pksl kpsl

1.-2. juunil 2006 toimus Põlvamaal Ihamaru külas (~40 km kaugusel Tartust) Ala-Juusa puhkemajas minu Tallinna Inglise Kolledži lennu kokkutulek ja mida ma selle kohta öelda saan, mis ei jääks otsatuks? Need on inimesed, kellega ma roomasin koridoripõrandatel ja pastakatest lõhutud laudade all, need on inimesed, kellesse ma kolmandas klassis uppuvalt armusin, need on inimesed, kes olid tõprad ja minu isiklikud kangelased. Ja umbes esimese viie minutiga pärast kohalejõudmist oli selge, et kes oli õel, on seda naudinguga jätkuvalt ja kes olid südamlikud, on seda endiselt, kui mitte enamgi.
Minust on saanud lennu esimene kuulsus ja paljud vestlused algasid naeratavate nentimistega, et: "Sind näeb nüüd ainult telekast/lehest..." ning jõudsid sama naeratusega tasuta teatripiletite jutuni. Kui ma need osad üle vaikisin, sai hakata asjast rääkima. Inimestest ja õnnest.

Meenutusringidest ma püüdsin eemale hoida. Kujunes sedasi välja, et mina olin kokkutuleku peamine fotograaf. Iga misanstseen, kõik võimusuhted seltskondades, kõik kooslused muutusid tähendusrikkaks. Selles on kirjandust, selles on filosoofiat, kui sellised inimesed pärast 3-aastast vaheaega taas kohtuvad, et ennast purju juua, minevikule minetada ja tõele näkku vaadata. Ent põhikooli lõpust/keskkooli algusest saadik valdab mind hirm tulevaste 20-aasta järgsete kokkutulekute ees, sest siis istutakse lauda ja lastakse verel läbi särgi tulla. Siis on selge, kes surnud ja kes miljonär, kes üksikvanem, kes õnnelik ja kes tõenäoliselt neetult üksi kuni lõpuni. Praeguseks on meie lennul kaks abiellunut, mõlemad paralleelklassi neiud, kes ühe kohalviibinud kaunitari sõnul olid mõlemad sellised tüdrukud, kel kooliajal kuttidega üldse mingit pistmist polnud.

Aga me oleme endiselt koolilapsed ja tänavune kokkutulek oli lihtne. Ma tundsin neid inimesi. Me olime eile koos.

Üks purjus klassivend kippus läbi terve õhtu rõhutama, kui edukad kõik, kaasaarvatud mina, peale tema on. Sama poiss rajas Tartusse restorani. Öösel uputati paat tiiki ära ja siis tiriti mehejõududega välja. Klassijuhatajad pärisid noortelt, kuidas neil armueluga on. Ma istusin ukse lähedal, vestlusringist väljaspool ja püüdsin säilitada kehahoiakut, mis eiraks minult küsimise võimalust; toimis. Hüperaktiivne jäikloom tõi oma auto maja lähedale ja paugutas electrot, röökides afektis:
"Defected in the fuckin' minimal!"
&
"Kuula Saatana biiti."
Sellel paralleelklassivennal on seljas võistleja maika numbriga 22, nimega Täisputs. Ta on vägev inimene tulnuka organismiga, mis on talunud mürke ja rõhkusid, mis tapaksid võistlushobuseid.

Hommikul 4-5 paiku rääkisin Kristoga, kes oli Tallinnas uue teatrikooli kursuse sissepühitsemisega ühele poole saanud. Sain teada, et Mait, hea Mait sai sisse. Ja et Karl ei saanud. Ja siis sai aku tühjaks.

Mingist hetkest muutub päeviku pidamine grafomaaniliseks ja ma leian, et ma ei suuda detailidega õiglane olla ja nii palju tähtsusetut aga täpsustavat jääb välja. Kvantiteet koormab tähenduse. Mõned täpsustused: näiteks see telefon, millega ma rääkisin, ei olnud minu oma, vaid Kristo endise armsama.

Öösel avastasin enda telefonist sõnumi Marialt(/Mardilt). Ootamatu, nagu käsi läbi udu.

Tõsi ta on: see, et ma Ala-Juusal olin, tähendas, et mul polnud põhjust olla Toompeal. Aga see ei ole epiloog, kuigi see tundub nii: silmad alt niisked, nagu uuestisündinul. Kes seisab koidikul välja peal keset udu, riided kastesädeluses. Meeles mälestused, uus õhk ja taevas ära lõõmav roosa. Mõistus ma ei tea kus.

Öösel avastasime paralleeklassiõe Mariaga, et hästi paljudel meie põlvkonnakaaslastel on olemas filmi "Cruel Intentions" soundtrack.