pksl kpsl

Väsimus on hea seisund. See lõpetab, sulgeb tahes tahtmata.

Minu grupi katsed algavad homme õhtul, kõige viimasel ajal. Hoovis ja koolis oli palju ootavaid noori. Mina olin oma nulldialoogipartneri Älisiga maja ees pingil, mõtlesime süžeed ja situatsiooni välja. TV3 uudistereporter käis kimbutamas, et me läheksime seisaksime kaamera jaoks koolihoovi värava taustal, sest nad tegid lugu sisseastumiskatsetest. Ma ei tahtnud ja ta pinnis kaua, kuni ma tunnistasin oma halvast loomust tulenevat vastutulematust ja nõmedust, säilitamaks oma tähtsa otsuse kategoorilisust.

Kinkisin Kristole sünnipäevaks soni.
Nele elas Hispaanias mõned tüdrukute õudusunenäod üle. Ta armastas seal ka. Ta armus Saatanasse ja ta armus nii hirmsalt, et see ajas teda tänaval iiveldama.
Ja kui ta mulle temast rääkis ja kui ma teda päris lähedalt vaatasin...

Siin ei ole poeesiat. See pidi ilus sissekanne tulema.

Pikselkapslid lõppevad pea. Ma arvan, et eelmine päevik oli parem, see siin on mudasem.
Ma arvan, et järgneb isiklik reduktsioon. Siis, kui kaamerad on lühises.
Kadumine võlub mind. Sobib nii headele tegelastele, kui halbadele.

Võib-olla õhtusinasse vaibuva linna kohal pilvelõhkuja katusel ma olen enda antipood. Uue isiksuse ja suhtumisega. Võib-olla ma suitsetan. Võib-olla mu silmaiirised on tumetumesinised. Käekell jookseb külma metallsoonega veeni ja loeb mu sekundeid ekraanile.

Nelel tuli mõte valgete kaante ja valgete tühjade lehtedega raamatust, mille pealkiri on "Karisma" ja mille ainus lause kogu raamatu peale on: "Vabandust, et sa mind eile sellisena nägid."