pksl kpsl

Mingil põhjusel pole mul jõudu siia kirjutada. Lauseehitused nõuavad pingutust.
Väsinud olen. Magan kella kaheni, kui saab.

Kanal 2-s esilinastus uus Eestimaine naljasari "Kassid". Jan Uuspõld võttis Raivo E. Tammelt mängult suhu, DVD-mängijasse jäi nikkuvate pedede film kinni, üks mantliga mees sõi kogu aeg hapukurke ja jörmid lörisesid eetri taustal naerda, nagu lääne telekomöödiates tavaks.
Selle taiese ainus väärtus on see, et kolmesaja aasta pärast saavad inimesed arhiivis vaadata: 2006. aastal olid meie inimesed veel sellised: nagu primaadid.
Jälk ja paigalseisev lugu, kõle ja vähene operaatoritöö, piinlik näitlejaelu.
Stsenarist-lavastaja oli Arbo Tammiksaar, Maimiku kursaveli, inimene, kellest ma ootasin paremat.

Viimati on televiisori vaatamine sama, mis solgi süstimine mädanenud tumeroosasse veeni.

Ma ootan päeva, mil mu teine romaan valmis saab, et ma saaksin sellega ühe ühiskonna mädapaise läbi torgata ja lasta sel siis voolata mööda Tallinna tänavaid ja läbi kauni Eesti koos kõigi meie debiilikutest sadistide raevuga. Rõlguselaviin vallandugu ja sadagu mürinal mulle kaela - kui see on tagajärg, siis hoolimata pean ma oma tekstid valmis kirjutama. Hoolimata pean ma seni vastu pidama, kui need tekstid on kirjutatud.

Ma olen olnud õnnelik. Ma olen elanud läbi õndsaid hetki. Ja minu inimesed on head.
Ma ei tea, kas ma olen märterluseks suuteline või kas olukordade jada mind üldse selleni viibki, kuid siin maailmas on midagi olulisemat, kui minu hädine heaolu või turvatunne. Neist olen ma peaaegu ilma niikuinii.
On ainult ilu ja võitlus enne surma.

Ja kunagi ma mõtlen ehk, et olin kord noor ja uskusin, et suudan maailma muuta. Kõnnin ehk kusagil kõrbevahelisel maanteel ja mu nägu on natuke habetunud ja nahk leemendab. Vaatan öötaevasse ja mõtlen, et niiviisi see läks. Kadumise teed kõik.