pksl kpsl
teisipäev, august 22, 2006
aeglane valge valgus
Vahest on see sobilik viis selle ajaveebi lõpetamiseks.
Kerges iivelduses, kui irvakil aknast hoovab valget valgust. Läila on olla, palavus lainetab ülevalt alla ja augustilõpu õhk on niiske.
Kui detailid vahelt ära jätta, siis 20. augusti hilisõhtul sõitsime Lauri, Kristo ja Jüriga Paldiskisse. Jüri vaatas aknast välja ja küsis, et kas taevas on virmalised. Me jagasime prille, sest tema omad olid katki. Siis sai Lauri telefonikõne, et vaadaku virmalisi. Järelikult olidki virmalised.
Meres kalda lähedal oli lammutatud roostes laev. Lauri valgustas selle kaugtuledega välja. Kristo avastas, et see on vähemaks lõigatud ja ära vajunud.
Kloogal Kristo suvilas, Nele samuti meiega, istusime köögilaua ümber ja Kristo rääkis väreleval häälel, miks ta meid kokku oli toonud. Ta tahtis filmi teha, tal olid harilikuga täis kirjutatud paberid, et mitte täiesti tühjalt oma võttekaaslaste ette tulla. Paberitel olid ka hirmsad pildid koolnu näoga madrusest ja kaptenist, kelle pea kohale langesid näki juuksed.
Teed keetes ning soolaseid-magusaid saiu süües mõtlesime 3 tundi välja lugu, sest ainult impressiooni peale on kehv välja minna, kui selleks peab kõndima läbi rinnuni ulatuva vee mööda vetikalibedaid ja kõikuvaid kive, pea kohal kõik riided ja Kristo 30 000 kroonine koolikaamera, statiiv, rekvisiidid, meie isiklikud elektrilised vidinad.
Lauri tõesti armastab magusat ja kui ta avastas noa pealt korraga jäljed šokolaadikreemist ja pasteedist, laskus ta pikka seletusse solgist. Kuidas ta kord oli sõbralt palunud ampsu McDonald'si pirukast ja tema keha oli valmis kuumaks hõrguks õunadžemmiks ja kui ta krõbedast taignast läbi pures, valgus tema suu magedat kartulipüreed täis ja ta oleks võinud oksele hakata. See magusa-soolase eksituskooslusel tekkiv solk sai Lauril korduvaks motiiviks ja see veenvuse tung tema jutu taga muutus hommikuks selgelt maniakaalseks.
Öösel ma ei maganud, lihtsalt lebasin Nele kõrval ja mõtlesin. Peamiselt oma näidendiraamatust ja Nelest. Kui ma jõudsin tagasi selle juurde, kuidas Nele Kiisale sõites mulle autos seletas, kuidas "norra.täna" kostüüm ta ära kammis, hakkasin ma kontrollimatult naerma ja ma ei tea, kas Jüri ja Kristo ärkasid selle peale üles, aga Nele küll ja kui ma talle seletasin, siis me naersime tekiääre sisse ja patjadesse, intervalliti, ei saanud parata.
Hommikul kell viis vaatas Kristo kolmandat korda valgust ja otsustas, et maagiline tund on tulekul. Paraku sai maagiline tund õues läbi, kui me Kristo ja Lauriga võileibu sõime, kaasa tegime ja teed jõime. Nelel oli kurk väga valus, tundus kahtlane, kas ta saab vette näkki mängima minna.
Hommikul kell kuus kaldaäärsel betoonplokil kolmekesi seistes tundus kahtlane, kas me laevale läheme. Lauri proovis varbaga vett ja see tundus külm.
Laevale oli libe ja raske minna, vesi oli viimaks rinnuni ja kott oli pea kõrval raske.
Laev oli teravate äärtega, sopavett täis ja roostes. Jalga ei tahtnud laeva ninas roostekollaste penoplastitükkidega kaetud vette panna, aga Lauri proovis ja polnud hullu, nii et läksime. Ja üleval dekil oli pind kuiv, aga vahel astusid Kristo ja Lauri endale roostes naela talda.
Kaldal oli punane auto, rattad kiviklibusse mattunud, uksed lahti, inimesed liikumatult sees. Lauri ja Kristo kahtlustasid, et nad on surnud. Kui me laevale olime roninud, hakkasid nad röökima, et: "Tšurka, raisk, kuuled vä? Tulge appi lükkama!" Lauri juba näitles siis ja tundis suurt ebamugavust, sest sellised tüübid ei meeldi talle. Lõpuks ta hüüdis, et me oleme ETVst. Peagi hülgasid kaldapealsed hädalised auto, me jälgisime, et ega nad Lauri autole midagi ei tee; nad kadusid mööda tolmavat teed üle kõrgendiku. Siis Lauri naeris, et me oleme nagu väikesed lapsed, sest see ETV ütlemine oli sama hea, kui: "Minu isa on politsei."
Päike tõusis kaares palavusse, meil oli ainult üks aku, kaldale minek ei tulnud kõne alla, Lauri maalis Kristo näo kaameks, silmad mustaks ja huuled triibuliseks. Mina hoidsin asja käimas, utsitasin ja hoidsin plaani ratsionaalsena.
Nele ja Jüri tulid kaldabetoonile peesitama. Kui me Lauri ja Kristo põhiosad olime ära filminud, tuli Nele vette näkiks.
Lauri mässis ennast kalavõrkudesse ning hakkas pärast mäslemist vahtu välja köhima, sest kärbsed ja ennist solgivette kukkunud võrk tekitasid tema õrnas maitsemeeles jälkust.
Pärast kaheksat tundi geriljaekstreemi pardal läksime kaldale tagasi ning jagasime apelsini, mis maitses nii värske ja mahlakana. Siis filmisime Jaagu kaameraga (esimese kaamera aku sai pardal täpipealt tühjaks) kaldapealseid stseene, mis osutusid kasutuks, kui Kristo hiljem kodus avastas, et kõik eelnev oli võetud 16:9-s ja Jaagu kaamera materjal 4:3-s.
Tallinnas tagasi, kodus, kuulasin Tooli "10 000 Days-i", pea kahe kõlari vahel, magusalt tummalt kadunud helisse, mis oli keerulisem, kui mu väsimus järgida võimaldas.
Edasi Maia aeda, kust külalised ära voolasid, jättes Maia, Kristjani, Mari, Mirelli ja minu hämaruses selga kukkuvate õunte alla kummituslugusid rääkima. Ühel hetkel oli ka tarvis Dakile helistada ja rääkida ära, et meil oli seal tort - cappuccino tort - ja ikka selline suur tort, tort. Tort.
Maia kodus ümmarguse laua ääres istudes, nagu me istume, hakkas visioon moonduma, näojooned valgusid varjudesse, sest ma olin 36 tundi ärkvel olnud. Jalutasime Mariga koju ja Mari lubas sel teekonnal olla mu valgus, mu latern, mu majakas. Ma liikusin magamatuse fluidumis. Jaagu kodu juures tuli Jaak välja, ma andsin talle tema koduvõtmed tagasi, minu "Tühja maja" väike periood oli läbi saanud. Jaak oli oma emaga Soomes ära olnud ja ma pidin kassi toitmas käima, lehti postkastist ära tooma. Vaatasin Jaagu plaadikollektsiooni, kuulasin tema muusikat, istusin tema elutoas, jõin tema mahla, lugesin tema lehti. Umbes üheks sekundiks ma muutusin Jaaguks.
Saatsime Jaaguga koos Mari koju, kohe tema paraadnani. Maril on oma skalpell ja ta on laipa vedanud, laipa lõiganud, sest tema õpib kirurgiks. Kõigile meeldivad need Mari koolilood.
Pärast pikka und vaatasin voodis "The Grudge'i", sest mul on õudusfilmiisu peal. Järgmisena on kavas "The Ring 2". Ilmselt. Aga "The Grudge" mulle pildiliselt ei meeldinud, see oli risune, segane ja valgus oli nagu mängumajas, võlts. "The Grudge 2-l" on teine operaator, nii et mul on omad lootused.
NoKus otsustasime Eleni ja Martinaga, mis filmiraadiosaatele nimeks saab. Kinoteek. Minu sünnipäeval salvestame esimese osa.
Mart ja Maria näitasid Elenile ja Tanelile augustilõpu filmilaagri stsenaariumit, mina istusin orbiidil, riivamisi mõttekatketes või pilgunägudes. Kui murtud tundega Lyyn koos Xeli, Juku ja Juku vastse kursavennaga ümarlaua äärde tulid, läksid mõned õlud, siidrid ja Tõnise hollandisuitsud, kuni Nele helistas ja murdus kõne lõpuks täitsa ära. Eerik rääkis, et ta kursavend, minu kursavenna bändivend, hüppas end vastu veepõhja halvatuks. Eia helistas ja ütles, et ta mõtleb minust, kui ta vihmaga kirjutab. Evelin helistas ja ütles, et ühesõnaga ma lasen üle, kuigi olin tema kräule mineku kutse varem vastu võtnud. Nele sõitis Nukuteatri ette, ma läksin välja. Kui ma autosse istusin, kollapsis ta mulle nuttes sülle. Tema jagatud illusoorne armastuse maailm selle tema poisiga, kes ei ole tema poiss ja kelle tüdruk tema ei ole, psühholoogiline võimuvõitlus. Sest nemad on vist sama värvi, nagu Nele ühe šamaani jutu järgi arvas. Lõpuks me olime seal armsad, sest Nele on tore tüdruk ja mina olen tore poiss.
Nele sõitis koju ja Juku ja Xeli juures oli lollakas erootiline rokenroll. Morrissey laulis ja me väänasime Jukuga keerulist sümbiootilist tantsu, sest meile Morrissey meeldib.
Erinevad head lood mängisid, kollases toas oli erinevat õnne, mille servades oli muidugi kahetsust, aga mitte pidevalt, mitte kõigil. Vesipiip, magustatud vein, viskishotid-coca-cola, kahe kuu vanune Rock plastikpudelis, minu kirsitubakas Eerikule ja Hellekale. Labastatud laulud ja ilu.
Ma magasin Lyyni kõrval ja nägin unes, kuidas ma magasin Lyyni kõrval. Lugu liikus "Eternal Sunshine of the Spotless Mind-i" loogikaga. Öösel enne uinumist küsis Lyyn: "Kas sa oled õnnetu?", ma ütlesin "ei", ta ütles, et "kas sa oled õnnelik?" ei saa küsida, sest sellele ei juleta vastata "jah". Ma olen õnnelik, tingimustega. Puhas see ei ole. Sisikond söövitub kõdistades, kõdipall kerkib kurku, kõhus keeb.
Hommikul läks Juku Tartusse salvestusele, Xel disainiOPi & workshopi. Vanaema oli kodus öö läbi sõbatu olnud, sest ma teatasin alles neli a.m. sõnumiga, et jään ööseks sinna.
Kõndisime Lyyniga minu ulmefilmi "Universumi lõpu kohviku" uksest mööda, meenutasime. Lyyn näitas märjal asfaldil märgade puude all, kuidas ta mind kallistades ära saab kaduda ja mina ei saa. Rääkis, et ta vanaema abiellub septembris ja käib oma rootslasega golfi mängimas.
Siis kõndis väike Lyyn koju. Mina läksin trollile ja kõndisin metsa ääres koju.
---
I Am X "President"
I Am X "Song of Imaginary Beings"
Kerges iivelduses, kui irvakil aknast hoovab valget valgust. Läila on olla, palavus lainetab ülevalt alla ja augustilõpu õhk on niiske.
Kui detailid vahelt ära jätta, siis 20. augusti hilisõhtul sõitsime Lauri, Kristo ja Jüriga Paldiskisse. Jüri vaatas aknast välja ja küsis, et kas taevas on virmalised. Me jagasime prille, sest tema omad olid katki. Siis sai Lauri telefonikõne, et vaadaku virmalisi. Järelikult olidki virmalised.
Meres kalda lähedal oli lammutatud roostes laev. Lauri valgustas selle kaugtuledega välja. Kristo avastas, et see on vähemaks lõigatud ja ära vajunud.
Kloogal Kristo suvilas, Nele samuti meiega, istusime köögilaua ümber ja Kristo rääkis väreleval häälel, miks ta meid kokku oli toonud. Ta tahtis filmi teha, tal olid harilikuga täis kirjutatud paberid, et mitte täiesti tühjalt oma võttekaaslaste ette tulla. Paberitel olid ka hirmsad pildid koolnu näoga madrusest ja kaptenist, kelle pea kohale langesid näki juuksed.
Teed keetes ning soolaseid-magusaid saiu süües mõtlesime 3 tundi välja lugu, sest ainult impressiooni peale on kehv välja minna, kui selleks peab kõndima läbi rinnuni ulatuva vee mööda vetikalibedaid ja kõikuvaid kive, pea kohal kõik riided ja Kristo 30 000 kroonine koolikaamera, statiiv, rekvisiidid, meie isiklikud elektrilised vidinad.
Lauri tõesti armastab magusat ja kui ta avastas noa pealt korraga jäljed šokolaadikreemist ja pasteedist, laskus ta pikka seletusse solgist. Kuidas ta kord oli sõbralt palunud ampsu McDonald'si pirukast ja tema keha oli valmis kuumaks hõrguks õunadžemmiks ja kui ta krõbedast taignast läbi pures, valgus tema suu magedat kartulipüreed täis ja ta oleks võinud oksele hakata. See magusa-soolase eksituskooslusel tekkiv solk sai Lauril korduvaks motiiviks ja see veenvuse tung tema jutu taga muutus hommikuks selgelt maniakaalseks.
Öösel ma ei maganud, lihtsalt lebasin Nele kõrval ja mõtlesin. Peamiselt oma näidendiraamatust ja Nelest. Kui ma jõudsin tagasi selle juurde, kuidas Nele Kiisale sõites mulle autos seletas, kuidas "norra.täna" kostüüm ta ära kammis, hakkasin ma kontrollimatult naerma ja ma ei tea, kas Jüri ja Kristo ärkasid selle peale üles, aga Nele küll ja kui ma talle seletasin, siis me naersime tekiääre sisse ja patjadesse, intervalliti, ei saanud parata.
Hommikul kell viis vaatas Kristo kolmandat korda valgust ja otsustas, et maagiline tund on tulekul. Paraku sai maagiline tund õues läbi, kui me Kristo ja Lauriga võileibu sõime, kaasa tegime ja teed jõime. Nelel oli kurk väga valus, tundus kahtlane, kas ta saab vette näkki mängima minna.
Hommikul kell kuus kaldaäärsel betoonplokil kolmekesi seistes tundus kahtlane, kas me laevale läheme. Lauri proovis varbaga vett ja see tundus külm.
Laevale oli libe ja raske minna, vesi oli viimaks rinnuni ja kott oli pea kõrval raske.
Laev oli teravate äärtega, sopavett täis ja roostes. Jalga ei tahtnud laeva ninas roostekollaste penoplastitükkidega kaetud vette panna, aga Lauri proovis ja polnud hullu, nii et läksime. Ja üleval dekil oli pind kuiv, aga vahel astusid Kristo ja Lauri endale roostes naela talda.
Kaldal oli punane auto, rattad kiviklibusse mattunud, uksed lahti, inimesed liikumatult sees. Lauri ja Kristo kahtlustasid, et nad on surnud. Kui me laevale olime roninud, hakkasid nad röökima, et: "Tšurka, raisk, kuuled vä? Tulge appi lükkama!" Lauri juba näitles siis ja tundis suurt ebamugavust, sest sellised tüübid ei meeldi talle. Lõpuks ta hüüdis, et me oleme ETVst. Peagi hülgasid kaldapealsed hädalised auto, me jälgisime, et ega nad Lauri autole midagi ei tee; nad kadusid mööda tolmavat teed üle kõrgendiku. Siis Lauri naeris, et me oleme nagu väikesed lapsed, sest see ETV ütlemine oli sama hea, kui: "Minu isa on politsei."
Päike tõusis kaares palavusse, meil oli ainult üks aku, kaldale minek ei tulnud kõne alla, Lauri maalis Kristo näo kaameks, silmad mustaks ja huuled triibuliseks. Mina hoidsin asja käimas, utsitasin ja hoidsin plaani ratsionaalsena.
Nele ja Jüri tulid kaldabetoonile peesitama. Kui me Lauri ja Kristo põhiosad olime ära filminud, tuli Nele vette näkiks.
Lauri mässis ennast kalavõrkudesse ning hakkas pärast mäslemist vahtu välja köhima, sest kärbsed ja ennist solgivette kukkunud võrk tekitasid tema õrnas maitsemeeles jälkust.
Pärast kaheksat tundi geriljaekstreemi pardal läksime kaldale tagasi ning jagasime apelsini, mis maitses nii värske ja mahlakana. Siis filmisime Jaagu kaameraga (esimese kaamera aku sai pardal täpipealt tühjaks) kaldapealseid stseene, mis osutusid kasutuks, kui Kristo hiljem kodus avastas, et kõik eelnev oli võetud 16:9-s ja Jaagu kaamera materjal 4:3-s.
Tallinnas tagasi, kodus, kuulasin Tooli "10 000 Days-i", pea kahe kõlari vahel, magusalt tummalt kadunud helisse, mis oli keerulisem, kui mu väsimus järgida võimaldas.
Edasi Maia aeda, kust külalised ära voolasid, jättes Maia, Kristjani, Mari, Mirelli ja minu hämaruses selga kukkuvate õunte alla kummituslugusid rääkima. Ühel hetkel oli ka tarvis Dakile helistada ja rääkida ära, et meil oli seal tort - cappuccino tort - ja ikka selline suur tort, tort. Tort.
Maia kodus ümmarguse laua ääres istudes, nagu me istume, hakkas visioon moonduma, näojooned valgusid varjudesse, sest ma olin 36 tundi ärkvel olnud. Jalutasime Mariga koju ja Mari lubas sel teekonnal olla mu valgus, mu latern, mu majakas. Ma liikusin magamatuse fluidumis. Jaagu kodu juures tuli Jaak välja, ma andsin talle tema koduvõtmed tagasi, minu "Tühja maja" väike periood oli läbi saanud. Jaak oli oma emaga Soomes ära olnud ja ma pidin kassi toitmas käima, lehti postkastist ära tooma. Vaatasin Jaagu plaadikollektsiooni, kuulasin tema muusikat, istusin tema elutoas, jõin tema mahla, lugesin tema lehti. Umbes üheks sekundiks ma muutusin Jaaguks.
Saatsime Jaaguga koos Mari koju, kohe tema paraadnani. Maril on oma skalpell ja ta on laipa vedanud, laipa lõiganud, sest tema õpib kirurgiks. Kõigile meeldivad need Mari koolilood.
Pärast pikka und vaatasin voodis "The Grudge'i", sest mul on õudusfilmiisu peal. Järgmisena on kavas "The Ring 2". Ilmselt. Aga "The Grudge" mulle pildiliselt ei meeldinud, see oli risune, segane ja valgus oli nagu mängumajas, võlts. "The Grudge 2-l" on teine operaator, nii et mul on omad lootused.
NoKus otsustasime Eleni ja Martinaga, mis filmiraadiosaatele nimeks saab. Kinoteek. Minu sünnipäeval salvestame esimese osa.
Mart ja Maria näitasid Elenile ja Tanelile augustilõpu filmilaagri stsenaariumit, mina istusin orbiidil, riivamisi mõttekatketes või pilgunägudes. Kui murtud tundega Lyyn koos Xeli, Juku ja Juku vastse kursavennaga ümarlaua äärde tulid, läksid mõned õlud, siidrid ja Tõnise hollandisuitsud, kuni Nele helistas ja murdus kõne lõpuks täitsa ära. Eerik rääkis, et ta kursavend, minu kursavenna bändivend, hüppas end vastu veepõhja halvatuks. Eia helistas ja ütles, et ta mõtleb minust, kui ta vihmaga kirjutab. Evelin helistas ja ütles, et ühesõnaga ma lasen üle, kuigi olin tema kräule mineku kutse varem vastu võtnud. Nele sõitis Nukuteatri ette, ma läksin välja. Kui ma autosse istusin, kollapsis ta mulle nuttes sülle. Tema jagatud illusoorne armastuse maailm selle tema poisiga, kes ei ole tema poiss ja kelle tüdruk tema ei ole, psühholoogiline võimuvõitlus. Sest nemad on vist sama värvi, nagu Nele ühe šamaani jutu järgi arvas. Lõpuks me olime seal armsad, sest Nele on tore tüdruk ja mina olen tore poiss.
Nele sõitis koju ja Juku ja Xeli juures oli lollakas erootiline rokenroll. Morrissey laulis ja me väänasime Jukuga keerulist sümbiootilist tantsu, sest meile Morrissey meeldib.
Erinevad head lood mängisid, kollases toas oli erinevat õnne, mille servades oli muidugi kahetsust, aga mitte pidevalt, mitte kõigil. Vesipiip, magustatud vein, viskishotid-coca-cola, kahe kuu vanune Rock plastikpudelis, minu kirsitubakas Eerikule ja Hellekale. Labastatud laulud ja ilu.
Ma magasin Lyyni kõrval ja nägin unes, kuidas ma magasin Lyyni kõrval. Lugu liikus "Eternal Sunshine of the Spotless Mind-i" loogikaga. Öösel enne uinumist küsis Lyyn: "Kas sa oled õnnetu?", ma ütlesin "ei", ta ütles, et "kas sa oled õnnelik?" ei saa küsida, sest sellele ei juleta vastata "jah". Ma olen õnnelik, tingimustega. Puhas see ei ole. Sisikond söövitub kõdistades, kõdipall kerkib kurku, kõhus keeb.
Hommikul läks Juku Tartusse salvestusele, Xel disainiOPi & workshopi. Vanaema oli kodus öö läbi sõbatu olnud, sest ma teatasin alles neli a.m. sõnumiga, et jään ööseks sinna.
Kõndisime Lyyniga minu ulmefilmi "Universumi lõpu kohviku" uksest mööda, meenutasime. Lyyn näitas märjal asfaldil märgade puude all, kuidas ta mind kallistades ära saab kaduda ja mina ei saa. Rääkis, et ta vanaema abiellub septembris ja käib oma rootslasega golfi mängimas.
Siis kõndis väike Lyyn koju. Mina läksin trollile ja kõndisin metsa ääres koju.
---
I Am X "President"
I Am X "Song of Imaginary Beings"
posted by tndplk # 12:37 AM 
sinusõna:
Postita kommentaar
<< Home
<< Home
