pksl kpsl

Käisin metallminimalism-kokaiinkorteris tudengifilmiöö intervjuude salvestusel. Kodu kahele mehele ja kassile. Ühest mehest oli seinal mustvalge foto: paljas ülakeha, ühes käes viinamarjakobar, teises väike pussitusnuga; huuled, nagu skulptuurile tahutud, pilk rikas ja kindel. Kõrval oli sama suur mustvalge foto brünetist naisest valges kerges hommikukleidis, ühes käes küünekäärid, teise käe sõrmede vahelt tume veri rannetmööda alla voolamas. Korteri laes rippusid lühtrid, ruumides oli avarus, õhk, seinad olid punastest tellistest ja suurtest akendest, millest päikese jahekollane kuumus sisse tulvas. Paar korda tundsin aju sees overlappingut - see on siis, kui reaalaja tajumine jätab lineaaris ühe "kaadriku" vahele ja hüppab kohe ülejärgmisele. Mikrosekundiline mälukaotus. Vahest tunnevad inimesed enne minestamist sama, ma ei tea, ma pole minestanud.
Ütlesin kursavend Margusele, et ma olen sellise koha jaoks liiga ghetto, aga kui ma bussiga kodurajooni sõitsin, tundus minu maailm inetu. Tõde on see, et veatuks stiliseeritud alad tunduvad mulle lõplikud ja ma tunnen sellistes kohtades, et ma suren ära, sest edasi pole midagi jäänud. Ometi ütlesin ma uksest sisse astudes "Issand jumal," ning küsisin "Kelle ma ära tapma pean, et sellist korterit saada?"

Eile oli Ursula kontsert Rock Cafés ja kriiskavatele 13-aastastele näidati "Heiki" videot ka. Ma polnud Ursulat varem esinemas näinud, nad on laval täiesti lollakad. Kui South Park oleks olnud eesti animasari, siis Ursula oleks Primuse asemel. Pärast esinemist olid tüdrukud lava kõrval bändipoisse ootamas ja huilgasid ja kriiskasid, kui nad ükshaaval välja tulid. Pimestasid neid fotokavälkudega, kuni saalis üldvalgustus peale pandi ja üritus lõpetati.

Ma hakkasin igatsema oma bändi, muidugi, ja mõtlesin kodutee peal kursaõe Marise käevangus, et meil oli suhtumine õige. Meil oli suhtumine õige - kui see annet korvab. Ja meie trummar oli geniaalne - mustaks värvitud küüntega filosooftrummar Mikk. Me pole laiali läinud, me lihtsalt ei ole kaua midagi teinud. Sealtmaaltsaadik, kui ma ülikooliga hoogu sattusin. Kitarr on seina najal kotis, natuke läbi. Võimendus pappkastis jalgade kõrval. Tahaks teha glamuurset indierock noise'i, mürgitada seda elektroonikaga. Traatsooned, digitaallihaskoed. Aga ma ei salli oma häält, me mängisime vales helistikus ja iga kord, kui asi funkmaastikule läks, ma ei osanud olla. Mul ei ole jämmimehe muhedust ja ma olen liiga vähe avalik-õnnetu, et olla emo.

Õpetaja Tomil oli õigus küll, kui ta ütles, et ma hakkan alati edasi midagi muud tahtma.

Avan nüüd kitarrikoti ja ühendan võimenduse vooluvõrku. Distortion-nupp sisse.