pksl kpsl

Meie viiekorruselise kortermaja alumise korruse joodik on nüüd naise poolt ukse taha jäetud vist üle nädala. Ma olen vanakooliaegadest saadik õhtuti trepikotta astunud ja seisnud või kükitanud tema juures veidi, et kuulata, kuidas ta sõnu ja lauseid välja püüab öelda. Ma meeldin talle millegipärast ja tal on minusse usku. Hääldamine läheb tal üha raskemaks. Kui ta üleeile trepi peal lebas, paks verine kulm näol, suutis ta ainult lause esimest sõna korrata ja korrata ja korrata, vahepeal arusaadavalt, vahepeal enam mitte. Ta on nüüd nii purjus ja kodutu, et ta nahk on tahm-must. Varem, lapsepõlveski, oli sedasi, et kui ta oma naisega all kakles, kandsid radiaatorid ja õõnes paneel kõik sõjakisa ja karjed läbi korruste korterist korterisse. Nüüd enam seda ei ole, aga kui ma õhtuti koju tulen, pean ust lukust lahti keerates hinge kinni hoidma; ma elan kolmandal korrusel. Need trepid, mis mu ukseni viivad, nende peal on tumedad laigud - sureva mehe uneasemed. Täna magab ta postkastide juures, radiaatori all. Mehel, kes jätab kivitreppidesse tumedaid plekke, ei ole vist kaua elada jäänud.

Mina olen ilmselt nii terve, kui olla saan. Ühtne, terviklik ja seeläbi ka tundetu, sest pole mõrasid, mis mind läbi immitseda laseks.

Viimatine kokkupuude alkoholiga (2 siidrit indi easteril) pani mind kahtlema oma tärkavas võluvuses. Ma arvasin, et ma ei muutu promillide abil ainult rumalamaks, vaid ka virtuooslikuks suhtlejaks, meeldivaks võrgutajaks. Nüüd tundub, et ma muutun ikkagi kõigest rumalamaks. Samas tundub alkohol juba piisavalt hea mõttena, et ma pean koosviibimistel endaga juurdlema, kas juua või mitte. Kategooriline ei-sein on maas. Samas-samas olen ma enda lollusest üha enam häiritud, nii et see hoiab mind pinnal. Mul pole endiselt mitte kunagi olnud pohmelli.
Narkootikume ma proovida ei saa, sest ma ei julge riskida oma alateadvuse ja teadvuse avanemise ja segunemisega. Ma võin kas hulluks minna või füüsiliselt hälvikuks muutuda. Ma arvan, et ma räägin tõde, sest mu organism ei tule isegi tubakaga toime.

Kas ma tundun igav? Jah, ma tundun igav. Ma ise ei tunne seda, minu tunded on näidenditegelastes ja nende ruumides. Neist niipalju, et nemad läksid hulluks.

Bussis ja tänaval ma ütlen endale ära muretse. Sa oled seda varem ka teinud, ära muretse.