Lage maa, tuulepuhanguga täidetud ruum, muud midagi.
Elamine.
Seminaritöö taignapäts küpseb laptopi ahjus. Värbame kursavend Margusega enda bakalaureusetöösse näitlejaid. See viimane on naljakas, sest meil mõlemal on näitlejate ees suhtlemisvaegust loov (au)kartus, Margusel on asi suisa hälbeline pigem, ta ei oska nendega üldse suhelda.
Üleeile oli "Stalkeri" esietendus, täna kohustuslikult lagunev teine etendus. Verevillitäpp tuli täpselt esietenduse päevaks näpu pealt ära ja ükski video lavastuses kasutusse ei läinud.
Ah! Ma tean, mis mul on. Miks mu silmaiirised halliks lähevad ning aeg ja ruum tunnetest tühjaks jäävad. Ma pole kirjutanud.
Nii ma põrnitsengi tühja. Kui juhtun peeglist mööduma, mõtlen et kui tülikas - jälle peab seda poissi nägema. Pea on mind täis.
Hommikul tuli uus teema näidendiks. Tundub, et see võttis enda sisse ka ühe romaani algmõtte. Niisiis paistab, et näidendeid tuleb esialgu kokku neli, mitte kolm.
Isosõnad, pea paks tühi.
Ma olen tänulik, et Yeah Yeah Yeahs uue albumi valmis tegid. Ma oskangi ainult muusikat kuulata. Muu jaoks olen ma liiga loll ja aeglane.