pksl kpsl

Oli eha, kui ta sisenes mõrvaruumi. Aken oli lahti ja kardinad, sinised, imendusid iiliga öhe. Põnn istus äärel, jalad kõlkumas, silmad jälle tähtedes. Pilgutamata, iirised täpilised. Õrnjas linajahe hiilimas üle näonaha, nagu tuul tahaks teda kookonisse mässituna kaasa viia.
"Tere, väike poiss."