pksl kpsl

Nagu juhtus, ei kuulu mina enam eilse õhtuse seisuga III vooru edasipääsenute sekka. Ei mina ega kaks kursakaaslast ega Rainar. Aga Mait, Mait on sitke poiss, tema jaoks on need kolmandad teatrikooli katsed ja tema praegu jätkab. Õnne soovin talle 1. juulil igal juhul, sünnipäevalaps.

Ma ei tea. Kui me Krista ja Rainariga hoovis seisime samal ajal, kui 46 valitut majas sees kogunesid ja juhiseid teatavaks võtsid, siis meie ümber kõik inimesed helistasid sugulastele-sõpradele, et: "Kuule ikka ei saand. Läks nii. Ei saanud ikka, jah." Pilvine taevas filtreeris valguse halliks ja varjutuks. Mõtlesime kolmekesi, et ei ole ei rõõmus ega kurb olla. On nagu see valgus, ei valge ei pime. Rainar oli oma klassist ainus, kes II voorust edasi ei saanud, mina ja Krista ainsad oma grupist. Ma küsisin Rainarilt, et kas ta jäi nüüd Roskildest ilma, ta ütles jah, aga ta läheb Belgiasse Radioheadi kuulama. Toompea munakivitänaval alla kõndides Krista uuris kuidagi, et kuidas ma ennast tunnen. Ma ütlesin kuidagi, et puhas tunne on.

Vanalinna suguelundikohvikus ootasid ees Lyyn, Juku ja Helene, kes ütles, et: "Vaata, maailmas on kaks asja, et sa oled kas nukker, eks ole, või ei ole nukker." Helene ei lubanud mul isegi mõtlikuks jääda. Eks ma tol hetkel juba üritasin ennast kurvaks mõtelda. Mihu käskis telefonitsi mul ja Kristal võtta pits viina ja öelda: "Vittu see hobusevarga amet." Kui Mihu käseb juua, siis enamasti peab. Nii et Mihu terviseks me võtsime kaks külma pitsi.

Öösel läksime neljakesi - mina, Lyyn, Juku, Helene - korraks Juku/Xeli kodust läbi, ma sain pusa selga, tegime termosesse magusat kohvi, panime pudeli valget veini ja väikse patareilambikese kotti ning läksime üle aia läbi võrgu A. le Coq Arena taha korvpalliplatsile mängima. Alguses korvpalli ja siis kahtekendühte. Siis puhkasime ja mõtlesime, et mängime nüüd paljalt. Helene ei tahtnud, ütles, et pesuväel. Siis tuli Kristo Rakverest ja leidis meid pesuväel korvpalli mängimast, aga eks me tegimegi seda spetsiaalselt tema jaoks.
Ja siis me jalutasime kodudesse.

Kodus ma muusikat ei kuulanud, arvutit käima ei pannud, kell oli 4:13 a.m.
Koukisin külmkapist klaaskausikesse šokolaadijäätist ja sõin seda voodis.

x

Thomas on vist kohkunud, et nii läks. Tema mind sellele teele tagasi veenas. Ma ei tea veel, mis ta edasi teeb, aga ta helistas, jäi mõttesse ja ütles, et helistab tagasi.
Vanaema küsis täna telefonis, et kuhu ma nüüd tööle lähen, on mul mingid variandid? Kaks varianti vist on.

Aga üldiselt on nii, et ma kuulasin hommikul paar melanhoolsemat lugu ära ja siis rohkem ei kõlvanud. Ma kirjeldan ängi ja nukrust paremini, kui rõõmu ja õndsust, aga esteetilistest ambitsioonidest hoolimata ei ole ma kurb. Vaba on olla. Mingi tunnel on silme ette tekkimas, tume ja valgust koguv. Midagi liigub minu poole või liigun mina selle poole. Futuristlik on olla. Ja uus.

Ma ilmselt tean, mis Pikselkapslite lõpusõnad saavad olema.

----------------------------------------------------
Sonic Youth [album] Rather Ripped
----------------------------------------------------