pksl kpsl

Ma olen loonud elava asja, kohe kindlasti, aga vahepeal, refleksist, see pureb mind ja ma ei saa enam aru, kes see lugu on. Või saan just eriti aru. Mulle meeldib, et ma sellesse neutraalselt suhtuda ei saa. Aga see kõik taandub lõpuks minu enesehinnangule. Ma tean, et see on lihatükk, järelikult suure isikliku tähtsusega, aga kuna ma pole kindel, kas allikaks olev keha on õitsev või mädanev, ei ole ma ka alati lõpuni kindel selle tüki objektiivses väärtuses.
Jah, objektiivsust pole, on ainult hulk subjektiivsuseid.