pksl kpsl

Mu eneseusk säilib ainult tänu sellele, et isegi kui ma ennast unustan, püsib mu füüsis ikkagi minuga, järjekindlalt, järeleandmatult.

Ma ebalev, jõuetu, hädine mass - kui ma endagi oma suigutavas väreluses unustan, mis vägi, mis jõud, mis tähtsus, saati, saab mu sõnadelgi olla? Kehaliselt endiselt gravitatsiooni imevas haardes, nagu juhuse läbi. Teadvuselt ühtlaselt surisev nõrkus, loidus, mälulühidus.
Sellise selgusega vaatangi labürindiminotaurile otsa?

Lämisev miim.