pksl kpsl

Ma ei tea, milleks ma muutumas olen. Muretu eksistents. Saabun koju öösiti 3-5 paiku. Kuupäevadest ja nädalapäevadest pole eriti aimu.

Üleeile korraldasin Terje juures The Dresden Dollsi kontserdi vaatamise ja vein oli kohustuslik. Kui mitte joomiseks, pidi see vähemalt käes pidevalt olema. Summutatud küünlavalgus ja madalad pehmed istumised. Terts tegi šokolaadijäätise ja kirsimoosiga pannkooke. Amanda oli klaveri taga, nagu ämblikpärdik ja Brian meeldis tüdrukutele rohkem. Hiljem, kui Kristi koju läks, et enne Londonisse naasmist vanematega olla, lebasime diivanil ja ETVs mängis Islandi film, mis oli Islandi film. Lumi, hülgerasvamõte ja pikad staatilised üldplaanid kiilakast kaamest noormehest. Ajasin veini üle moka krae vahele. Kuulasime Terje muusikat ja tantsisime, Lyyn magas. Vahepeal Nele nuttis, sest Damien Rice'i laul meenutas talle Saatanat. Hiljem tuli see lugu uuesti, sest plaat oli korduse peal ja Nele nuttis uuesti. Ta vajus mu peale peitu ja ütles midagi sellist, nagu: "Ma vihkan pateetikat."
Tantsu käigus läks vaas ümber ja kolm kildu tulid kaelast välja. Ma avastasin, kui lohutav on sooja füüsilise keha kohalolu, lähedalolu. Ma ei tea muidu nendest asjadest midagi.
Hommiku eelses selges sinas jäi Terje diivanil tuttu ja Margus vaatas, kuidas ma nõusid pesen. Hääletu jalgpall televiisoris, sibavad mehed rohelisel foonil. Itaallased olid võitnud.

*

Eile õhtul näitas Jaak bakalaureusetöö making-of'i lihvimata versiooni, mis oli poeetiline. Ja äratas uuesti mõtted, et mida mul enda arvates teiste inimeste eludega teha on, mis on väärt tegemist?
Naljakas, nüüd meenus, kuidas Jaak eile ütles, et mu üle-eelmine sissekanne klassi kokkutulekust oli nõme, et nagu "diip".
Oh mida, oh mida on mul inimestele anda? Ma saan täna õhtul toimetaja Auri ja kujundaja Lilliga kokku, aga mul pole enam aimu, mispärast seda näidendit peaks avaldama. Ma olen endiselt üllatunud, kui see tekst kellelegi meeldib. Enamjaolt on mul lihtsalt tunne, et inimeste aega ei tohi raisata, aga samas mitte keegi ei tea, mida on kõige õigem enda ajaga teha. Ainult mõningate inimestega koos olla on hea.

Jõusaalis ongi sellepärast naljakas, et need korduvad liigutused, millesse inimesed end sunnivad ja see lihasepõhine jutt teenib hästi metafoorina elule, sama hästi kui mis iganes muu asi või tegevus.

*

Lähen randa. Terje, Margus ja Helen on seal.

-------------------------------------------
Deftones [album] White Pony
Deftones - MX
-------------------------------------------