pksl kpsl
teisipäev, mai 23, 2006
21/V/2006 Kolmas võttepäev
Stseen 3/11, 5/11, 7/11, 9/11, 10/11, 11/11 ja öised linnavaated
Kuukulguri kontor
7:30 - 1:00
Külli, Riina, Tambet, Priit, Beatrice, Terje, Märt, Kersti, Marje
Kolmas võttepäev algas tund aega varem, kui eelmine. 5:23 ärkasin Märdi telefonikõne peale. "Tähendab, olukord on nüüd selline, et meie nüüd sünnitame. Ma ei tea, millal ma tulen. On see okei?" Märt hakkas isaks saama. Nii et tema läks kallimaga last ilmale tooma ja meie leiutasime võtteplatsil kõik koos (misan)stseenilahendused, mis teeksid Märdi puudumise mittepuudumiseks. Saime hakkama. Filmitrikid.
Õhtul Märt liitus meiega ja me tervitasime teda huilgamise, puudutuste ja šampusega. Poeg.
Psühholoogiliselt on harjumatu aduda uute näitlejate liitumist poole võtteperioodi pealt. Seda efekti võimendab see, kui karakter on loo järgnevuses algusest peale olemas.
Nii varajane voodijätt' hakkas organismi muutma. Iiveldus ja keev ainevahetus. Näitlejatel oli nii palju häid lahendusmõtteid, et ma tundsin end lavastajana ebakompetentsena. See on ainult hea, kui kõigi fantaasia elavdub.
Öösel käisime kaameragrupiga Oleviste kiriku otsas öiseid linnavaateid filmimas. Valgustite lähedal lendasid olendid, keda Margus pidas nahkhiirteks. Vihma järgne udu üle Tallinna pani tuletäpid kumama. Linn öösel kõrgelt. Lost in Translation, kõik see.
Öise gooti kiriku tühjus, religioosset kummastust täis. Teistmoodi maailmatunnetuse ärevus langes tulvana peale, nagu vanalinna koltunud valgus läbi kirikukoja vitraažide. Hoovi peal oli väike majake, mille akende taga põlesid tuled. Tõusin kikivarvukile ja vaatasin läbi valgete kardinate seda tuba, kus ma pisikesena pühapäevakoolis käisin. Ma polnud seda tuba ~14 aastat näinud, see oli endine.
Mees, kes meid torni viis ja meiega üleval kaasas oli (sest mõned inimesed tahtvat sealt alla hüpata) - Margus kinkis sellele mehele suure Mesikäpa, kui ta meid all suurest eesuksest välja lasi. Ta ütles meile: "Jumal õnnistagu teid," oli kampsuni ja habemelõuaga rahulik sõbralik noormees.
Ma võiksin olla kiriku kooripoiss mingis paralleelreaalsuses, mis vahepeal käesolevasse imbub, aga mitte päris. Öise kiriku koltunud köied ja puit & varjus avarused mängivad hiigelinstrumendina ekstaatikaga värisevat teadlikkust rahust, täis kõige kurvemat ja üksildasemat vaikust, mida ma tean. Pilli kõlakastis seistes ja liikudes võin keeleotsaga puudutada usku, mille uimastav ja muteeriv toime koatab surmast hirmu.
Ma ei tee seda. Ainult kuulan muusikat.
Kuukulguri kontor
7:30 - 1:00
Külli, Riina, Tambet, Priit, Beatrice, Terje, Märt, Kersti, Marje
Kolmas võttepäev algas tund aega varem, kui eelmine. 5:23 ärkasin Märdi telefonikõne peale. "Tähendab, olukord on nüüd selline, et meie nüüd sünnitame. Ma ei tea, millal ma tulen. On see okei?" Märt hakkas isaks saama. Nii et tema läks kallimaga last ilmale tooma ja meie leiutasime võtteplatsil kõik koos (misan)stseenilahendused, mis teeksid Märdi puudumise mittepuudumiseks. Saime hakkama. Filmitrikid.
Õhtul Märt liitus meiega ja me tervitasime teda huilgamise, puudutuste ja šampusega. Poeg.
Psühholoogiliselt on harjumatu aduda uute näitlejate liitumist poole võtteperioodi pealt. Seda efekti võimendab see, kui karakter on loo järgnevuses algusest peale olemas.
Nii varajane voodijätt' hakkas organismi muutma. Iiveldus ja keev ainevahetus. Näitlejatel oli nii palju häid lahendusmõtteid, et ma tundsin end lavastajana ebakompetentsena. See on ainult hea, kui kõigi fantaasia elavdub.
Öösel käisime kaameragrupiga Oleviste kiriku otsas öiseid linnavaateid filmimas. Valgustite lähedal lendasid olendid, keda Margus pidas nahkhiirteks. Vihma järgne udu üle Tallinna pani tuletäpid kumama. Linn öösel kõrgelt. Lost in Translation, kõik see.
Öise gooti kiriku tühjus, religioosset kummastust täis. Teistmoodi maailmatunnetuse ärevus langes tulvana peale, nagu vanalinna koltunud valgus läbi kirikukoja vitraažide. Hoovi peal oli väike majake, mille akende taga põlesid tuled. Tõusin kikivarvukile ja vaatasin läbi valgete kardinate seda tuba, kus ma pisikesena pühapäevakoolis käisin. Ma polnud seda tuba ~14 aastat näinud, see oli endine.
Mees, kes meid torni viis ja meiega üleval kaasas oli (sest mõned inimesed tahtvat sealt alla hüpata) - Margus kinkis sellele mehele suure Mesikäpa, kui ta meid all suurest eesuksest välja lasi. Ta ütles meile: "Jumal õnnistagu teid," oli kampsuni ja habemelõuaga rahulik sõbralik noormees.
Ma võiksin olla kiriku kooripoiss mingis paralleelreaalsuses, mis vahepeal käesolevasse imbub, aga mitte päris. Öise kiriku koltunud köied ja puit & varjus avarused mängivad hiigelinstrumendina ekstaatikaga värisevat teadlikkust rahust, täis kõige kurvemat ja üksildasemat vaikust, mida ma tean. Pilli kõlakastis seistes ja liikudes võin keeleotsaga puudutada usku, mille uimastav ja muteeriv toime koatab surmast hirmu.
Ma ei tee seda. Ainult kuulan muusikat.
posted by tndplk # 1:28 AM 
