pksl kpsl
pühapäev, juuli 30, 2006
Neil on koer nimega Netravati Bala Bhaghia
Neil on koer nimega Netravati Bala Bhaghia, Tiibeti mastif. Käisime Kiisal kooperatiivis Delfiin vanaemapoolsete sugulastega tutvumas, maja sisse pühitsemas. Delfiin on vana meremeeste suvila ko-op ja see koeranimi tähendab eesti keeles Kaunisilmne Noor Õnnelik. Maja omanik on vanaema nõbu (isa õe poeg), jahimeeste seltsi liige, loodusfotograaf ja -ajakirjanik. Kirjutab luuletusi, kinkis mulle õhtu lõpus eraldi pühendusega oma kogu, pealkirjaga "Võimalus olla". Kunagi Elvas, kui tema sünnist oli möödunud mõni kuu, läks ema talle linnast ristimisriideid tooma ja jäi Tartu rongi alla. Nüüd on peremees 60+ ja mõned ajad tagasi otsustas ta poeg, et elatud on küll.
Minu jaoks oli see esimene, kuigi väike, sugulaste kokkutulek. Selgus, et mul on sugulasi Raplas ja Haapsalus. Algul, pärast häbelikke tereütlemisi ja nimelausumisi, seisid kõik katuseterrassi piirde ääres, pisut oskamatult ikka omade kõrval. Perenaisele (peremehe 3. naine) oli väga oluline, et inimesed võtaksid šampust ja liiguksid siis veinide ja muu juurde. Sööma pidi ka, laud oli lookas, ja vanaema muidugi jälgis ja konsulteeris mind selles osas. Sest mina ju ei söö. Kui ma olen Elvas või sugulaste juures, siis mina olen see, kes üldse ei söö, isegi kui ma taldrikult äsja viimase suutäie olen võtnud. Pistsin suitsujuustu, õe meelest see maitses nagu suitsusink, liha. Kala taignas sõin kahe suupoolega, jälitasin seda punase veiniga - mingist hetkest oli vaja vaikusest, kohmetusest, maa-ahistusest ja ajaseisakust üle saada.
Pisikesed konnad hüppasid maja ees ja maja taga muru vahel ringi, pisikesed nagu põrnikad. Maja taga oli tiik, ma ei saanudki aru, kas nad lähevad sellest eemale või püüavad sinna just jõuda. Igatahes, maja taga tiigi juures (mis tundus vanaisale jõena) oli suitsuahi ja võssa kasvanud kuurimaja, vesi oli endale kahvatukollase taimkonna, nagu langenud lehed, peale kasvatanud ja päike tuli tugevkuldselt mööduvate pilvede tagant välja. Siis ma mõtlesin välja, et mis minuga maakohtades toimub. Ma pean seal laskma ühe jao endast lämbuda. Siis leebub see sügelev kõdistav pakitsus, närv linna järele. Nii ma seisin seal võssa kasvanud kuuri juures, tiigi ääres, suitusahju kõrval ja lasin ühel osal endast lämbuda.
Bhaghiat tuleb paitada vastukarva, see tuulutab teda ja nii on tema tõu puhul õigem.
Üleval peotoas läks kiiresti veidraks. Üks külaline, ainus kes polnud kellegi sugulane, hakkas nurgas sünti mängima ja mikrisse natuke haiglaslikult eestimaa kauneid viise laulma. Õde peitis ennast ukse taha diivanile ära, ta ei suutnud enam tõsist nägu hoida. Mina istusin tema vastas, laua lähedal, näol mingi sõbralik hüääni irve, mida ma hingamisega tagasi püüdsin hoida. Vanadele see muusika meeldis, öeldi et hea on, kui seltskonnas pillimees ka on ja võeti viina. Aga ma ei tea, see pillimees oli kummaline mees, pikk, prillidega, kiilanev, ja kõneles, nagu seisaks kikivarvukil, kõrgendatult vaikse häälega. Baleriinilikult. Ta oli kunagi Õhtulehele horoskoope kirjutanud. Ma küsisin talt, et mille järgi, ta ütles, et planeetide seisu järgi. Arvutis pidi olema programm, mis planeetide seise näitab. Kord oli ta päevapealt perenaisele peremehega kohtumise ette ennustanud. Vahel läheb täppi, nentis ta vältivalt, nagu see oleks olnud juhus. Peo lemmik oli väike 1-aastane itaallanna/eestlanna, suurte silmade ja punase täpilise kleidiga preili, kes oskas hästi kurja nägu teha.
Õhtu progresseerudes jäid suured vanad üha rohkem purju, väljas hämardus ja vanaisal oli üha rohkem igav, sest tema pidi roolis olema. Mina olin ukse taha diivanile varju läinud, mängisin telefonis "Ultimate Spider-Mani", vaheldus veinile, vanaisa istus seina ääres kõrvaldiivanil ja ütles: "Vanaemal on muidugi lõbus, muudkui kallab, tead, aga mina kuivan, nagu rohi, raisk, Väänas."
Ühtäkki hakati laulmise asemel luuletusi lugema, perenaise initsiatiivil. Mikrisse. Mõned luuletused olid peas, mõned jäid poolikuks. Alliksaart kiideti, peremehe õele ei meeldinud Rummo ("Kuradi Paul-Eerik Rummo?"), mina istusin ukse taga peidus ja imestasin. Mina ei tea luulest midagi, tundub, et see on miski, mis on ainsana väärt säilimist, kui kirjandus muidu hävinema peaks. Ainus, mis püsib ja puudutab teispoolsust. Kursavend Joonas ütles ühes Jüri Sillarti loenguarutluses, et luule on kõiksuse kõnetus.
Luule esitatud, leidis perenaine mu ukse tagant üles, istus mu kõrvale ning hakkas kirjandusest rääkima. Ta luges minust selle välja. "Kui sa tahad naisi tundma õppida, loe Balzaci. Teda kritiseeritakse palju, et liiga pikad kirjeldused ja kõik, aga tead, mis mulle tema juures meeldib? Tema naised ei ole kunagi samad. Sest enamus kirjanikel on oma Päikesenaised, kes muudkui korduvad, aga Balzacil on 20-aastased, 30-aastased, 40-aastased... Ta on vapustav mees. Ja Proust mulle meeldib, tema on ka vapustav mees. Mul käisid praegu külmavärinad läbi. Hemingway - no! no!"
Ta peab Hemingwayd rämedaks. Bukowski ja beatnikud talle meeldivad. Siis ta käis korraks ära ja tuli tagasi suure spiraalköites ruudulise kaustikuga, mis oli raamatutest väljakirjutistega täidetud. Ta on 20-aastasest saadik neid kaustikuid täitnud, nüüd ta on 50+. "Ma ei tea, kellele ma neid kirjutan. Aga peab ju, kurat, järglastele, peab ju kõik ikkagi kirja panema." Ta lappas ridamisi otsast ääreni täis kirjutet lehti, vahepeal oli pastakakritseldus kahest inimesest, kes istusid mingil lavatsil, käed nagu kokku pannud, profiilis. "Olen ju skiso?" küsis ta. "Ega ma teistele seda ei näitaks. Ma sulle näitan. Mulle tundub, et sina saad nendest asjadest aru."
Hiljem, kui ma jälle laua ääres istusin, ütles perenaine mikrofoni, et kui mul vähegi halb tuju kunagi on, lugegu ma "Švejki". Lauas ta rääkis, et tema ülikooliaegne üleskasvamine kulges samamoodi, nagu Salingeri Frannyl.
Kõige kogukam sugulane (kes luuletuste ajal laua otsas kuulutas, et tema luuletusi ei tea ja et kui temal neid lugeda kästakse, saadab ta kohe persse), püüdis perenaisega tantsida, aga kukkus kummuli. Püstisaamiseks läks tubli minut. Abikaasa üritas teda koju ära ajada ("Mul on sinu pärast nii häbi."). Trepp oli järsk, mehe allatalutamiseks oli vaja paari teise mehe hoolt. Mulle see mees meeldis. Ta nimetas Rapla-Haapsalu rahvast hübriidideks, tal oli paar kuldhammast ja kuidagi ta meenutas mulle Chino Morenot.
Aga selle kummulikukkumise peale rääkis perenaine mulle, kuidas kunagi kooli tantsupeol oli ta ühe mehega sarnaselt tantsu ajal maha kukkunud ja siis see mees oli jäänud talle peale ja oli hakanud neid liigutusi tegema ja terve saal oli vahtinud.
Öö pimedus oli laskunud, vanaema oli lauas küll hoos, aga õe poiss oli ka juba kohale tulnud ja kõhu täis söönud, nii et aeg oli tulnud, et lahkuda. Meile pakiti heldelt toidumoona kaasa ja saadeti pikkade hüvastijättudega teele. Sinetav öö oli uduviirastustest kumav ja läbipaistmatu. Vanaisa sai autos vihaseks, sest ta ei näinud midagi, õde helistas oma poisi autost ja ütles: "Kuule, ütle palun vanaisale, et ta ei sõidaks vastassuunavööndis." Meil polnud udutulesid ka. Õde ja poiss peatasid oma maasturi, poiss tuli meie auto rooli ja õde oli üksi poisi omas. Ma vaatasin läbi udu, kuidas ta ees üksipäini sõidab, ja uhke oli olla. Ma mõtlesin, ei tea, kas ta kuulab seal oma muusikat. Pärast Tallinna silti vahetasime autod ja juhid tagasi, onu läks ees Vääna koju, õde läks poisiga nende koju ja meie suundusime oma kandi poole. Udu oli järele andnud, Järve ostukeskuste seintel olid värvilised reklaamid, värvilised tuled. Mina ja mu linnatuled, sellega meenus mulle Will Christopher Baeri novell "Valentine the Destroyer". Seal on üks mees, kes, murtud südamega, elab jäätunud majas. Seinad ja mööbel sädelevad, mööda maja on siia sinna peidetud õllepudeleid korrast, kui ta poes käis ja nende silte nägi. Ta ei suutnud vastu panna.
At some point I remember taking the car up to Safeway and filling the backseat with Miller High Life. The stuff was poison but the High Life aspect had grabbed hold of me like regular poetry.
Uinumiseks kuulasin Deftonesi "Around the Fur" albumit ringiratast, enne seda tekkis tahe kirjutada armastuskirjade sari, iga kiri lähtevastavuses ühe looga sellelt albumilt, unes nägin, et Deftones esines meie maja rõdul. Läksin üles, nad tegid vaheaja. Lyyn ootas mind koridoris. Meil, kiirematel vähestel, oli võimalus bändiga samale rõdule minna. Registreerusin ühe tädi juures, kes hurjutas mind, et miks ma varem ei tulnud. Kirjutasin talle paberile oma meiliaadressi valesti. Üha rohkem hakkas selguma, et ma ei jõua vaheaja lõpuni unne alles jääda. Kaalusin seda asja, jah, see oli nii, ma hakkasin ärkama.
----------------------------------------------------------
Tool [album] Ænima
A Perfect Circle [album] Mer de Noms
Deftones
----------------------------------------------------------
Minu jaoks oli see esimene, kuigi väike, sugulaste kokkutulek. Selgus, et mul on sugulasi Raplas ja Haapsalus. Algul, pärast häbelikke tereütlemisi ja nimelausumisi, seisid kõik katuseterrassi piirde ääres, pisut oskamatult ikka omade kõrval. Perenaisele (peremehe 3. naine) oli väga oluline, et inimesed võtaksid šampust ja liiguksid siis veinide ja muu juurde. Sööma pidi ka, laud oli lookas, ja vanaema muidugi jälgis ja konsulteeris mind selles osas. Sest mina ju ei söö. Kui ma olen Elvas või sugulaste juures, siis mina olen see, kes üldse ei söö, isegi kui ma taldrikult äsja viimase suutäie olen võtnud. Pistsin suitsujuustu, õe meelest see maitses nagu suitsusink, liha. Kala taignas sõin kahe suupoolega, jälitasin seda punase veiniga - mingist hetkest oli vaja vaikusest, kohmetusest, maa-ahistusest ja ajaseisakust üle saada.
Pisikesed konnad hüppasid maja ees ja maja taga muru vahel ringi, pisikesed nagu põrnikad. Maja taga oli tiik, ma ei saanudki aru, kas nad lähevad sellest eemale või püüavad sinna just jõuda. Igatahes, maja taga tiigi juures (mis tundus vanaisale jõena) oli suitsuahi ja võssa kasvanud kuurimaja, vesi oli endale kahvatukollase taimkonna, nagu langenud lehed, peale kasvatanud ja päike tuli tugevkuldselt mööduvate pilvede tagant välja. Siis ma mõtlesin välja, et mis minuga maakohtades toimub. Ma pean seal laskma ühe jao endast lämbuda. Siis leebub see sügelev kõdistav pakitsus, närv linna järele. Nii ma seisin seal võssa kasvanud kuuri juures, tiigi ääres, suitusahju kõrval ja lasin ühel osal endast lämbuda.
Bhaghiat tuleb paitada vastukarva, see tuulutab teda ja nii on tema tõu puhul õigem.
Üleval peotoas läks kiiresti veidraks. Üks külaline, ainus kes polnud kellegi sugulane, hakkas nurgas sünti mängima ja mikrisse natuke haiglaslikult eestimaa kauneid viise laulma. Õde peitis ennast ukse taha diivanile ära, ta ei suutnud enam tõsist nägu hoida. Mina istusin tema vastas, laua lähedal, näol mingi sõbralik hüääni irve, mida ma hingamisega tagasi püüdsin hoida. Vanadele see muusika meeldis, öeldi et hea on, kui seltskonnas pillimees ka on ja võeti viina. Aga ma ei tea, see pillimees oli kummaline mees, pikk, prillidega, kiilanev, ja kõneles, nagu seisaks kikivarvukil, kõrgendatult vaikse häälega. Baleriinilikult. Ta oli kunagi Õhtulehele horoskoope kirjutanud. Ma küsisin talt, et mille järgi, ta ütles, et planeetide seisu järgi. Arvutis pidi olema programm, mis planeetide seise näitab. Kord oli ta päevapealt perenaisele peremehega kohtumise ette ennustanud. Vahel läheb täppi, nentis ta vältivalt, nagu see oleks olnud juhus. Peo lemmik oli väike 1-aastane itaallanna/eestlanna, suurte silmade ja punase täpilise kleidiga preili, kes oskas hästi kurja nägu teha.
Õhtu progresseerudes jäid suured vanad üha rohkem purju, väljas hämardus ja vanaisal oli üha rohkem igav, sest tema pidi roolis olema. Mina olin ukse taha diivanile varju läinud, mängisin telefonis "Ultimate Spider-Mani", vaheldus veinile, vanaisa istus seina ääres kõrvaldiivanil ja ütles: "Vanaemal on muidugi lõbus, muudkui kallab, tead, aga mina kuivan, nagu rohi, raisk, Väänas."
Ühtäkki hakati laulmise asemel luuletusi lugema, perenaise initsiatiivil. Mikrisse. Mõned luuletused olid peas, mõned jäid poolikuks. Alliksaart kiideti, peremehe õele ei meeldinud Rummo ("Kuradi Paul-Eerik Rummo?"), mina istusin ukse taga peidus ja imestasin. Mina ei tea luulest midagi, tundub, et see on miski, mis on ainsana väärt säilimist, kui kirjandus muidu hävinema peaks. Ainus, mis püsib ja puudutab teispoolsust. Kursavend Joonas ütles ühes Jüri Sillarti loenguarutluses, et luule on kõiksuse kõnetus.
Luule esitatud, leidis perenaine mu ukse tagant üles, istus mu kõrvale ning hakkas kirjandusest rääkima. Ta luges minust selle välja. "Kui sa tahad naisi tundma õppida, loe Balzaci. Teda kritiseeritakse palju, et liiga pikad kirjeldused ja kõik, aga tead, mis mulle tema juures meeldib? Tema naised ei ole kunagi samad. Sest enamus kirjanikel on oma Päikesenaised, kes muudkui korduvad, aga Balzacil on 20-aastased, 30-aastased, 40-aastased... Ta on vapustav mees. Ja Proust mulle meeldib, tema on ka vapustav mees. Mul käisid praegu külmavärinad läbi. Hemingway - no! no!"
Ta peab Hemingwayd rämedaks. Bukowski ja beatnikud talle meeldivad. Siis ta käis korraks ära ja tuli tagasi suure spiraalköites ruudulise kaustikuga, mis oli raamatutest väljakirjutistega täidetud. Ta on 20-aastasest saadik neid kaustikuid täitnud, nüüd ta on 50+. "Ma ei tea, kellele ma neid kirjutan. Aga peab ju, kurat, järglastele, peab ju kõik ikkagi kirja panema." Ta lappas ridamisi otsast ääreni täis kirjutet lehti, vahepeal oli pastakakritseldus kahest inimesest, kes istusid mingil lavatsil, käed nagu kokku pannud, profiilis. "Olen ju skiso?" küsis ta. "Ega ma teistele seda ei näitaks. Ma sulle näitan. Mulle tundub, et sina saad nendest asjadest aru."
Hiljem, kui ma jälle laua ääres istusin, ütles perenaine mikrofoni, et kui mul vähegi halb tuju kunagi on, lugegu ma "Švejki". Lauas ta rääkis, et tema ülikooliaegne üleskasvamine kulges samamoodi, nagu Salingeri Frannyl.
Kõige kogukam sugulane (kes luuletuste ajal laua otsas kuulutas, et tema luuletusi ei tea ja et kui temal neid lugeda kästakse, saadab ta kohe persse), püüdis perenaisega tantsida, aga kukkus kummuli. Püstisaamiseks läks tubli minut. Abikaasa üritas teda koju ära ajada ("Mul on sinu pärast nii häbi."). Trepp oli järsk, mehe allatalutamiseks oli vaja paari teise mehe hoolt. Mulle see mees meeldis. Ta nimetas Rapla-Haapsalu rahvast hübriidideks, tal oli paar kuldhammast ja kuidagi ta meenutas mulle Chino Morenot.
Aga selle kummulikukkumise peale rääkis perenaine mulle, kuidas kunagi kooli tantsupeol oli ta ühe mehega sarnaselt tantsu ajal maha kukkunud ja siis see mees oli jäänud talle peale ja oli hakanud neid liigutusi tegema ja terve saal oli vahtinud.
Öö pimedus oli laskunud, vanaema oli lauas küll hoos, aga õe poiss oli ka juba kohale tulnud ja kõhu täis söönud, nii et aeg oli tulnud, et lahkuda. Meile pakiti heldelt toidumoona kaasa ja saadeti pikkade hüvastijättudega teele. Sinetav öö oli uduviirastustest kumav ja läbipaistmatu. Vanaisa sai autos vihaseks, sest ta ei näinud midagi, õde helistas oma poisi autost ja ütles: "Kuule, ütle palun vanaisale, et ta ei sõidaks vastassuunavööndis." Meil polnud udutulesid ka. Õde ja poiss peatasid oma maasturi, poiss tuli meie auto rooli ja õde oli üksi poisi omas. Ma vaatasin läbi udu, kuidas ta ees üksipäini sõidab, ja uhke oli olla. Ma mõtlesin, ei tea, kas ta kuulab seal oma muusikat. Pärast Tallinna silti vahetasime autod ja juhid tagasi, onu läks ees Vääna koju, õde läks poisiga nende koju ja meie suundusime oma kandi poole. Udu oli järele andnud, Järve ostukeskuste seintel olid värvilised reklaamid, värvilised tuled. Mina ja mu linnatuled, sellega meenus mulle Will Christopher Baeri novell "Valentine the Destroyer". Seal on üks mees, kes, murtud südamega, elab jäätunud majas. Seinad ja mööbel sädelevad, mööda maja on siia sinna peidetud õllepudeleid korrast, kui ta poes käis ja nende silte nägi. Ta ei suutnud vastu panna.
At some point I remember taking the car up to Safeway and filling the backseat with Miller High Life. The stuff was poison but the High Life aspect had grabbed hold of me like regular poetry.
Uinumiseks kuulasin Deftonesi "Around the Fur" albumit ringiratast, enne seda tekkis tahe kirjutada armastuskirjade sari, iga kiri lähtevastavuses ühe looga sellelt albumilt, unes nägin, et Deftones esines meie maja rõdul. Läksin üles, nad tegid vaheaja. Lyyn ootas mind koridoris. Meil, kiirematel vähestel, oli võimalus bändiga samale rõdule minna. Registreerusin ühe tädi juures, kes hurjutas mind, et miks ma varem ei tulnud. Kirjutasin talle paberile oma meiliaadressi valesti. Üha rohkem hakkas selguma, et ma ei jõua vaheaja lõpuni unne alles jääda. Kaalusin seda asja, jah, see oli nii, ma hakkasin ärkama.
----------------------------------------------------------
Tool [album] Ænima
A Perfect Circle [album] Mer de Noms
Deftones
----------------------------------------------------------
posted by tndplk # 2:00 PM 
