pksl kpsl

Ärkan pealelõunal punaste kardinate tuimestavas pehmuses oma kägarast ja päev on juba lõpu eelsetes aegades. Tean, et pean režiistsenaariumi uue versiooni valmis kirjutama ja võttepaigad stseenide haaval gruppidesse paigutama, et tekiks teadmine võttegraafiku loomiseks, aga mind ei sunni tegutsema miski peale kahjutunde kaduma mineva aja ning ootavate näitlejate pärast.

Mulle meeldib kirjutada, sest kirjutades on tähed paberil sedasi, nagu nad olema peaksidki ja mingeid edasisi eelproduktsiooniprotseduure ei toimu. Maalimisega on vist sarnaselt. Liugled pintsliga värvid paksult või õhedalt lõuendile, kannad nad õigeis toonisuhteis tekkivasse pilti, ja nii jääb.
Stephen King kirjutas oma memuaar/õpikus On Writing, et kirjutamine on arheoloogia, mitte leiutamine. Viimati olen märganud, et kui ma näidendi kallal olen, julgustan ma ennast mõtlemisega, et see on sama nagu maaliks. Lase sõnadel kanduda - sa ei tea, mis nad on, enne kui nad kõik koos on. Siis sea ümber, kui tarvis. Jää siiraks. Hülga klišeed mugavuse kahjuks. Maali teisiti - maali nii, nagu sa ei tea.

Ma ei osta enam raamatuid. Ma olen neid nii palju ostnud, et minu lugemisvõimekuse juures oleks lisa soetamine ülejäänud teostele solvav.
Ma ostan nüüd muusikat. Jaak on minu diiler ja tema teab, mis on hea. Originaalalbumeid on mõnus kuulata. Nad on rohkem kohal, ehedamad ja puhtamad.

Nii ma elan. Vajun öödesse, ärkan pärast keskpäeva valusaks magatud kaelalihasega. Eiran igavat kohustust, kuulan muusikat, mõtlen oma näitemängust. Jalutan linnas, sõidan inimpaksudes bussides ja trammides, seljakott arvutit ja pabereid täis ja raske. Jõuan koju, vajun öhe, nagu praegu.

Jäänud veel vaid bakalaureusetöö. Miks ma ei huvitu? Kuhu kuupäevad kaovad?
Miks ma magama heitmist pelgan, miks ma ärgata ei taha?