pksl kpsl
esmaspäev, juuli 31, 2006
I think god is moving it's tongue
Kallis X,
Ma saatsin su rongi peale, mäletad? Balti jaamas, ma ütlesin sulle, et su kõige madalamal kitarrikeelel on midagi viga, et see pläriseb valesti. Ma ei tea, mis noot see on, sa tead, et ma ei tea nootidest ja helistikest suurt midagi, saati siis nende süstemaatilisest järjestusest erinevate instrumentide kaeltel ja kõlamagudes.
Sina oled kuulus, ega mina sinuga ringi reisida saa. Ma ei ole löödud ka. Mõnel kuupaistelisel ööl, kui tähepuru on nii erk, et valgus omandab gravitatsiooni ja asub sind ülespoole imendama, mõtle selle peale, et sina oledki staar. Et sina kuuludki sinna. Ja mina siia perroonile. Vaatama, kuidas sa lahkud, kitarrikott käes. Ülespoole, kuni sa langed, plahvatad, nagu nad lõpuks kõik.
Ütle mulle, kas sa sealt ülevalt näed ka seda, kuidas mu voodi mind linade vahel söövitada püüab? Ma uinun, kujutledes, et kui ma veel ärkama peaks, ärkan skeletina. Ja happest kõrbenud roostesest mustrist saab lugeda sinu nime. X. Kallis, reisi palju tahad, nad armastavad su laule.
Sinule ju vanad koltunud asjad meeldivad. See voodi oleks just selline, nagu mõnes ookeanist ülestõstetud laevas.
Minule meeldivad uued asjad, tulevased. Sa ei kujuta ette, ma võiksin öösiti lahtistest akendest magamistubadesse hõljuda, armuda ekvalaiserite sinakatesse müürimängudesse, mis unemuusika makkide ekraanidel kumavad. Ma võiksin muutuda üheks neist, hüpelda iga kord, kui mõni õhem löök põksub.
Iga kord, kui su laul mu Winampis mängib, võib minu kardiogrammi lugeda ekvalaiseri pealt.
Aga kolmandal õhtul pärast sinu lahkumist, nädalaohu eest, juhtus siin minu koduses öös midagi imelikku. Ma seisin väljas oma koduakna all (ma elan esimesel korrusel), pidžaamas. Seisin paljajalu muru sees, toetasin selja vastu kruusaseina ja nägin mingit purpurset massiivi enda poole liikumas. Ma arvasin, et mu silmad on vähesest unest udused, aga ei, see liikus minu poole, nagu sirelilõhna valgus, majakõrgune ovaal. Ma puudutasin sõrmeotstega kive, hingasin sisse ja siis see juhtus. Erutav kergus voogas mööda nahka, üle kere, see lakkus mind, libises nagu keel, alt üles, ja siis kadus.
Ma ei tea, X, ma seisin täna peegli ette ja mu keha oli totaalselt marraskil, kintsudest põskede ja laubani. Ma kirjutan sulle nüüd seda kirja, istudes aknalaual, aga see aken pole enam minu. See on liiga kõrgel, et olla minu, ja siin toas on kõik kahvatu, hele. Kõik need voodid ja võõrad inimesed aparaatide küljes. Aga mul on seda krõbisevalt hõõguvat taimepuru, mida su trummar mulle andis. Enne, kui te läksite. Ta ütles, et tal oleks ohtlik sellega üle piiri minna.
Igal õhtul, X, ma kirjutan sulle ühe kirja, see on üheteistkümnes. Igal õhtul ma keeran selle kirja rulli ja suitsetan salaja akna peal ära, magusa kibeda puruga. Ma kujutan ette, et see suits jõuab sinuni. Soojus liigub ülespoole, eks?
Aga see keel, mis mind lakkus. Oli see sinu? Kesse tol öösel oma keelt liigutas? Tea, et see sulatas mu kristalse kihi ja ma muudan vorme siiani. Minu suvi.
Mu arm. See kuiv rohi pidi lendamist võimaldama. Proovin siis veel. Äkki täna jõuan pärale, ma aiman sind kauguses vilkumas. Hüpe on kõige olulisem, edasi on lihtne, sest suunda ma ju tean.
Sa ütlesid, et juuli paisutab sind.
Ma mahun su sisse ära.
Tõuka teised päikesed eest.
Ma saatsin su rongi peale, mäletad? Balti jaamas, ma ütlesin sulle, et su kõige madalamal kitarrikeelel on midagi viga, et see pläriseb valesti. Ma ei tea, mis noot see on, sa tead, et ma ei tea nootidest ja helistikest suurt midagi, saati siis nende süstemaatilisest järjestusest erinevate instrumentide kaeltel ja kõlamagudes.
Sina oled kuulus, ega mina sinuga ringi reisida saa. Ma ei ole löödud ka. Mõnel kuupaistelisel ööl, kui tähepuru on nii erk, et valgus omandab gravitatsiooni ja asub sind ülespoole imendama, mõtle selle peale, et sina oledki staar. Et sina kuuludki sinna. Ja mina siia perroonile. Vaatama, kuidas sa lahkud, kitarrikott käes. Ülespoole, kuni sa langed, plahvatad, nagu nad lõpuks kõik.
Ütle mulle, kas sa sealt ülevalt näed ka seda, kuidas mu voodi mind linade vahel söövitada püüab? Ma uinun, kujutledes, et kui ma veel ärkama peaks, ärkan skeletina. Ja happest kõrbenud roostesest mustrist saab lugeda sinu nime. X. Kallis, reisi palju tahad, nad armastavad su laule.
Sinule ju vanad koltunud asjad meeldivad. See voodi oleks just selline, nagu mõnes ookeanist ülestõstetud laevas.
Minule meeldivad uued asjad, tulevased. Sa ei kujuta ette, ma võiksin öösiti lahtistest akendest magamistubadesse hõljuda, armuda ekvalaiserite sinakatesse müürimängudesse, mis unemuusika makkide ekraanidel kumavad. Ma võiksin muutuda üheks neist, hüpelda iga kord, kui mõni õhem löök põksub.
Iga kord, kui su laul mu Winampis mängib, võib minu kardiogrammi lugeda ekvalaiseri pealt.
Aga kolmandal õhtul pärast sinu lahkumist, nädalaohu eest, juhtus siin minu koduses öös midagi imelikku. Ma seisin väljas oma koduakna all (ma elan esimesel korrusel), pidžaamas. Seisin paljajalu muru sees, toetasin selja vastu kruusaseina ja nägin mingit purpurset massiivi enda poole liikumas. Ma arvasin, et mu silmad on vähesest unest udused, aga ei, see liikus minu poole, nagu sirelilõhna valgus, majakõrgune ovaal. Ma puudutasin sõrmeotstega kive, hingasin sisse ja siis see juhtus. Erutav kergus voogas mööda nahka, üle kere, see lakkus mind, libises nagu keel, alt üles, ja siis kadus.
Ma ei tea, X, ma seisin täna peegli ette ja mu keha oli totaalselt marraskil, kintsudest põskede ja laubani. Ma kirjutan sulle nüüd seda kirja, istudes aknalaual, aga see aken pole enam minu. See on liiga kõrgel, et olla minu, ja siin toas on kõik kahvatu, hele. Kõik need voodid ja võõrad inimesed aparaatide küljes. Aga mul on seda krõbisevalt hõõguvat taimepuru, mida su trummar mulle andis. Enne, kui te läksite. Ta ütles, et tal oleks ohtlik sellega üle piiri minna.
Igal õhtul, X, ma kirjutan sulle ühe kirja, see on üheteistkümnes. Igal õhtul ma keeran selle kirja rulli ja suitsetan salaja akna peal ära, magusa kibeda puruga. Ma kujutan ette, et see suits jõuab sinuni. Soojus liigub ülespoole, eks?
Aga see keel, mis mind lakkus. Oli see sinu? Kesse tol öösel oma keelt liigutas? Tea, et see sulatas mu kristalse kihi ja ma muudan vorme siiani. Minu suvi.
Mu arm. See kuiv rohi pidi lendamist võimaldama. Proovin siis veel. Äkki täna jõuan pärale, ma aiman sind kauguses vilkumas. Hüpe on kõige olulisem, edasi on lihtne, sest suunda ma ju tean.
Sa ütlesid, et juuli paisutab sind.
Ma mahun su sisse ära.
Tõuka teised päikesed eest.
01-deftones-around the fur-my own summer (shove it)
posted by tndplk # 1:35 AM 
