pksl kpsl

Kuu aega - enamik kuu vältel ärkvel olemise ajast -, nagu me täna Maarjaga avastasime, on veedetud akendeta mustas ruumis. Päevad on kaotanud nimed.

Kass on reki, vanaema arvab. Kass viib meid kodus inimlikkuse piirimaile, muutes korterisisese elamiskeskkonna väljakannatamatuks, õõvastavaks.

Muidu tahtsin kirjutada sellest, et miks inimesed hulluvad.
Me oleme samasugune paljunev orgaanika, nagu looduskaaslased taimed, loomad, seened ja mikroisendid, kuid jõudes inimliku mõtlemiseni, astusime instinktiivsest mustrimängust välja, saades kõrvaltvaate eksistentsile - kasvamisele, paljunemisele, vananemisele - ning avastasime, et sellel rütmil, kordusel, sellel elamise harjumusel ei ole mõtet; see lihtsalt on. Kuivõrd aga inimlik mõtlemine selleks tärkaski, et tegevusi, motiive ja kalduvusi mõtestada ning mõistetavaks muuta, on meie pea sees toimuv täiesti kasutu - siht ehk põhjusmõte, millele meie mõistusliikumine suunatud oli, on olematu. Abinõu on olemas, kuid eesmärk puudub. Nagu püstol, mis tahab kolmemõõtmelises maailmas tulistada kuuli neljandasse dimensiooni.
Maailmast võime ainult lugusid jutustada, maailmahaare on mõeldamatu. Täielikem ülevaade ja läbitunnetatus maailmast peitub meeleolus - ja see ongi meie maailmahaare. Meie ja meie ülemaailmasilmad. Silmad, mitte mõistus.

Need inimesed, kes oma mõtlemistungile vastupanu ei osuta, leiavad end seosetusest, miinid rihmadega kingade alla kinnitatud, lülitid peidetud ja logisevad.
Need inimesed, kes loobuvad oma mõtlemistungist, tagastavad end rütmile ja instinktiivsusele.
Esimesed on minu tsirkusevärdjad, loodusõnnetused, arengu lapsed.
Teised mitte.

------------------
Sonic Youth
------------------