pksl kpsl

Ärkasin ainult vanaema kõne pärast, sest oma kolme tunnise une vahepeal olin äratuse telefonis välja lülitanud. Panin oma punase ülikonna selga, uued sokid ja kingad jalga ja vanavanemad sõidutasid mind Tallinna Ülikooli peamaja ette. Kolmandal korrusel oli kursuse kogunemine. Meie lähedal oli ka ülejäänud kultuuriteaduskonna lõpetajaskond koreograafide, muusikute, kunstiõpetajate ja teiste sääraste näol.

Joonas pidas aulas tudengite nimel kõne. Ta rääkis, et maailm libiseb pidevalt teadmiste haardest ja meile jääb vaid imestus. Imestus maailma üle.
Rein Raua käepigistus ja õnnitlus ("Palju õnne, Jim") kestis umbes kolm korda kauem, kui objektiivses minuvälises ajas. Tema kohalolu oli erk, lohutav, julgustav. Hoolimata sellest, et ta õnnitles ligi sadat kultuuriteaduskonna õpilast samal moel, läks see mulle korda. Hea inimese kohalolu. Raua kõne oli väga chill. Eelmine rektor näis kaval, selline suslik. Raud tundub mõistlik. "Astuge vahel läbi ja rääkige, kuidas teil läinud on," ütles ta kõne lõpetuseks. Sellest me räägimegi - et kuidas meil läheb. Miks läheb, seda saame ainult küsida ja sellega jutt katkeb.

Pärast pildistamisi viisid vanavanemad mind suvilasse. Onu ja tema tütar, õde ja tema poiss, ema ja tema elukaaslane, vanaema ja vanaisa kõik grillisid ja mina magasin, sõin ning magasin siis veel, piiludes vahepeal televiisorist jalgpalli maailmameistrivõistluseid. Tšehhi-Itaalia mäng käis paralleelselt Gaana-USA omaga. Ma pole ühtki teist tänavust mängu vaadanud, aga selle pallimänguvärgi hüpnootiline mõju meeldis mulle. Jalgpalli MMi on hea vaadata, ma arvan.

Siis viisid õde ja poiss mind koju pintsakut kaasa haarama ja siis vanalinna koolimajja. Lõpupeole.

Lõpupeo alustuseks ütlesin õppejõududele, et meie elud ei oleks saanud paremi minna ja et nad päästsid 18 elu, võib-olla rohkem. Hoovis esinesid kursavend Indreku Outset ja filmitudeng Rasmuse Almondi Esco Band. Grilliti, söödi salatit, tantsiti. Mihu kaks sõpra tegid ööni baaris jooke. Ühel momendil kogunesime vaikselt filmiklassiruumi 301, kus Mihkel ja Maarja näitasid videokokkuvõttet meie olnud lavastustest ja eksamitest, retkedest ja hetkedest. Taustaks kõlas kursuse ühislaul meie kõige esimeselt jõulueksamilt. Kokku vaatasime seda kolm korda ja pärast teist vaatamist hakkas kursaõde Elina hüsteeriliselt nutma, põgenes nurka ja siis klassist välja. Siis hakkas Terje nutma. Siis filmitudeng Birgit. Kallistasime pimedas ruumis. Läksime tagasi peole. Ma ei tundnud suurt midagi ekstravagantset. Lonkisin hilisööni ringi. Mul ei olnud kahju, sest ma tõesti ei arva, et ma neist inimestest veel ilma jään.
Vahepeal tuli üks naisstrippar majja koos Farmi Gaabrieliga. Mõlemad tahtsid stripi eest 1000 krooni, tantsima kaubeldi ainult naine. Gaabriel valvas. Ma ei osanud reageerida. Vahepeal oli naljakas, vahepeal läppunult madal, vahepeal ma mõtlesin, et ma pean oma arusaamad erootikast paika panema. Naine tantsis hõiskava rahva keskel värviliste prožede all, roosad stringid jalas, ning kooris mu kursavendi paljaks. Ja lahkus oma õhtuse palgaga, millele lisandus veel 1000 krooni tippi.
Kunagi ammustel aegadel tegid telerežii tudengid ajalugu, kutsudes ülikooli peamaja aulasse lõpuaktusele striptiisitari, venelanna. Ta tantsis ja riietus sadade pidulike perekondade ja õpetajate ees lahti ja kui etteaste lõppu tervitati haudvaikusega, küsis ta: "A ištšjo raz?"

Minu sõnatud jõlkumised püüdsid Mihkli ja Joonase tähelepanu ja nad tahtsid mind kuidagi aidata, kuigi polnud vaja. Kui päike hakkas tõusma, istusime 208 ees koridoris - seal, kus meie ülikooliaeg algas. Ma rääkisin, et Marion ja Elo peavad end töönarkomaanideks. Nad olid ükskord kümmekond minutit muru peal lesinud, kuni neil halb hakkas, sest neil polnud kohustusi, millega tegeleda. Aga vahet ei ole, ma mõtlesin. Hoolimata sellest, kas nad lebavad seal murul paigal või liiguvad askeldustesse, kannab aeg neid edasi sinna, kuhu kõiki. Seda rääkisin Mihklile ja Joonasele, ise ebakindel, kas need olid need sõnad, mida ma tundsin, või oli seal midagi kirjeldamatut. Joonas ütles, et ta saab nüüd Nelega Camus' "Sisyphose müüdist" rääkida. Nele tuleb 27ndal tagasi pärast ühte aastat Hispaanias.
Nele tuleb tagasi, see on oluline.
See oli aeg ja ruum, kus kõik fokuseerus täpseks ja kui me kolmekesi seal istusime, jõudis maailma tsenter minuni tagasi. Kirgas ja klaar oli mu eksistentsiaalne kohalolu ja kui ma trepil kõndisin, oli nutukipitus mu peas kainestavalt puhas. See oli nii selge, kuidas me sureme, sõbrad. Ma tajusin oma abitust elusolendina, meeleheitel tegevuse järele, et midagigi oma eksistentsiga peale hakata ja trotsida lõppu, seda tundmatust materjalist ja nägemata värvi vikatit. Abitus. Joonasele meeldis see sõna "abitus".

Kristo jäi üha rohkem purju ja rääkis üha mõistmatumat gibberishi. Uku rääkis, kui kole ta on ja veiderdas, et ennast tantsides lammutada. Uku on üks inimene, kes võib-olla sooritab kunagi enesetapu, aga ma võin eksida. Võib-olla ta saab korda.

Hommikul kell kuus oli pidu lõppenud, politsei tuli kohale ja käskis muusika vaikseks keerata. Koristasime taara ja ühekordsed nõud maja pealt ära ning lahkusime. Ma jälitasin Kristo trollipeatusesse, aga kui ma eemaldusin, jooksis ta Söögiplatsile, siis kadus veidikeseks ja siis jooksis taas üle tee trolli peale.
Mina, Margus ja Roolaid ootasime #40, aga plaani järgi selgus, et esimene buss oli pühade puhul määratud saabuma kolmveerandtunni kauguses tulevikus. Asusime jala teele ning Hambapolikliiniku juures läks sõbralik Roolaid oma teed. Kõndisime Margusega pool tundi kodukandi manu ja eraldusime. Jalad veidi märjad, jõudsin kodumaja ukseni ning avastasin, et võtmekimpu pole enam kotis. Pääsesin küll koridori, aga korteri olin lukku pannud. Saatsin õele sõnumi ja aku sai tühjaks. Vaatasin halle treppe ja mõtlesin, et ma ei viitsi. Ma oleks tahtnud voodis lesida ja muusikat kuulata.
Hakkasin Koplisse kõndima, kell oli umbes 8 a.m., et otsida üles Marguse kodu. Ma läksin kuidagi valesti, jalutasin hommikuakende alt mööda. Üks poiss tegi aknal päeva esimest suitsu ja nägi punase pintsakuga räbalat mööda tänavat kõndimas. Kopli pargi ääres jalutasin ka ja mõtlesin, et sinna peaks kunagi rattaga sõitma minema. Viimaks leidsin Marguse kodu üles ja hüüdsin ta nime. Õde tuli tal uniselt aknale ning saatis Marguse siis alla. Ta oli jõudnud juba magama minna. Istusin elutoas ja laadisin telefoni. Harkos tahtis mu nägu limpsida, ma paitasin teda. Margus küsis, mis ma teha tahan. Ma tahtsin istuda, laadida telefoni ning oodata, et linnal ja võtmetega pereliikmetel algaks päev. Margus tegi mulle üles veel aseme, aga ma jäin alla. Ta läks magama tagasi ja ma istusin seal ja ärkasin umbes kolm korda kõnede peale emalt, õelt ja Lyynilt, kes oli dilemmas, kuhu Jaanipäeval minna. Kella 11 a.m.-i paiku tulid Margus ja õde tagasi alla, üles ärganuna.
Lahkusin ja sõitsin trammiga linna koolimajja, lootes, et see pühade ajal ikka lahti on. Anna ja Indrek pakkisid bänditehnikat autosse ja mu võtmed olid seal, kus ma arvasin: kursuse seinakapis. Pakkusin abi, aga ma ei mahtunud autosse. Avaldasin Intsule heameelt, et ta ikka lõpetas pärast kõiki tema tõkkeid, kiitsin Anna aukartustäratavat visadust ja sõitsin keskpäevase #40-ga koju. Eia ja Robert tahtsid mind Saaremaale Jaanipäevale viia, aga ma ei suutnud enam, kuigi kodumaja esine hommikuviha oli kadunud.
Pääsesin koju, panin oma kortsus punase pintsaku puule ja uinusin, et hilisõhtuni magada, mõneks tunniks ärgata ja taaskord magada, kuni Jaanipäeva enam polnud.

Ja siin ma nüüd olen. Täiesti üksi kodus, isegi loomad on ära. Mängin Silent Hill 2, olen uimane ja ebarealiseeriv. Kolm päeva enne uue kooli sisseastumiskatseid.
Eksistentsiaalse olu kristallseisundist välja maganuna olen nälkjas oma väikeses koduruumis. Rõdu uks on avatud ja mingi imelik õrn iiveldus meenutab mulle mind. Iiveldus ja kassist haisev vaip.

----------------------------------------------------------------
Morrissey [live album] Beethoven Was Deaf
----------------------------------------------------------------