pksl kpsl

Eva sai vahepeal 22, ma kinkisin talle punase laterna. Talveks, et Kristjan saaks üle pimeda sinivalge künka Tartust töölt koju tulla ja Eva ja Kristofer ootaksid. Latern põleks lumes.
Me oleme kolmekesi hästi. Kaevust sai vesi otsa, öö hakul käisid Eva ja Kristjan tiigis pesemas-ujumas. Huilgasid pimedas, maja oli vaikne, sest väike Jüri juba magas üleval korrusel oma toas oma hällis. Mina olin akna peal, kustutasin kööginurgas tuled ära, et paremini näha. Ma olin terve päev lugenud, mina ujuma ei tahtnud minna. Eva ütles päeval, et: "Mida kuradit sa loed kogu aeg?" ja see oli siis tol päeval vist kolmas sellekohane kommentaar Evalt. Me Evaga pole kumbki lugejad. Me oleme halvad lugejad. Ma mäletan, kui Kristjan võttis Eva veel Nooruse tänava punatellisest kortermajja oma väikesesse tuppa elama (vastu vanemate tahtmist, muidugi). Oli vist juuni ja Eva oli vist suvetööle jäänud ja pidi Tammsaare "Tõde ja õigust" lugema, mina lugesin paralleelselt Tolkieni "Sõrmuste isandat", teist või kolmandat osa. Küll ta vaevles. Ta on aeglane lugeja nagu minagi. Nii ta päevad läbi sõnahaaval liikus mööda neid kiviseid lehekülgi, küll õhtul voodis, küll päeval muruplatsil maja ees, päike selga võtmas. Me oleme mõlemad aeglased lugejad, aga mind enam selles osas ei usuta, vähemalt Eva ei usu, sest nüüd viimased paar-kolm korda nende kodumajas olles olen ma pidevalt midagi muu kõrvalt lehitsenud. Seekord Jan Kausi "Tema" ja kui see otsa sai, siis Anton Nigovi "Harjutused", mis on siiamaani vist kõige kurvem eestikeelne raamat, mida ma lugenud olen. Kaus on sümpaatne kirjanik, ta täiesti on. "Tema" on täpselt see, mis ta olema peab ehk noore copywriteri pikk seletus segadusest. Ta on segaduses, sest ülbus ja stiilsus läksid uute eluvormide pihta katki ja nüüd ta on üksi, nagu kõik inimesed. Üksi oma metsakeses itsitava tädi juures. See metsamaja igavus ja ärev vastamata igatsus jääb mulle veel meelde. Naised olid ilusti kirjutatud. Mõne jaoks on arusaamatu, kuidas keegi saab vastassoost karaktereid kirjutada, neile mõtteid ja sõnu luua. Et kust sa tead, mida naised/mehed mõtlevad? Merilin, mu lapsepõlvesõber, küsis ka selliseid asju, kui me viimaselt Pärnu etenduselt tagasi sõitsime. Minu meelest on see naiste/meeste eristamine natuke meelevaldne, natuke asja müstifitseerimine, kõik imestuse nimel. Mart ilmselt vaidleks mulle nüüd vastu või ütleks vähemalt, et naised on märksa keerulisema ja huvitavama psüühikaga. Ja Uku vist väidaks vastupidist, ma ei tea, ma oletan. Oletada ei maksa.

Igaltahel. Seal Elvas, kui ma olin, siis öö tõi heinamaale uduteki peale. Kristjan ja Eva läksid üles magama, Kristjan ütles veel enne, et kui ma kauem üleval olen, jälgigu ma õues lõket. Ma kustutasin kõik tuled ära. Tahtsin hambaid pesta, aga vett ei olnud. Läksin Eva plätudega õue ja kusin lõppeva lõkke peale, nagu kunagi Kristo ja tosinate teiste poistega judo laagris Käärikul. Me olime siis 12-aastased, circa. See lõkkekustmine oli iga-õhtune traditsioon. Kui kõik laagrilaulud treeneri kitarri saatel lauldud ja hirmujutud pajatatud, saadeti tüdrukud tuppa ja poisid kustutasid lõkke. Pärast pandi Luise tänava treeningsaali ette fuajee stendile laagrifotod ja ühel fotol oli see öine ringiskusemine. Üks poiss hakkas seletama, et näe, Jimi noku paistab, ma panin vastu, et ei ole, ei ole. See on mu pöial. Ja see oli ka, päriselt.
Aga seal Elva lagendikul udus, ma ütlen. Vooreline maa, tumenev sinatühjus silmapiiril, udu sees. Ma mõtlesin, et siia võiks uppuda küll, üheks selle uduga. Lahustuda on see sõna, aga lahustumine eeldaks nagu minu kadumist. Ma tahtsin ühilduda stseneriiga. Jätsin ühe sõnumi saatmata. Tahet sõnumit saata oli rohkem, kui sõnu.

Elvast viis Kristjan mind Tartusse bussi peale, mis sõitis Tallinnasse, kust väljus pool tundi hiljem Haapsalu buss, mis viis minu ja Viljandist tulnud Jaagu vana rongijaama ette. Jaak ütles, et ta sõidaks rongiga. Seal perroonil filmiti "Nimesid marmortahvlil" ka. Pikk hõre hele puitkonstruktsioon, mis meenutab Vana Eesti Valgre romanssi, ärasõite ja kummargil antud suudlusi. Sõda, mustust ja eestlust. Täna uue aja poolt tühjaks seeditud, läbi elatud. Rohkem linna artefakt, kui päris maja, kasutatav, loomulikuna võetav. Kui me viimati Ubut üritasime vaatama minna, siis Maarja helistas meile poole tee peal, et ikka ei mahu ja siis Jaagu ema sõidutas meid ikkagi linna, et vaatame ringi, joome kuskil kohvi. Jaagu ema elas Haapsalus kunagi, lossivaremete juures. Käis gümnaasiumis. Me läksime kolmekesi Kuursaali, mis oli kõle, kajav ja tühi, artefakt nagu rongijaamgi. Akna all loksus sogane karge vesi, kajakad lendasid, kalamehed olid kalda äärel. Sõime kanasalatit ohtra vesise lehe-adru-salati ja väikeste röstsaiaviiludega. Lava ette tuli üksik viiuldaja, vanem härrasmees. Pani fonogrammidega cd muusikakeskusesse ja mängis oma osa. Vaikusehetkedel inimesed peaaegu sosistasid, nuga kõlises vastu taldrikut lae alla ja tagasi. Lahkudes lonkisime viiuldajast mööda, kühmus ja kohatud. Veiderdajad linnast. "Androidid," nagu Jaak leidis. Nagu kohatult riides, nagu vales ajas, nagu eksinud külalised mingist Radiohead-küber-Coupland-JPod-mechanismist.

Ma olen oma mp3 mängija ära kaotanud. Seega Elvas viibisin ma mingites A Perfect Circle'i ja Tooli ulmades, elutoas istudes oli päike akendest sees, nagu õhk, tuba oli avar. Kristjan istus diivanil ja Eva toimetas, mina olin teisel diivanil ja lugesin Nigovi. Tekstiread, kui ma leheküljelt kõrvale vaatasin, kandusid randmetele, naha peale, mu käed muutusid vöödilisteks ja mulle meeldis mõelda, et minuga on nii. Et see, kuidas mina raamatuid loen, on väga sisemine akt. Sõnad imenduvad naha alla ja ma olen mõnda aega see raamat, mida ma käes hoian. Eks ma üritan endale põhjendada, miks ma nii aeglaselt loen. Kui sa oled mind kohanud või kui sa kunagi alles kohtad mind, siis mina olen üks aeglasemaid lugejaid, keda sa elu sees kohanud oled. Kui me seal istusime, siis kõlaritest mõngis LU:K "Tallinn-Nõmme-Keila", ma vaatasin toa avarust, meid ja aeg, see mõõde, kadus. Me olime korraks helguses, täis nostalgiat, puhtust, ruumi ja õhku. "Tallinn-Nõmme-Keila"... Ma kuulasin seda plaati esimest korda nii, et ma jäin diivanile pikali, sest ma ei võinud enam eemale liikuda. Sel ajal oli Kosmos Control veel olemas. Koomiksi- ja plaadipood, kuhu Kristo viis enda tehtud koomikseid ("Skin") müügile; mille asemel on nüüd alko- ja pornopood.

"Kuningas Ubu" oli nagu kellegi unenäo sisse kukkumine. Ma olin punase toa nurgas nii avali, türak (oo), türak, (oo), türak (oo). Silmad olid suurelt lahti, sest minu jaoks oli visuaal midagi teist, kui reaalsus. Maletsirkus, noapsühhopaatiliselt viisaka moega sürreaalsed härrased tulevad külla ja käituvad, nagu telekamängutegelased väikse poisi unenäos. Tooli videod ärkasid meelde. Ma olin lõpuni avali, sest Ojasoo, Semper ja kõik seal olid loonud vist midagi suuremat, kui nad isegi aru saavad. See oli etendus, kus kunst loob paralleelreaalsuse ja mina olen leemendava palega (leevendavi pali?) pingil. Andunud, hämmingus. Jah, see on see maailm, mida mina tean. Kust nad teadsid ja kuidas mina teadsin tulla? Issand, kui erk, kui äge. Hull, ohtlik ja ilus. Mängutoa hele punane. Kollane agressioon ja roppus kaarjas tunnelis.

Nüüd, kus Veiko blogosfäärist maalähedale metsavahele emigreerunud, on jäänud peamiselt ainult 2: Mardi ja Maria elektroonilised kirjutuslauad. Nojah, see on kurb, kui inimesed, keda oled harjunud lugema enam ei kirjuta, sest see on omamoodi lähedus. Aseaine, abstraktne variatsioon tegelikult, haaramatu vihje sügavustesse, aga see on ilus. Ma ei taha ilust ilma jääda. Mõni käib siin lugemas ja ometi mõtlen ma, kuidas seda mullaauku siin kinni lükata. Need lõpusõnad, mis ma enne mõtlesin, vist enam ei sobi. Ma mõtlesin Tarantino esimesena kirjutet filmi "True Romance" lõpusõnu tsiteerida. "You're so cool."

Ma loen selle kurva raamatu lõpuni. Näis, mis siis saab.

--------------------
Woven Hand
--------------------