pksl kpsl

Minu muusika on atmosfääriline. Selline, mille voog muudab aegruumi aja ruumiks, nii et mul on ainult ruum ja ruum, topelt õhk, kus aja tiksumine kaob ja kõik hetked on korraga silmnähtavad, tajutavad, nagu füüsiline ruum. See tabas mind jälle, see mõõtmemoondus, kui ma Nigovi "Harjutuste" lõpus olin ja taustaks Slowdive'i "Catch the Breeze" antoloogia mängis. "Crazy for You" esimesed kitarrinoodid läbisid kiirtena igaviku kaikuva ruumipilve, Nigov kirjutas "Nüüd hakkab koitma, koidueelne sinine hämarik." Kaks samastunud mõõdet libisesid teineteise peale kokku, nagu slaidid, ning mina olin nende keskel, ergas, hingamas, valmis.

Ema, vanaema ja vanaisa lähevad tunni pärast James Browni kontserdile, ma ostsin neile kunagi piletid, peamiselt vanaisale, sest ta on vana jazzi mees ja funkist saab ta ilmselt aru. Ta on "Blues Brothersi" filmi ma ei tea mitu korda vaadanud, Brown meeldib talle. Vanaema ringirahmeldamises on ärevat rangust. Hurjutas just koera, et: "Mine eest ära." Vanaisa on aeglaselt ja rahuliktülpinult oma maika ja dressipükstega.