest, vastamata jäävatest ootustest, pettumisest ja valust - need tulevad majasisestelt inimestelt õnnitlustega paralleelselt.
Ma usun neid hoiatusi; vähemalt enamjagu neist pole pretensioon nagu pretense.
Me tulime Sassiga päevase vahega mõttele, et kirjutamine ja näitlemine on vastandid. Sass elab nüüd kirjanike majas ning jagab korterit vürst Volkonskiga. Elu viib kokku, tõenäolisused olgu mis tahes.
Eelvoor viis öises vanalinnas Maiduga kokku, üle aegade, endiselt. Ja siis me lihtsalt kallistasime, kui Raekoja ees nägime, helgelt. Läksime väikse kambaga valgustet raudkitse juurde viinale ja mahlale ja me Maiduga ei vestelnud peaaegu üldse, aga teineteise kohalolu oli olemist kergendav. Mait proovib teist korda, temal on rohkem kaalul. Kursaõde Krista proovib ~10 tunni pärast samuti teist korda, temal on samuti rohkem kaalul ja ta kardab.
Ma tahan midagi öelda, sõnastada seos majasiseste valutava künismi ning uute noorte lootust täis hirmu vahele, aga ei oska. Praegu ei.
Tundub, et kõik eluteevalikud peale zenbudismi panevad valutama ning nõuavad ohvreid, mida ei tihka/raatsi tuua. Nagu Rainar pärast katseid Olde Hansa mandlikäru juures lausus: "Mida muud ma ikka teen?"
Oleks üllas öelda: "Rända mööda ilma ringi." Et ära lase end üksluistesse ruumidesse kinni panna.
Me keegi ei tohiks võistelda.
Eile öösel köögis. Istusin jahutatud radiaatori kõrval taburetil, võib-olla jalg üle põlve. Tegin pähklivõiga saiu, sõin neid ja jõin piima. Väike kollane seinavalgus ja vaikus pärast väsitavat etendust ja hommikust piinlikku eneseplastikat.
Mart, sa ise ütlesid, et kõik on halb, kui me reklaamindusest/koopiakirjutusest rääkisime. Mina, ma ise ütlesin õpetaja Tomile, et valida on ainult halvimate seast kõige vähem halb.
Need inimesed, kes seal jälestavad - nad on ilusad. Ma saan neid praegugi vaadata, aga sees saaksin lähemalt. Kui nad lähedalt vaadates monstrumiteks muutuvad, who am I to judge or strike you down?
Ma leian, et teater oma kaduvas loomus on vahest parim metafoor elule. Me oleme üksipäini oma tekstiredaktorite ja paberite ja kangaste taga nii palju täpsemad ja isemad, kui teiste ees. Koosluses teistega haume tundmusi maskeraadidest ja kehasegamistest, mis öösel, taas üksi, peavad tingimata üles tähendatud saama. Meil on nii palju, meil on nii vähe, ja see kaob.
"And that's that. In the silent rush of hot wind, like the opening of a trillion oven doors that you've been imagining since you were six, it's all over: kind of scary, kind of sexy, and tainted by regret. A lot like life, wouldn't you say?" [Coupland Generation X, p. 71]
Romantiseerin. Mul ei ole aimugi, mis teisel pool on. Mul ei ole aimugi, kui rängalt ma eksin. On ainult igatsus, igatsus ja kaduviku lubadus.
posted by tndplk # 1:01 AM 
