pksl kpsl
laupäev, juuni 24, 2006
Endla. 3/4 (21. juuni 2006)
Evelin andis mulle punasest velvetist ülikonna. Õmmeldud täpselt minu kehale. Evelin hakkas seda meisterdama üle aasta tagasi koolitööna, aga loobus siis koolist ja jättis ülikonna pooleli. Nüüd, lõpetamiseks, sai see valmis.
Otsisin veel kingi ja leidsin ühed mustad. Mu silmad nõudsin harjumist, aga siis tuli Reet ja ütles, et need on ilusad. Tüdruku seisukoht oli saadud ja ma sain endale elu esimese kingapaari. Vagabondid.
Õel oli keskkooli lõpetamine, mis oli muhe, ainult et vanavanemad pidid all sööklas teleülekannet vaatama, sest saali lasti iga lõpetajaga kaks külalist. Õe nimel mina ja ema. Sandra punkklassivend alustas oma kõnet parketil roomates. Ta räuskas "Aga oma südames olen ikkagi vaba." Ta oli lahe vend. Kuivõrd ma pole ikka veel oma koolivimmast vabanenud, siis muidugi meeldivad mulle sellised asjad. Aga Sandra käis kenas koolis. Mul on hea meel.
Tegin palju pilte, saalis ja õues, ning jooksin siis Siili bussipeatusesse, kus Sass mind oma bemariga ootas. Linnast tulid Karla ja Tõnis peale, Tõnis andis mulle viinereid, ma lükkasin automakki kasseti vene räpiga (Detsl) ja me kihutasime Pärnusse, hilinedes esietendusele viie minuti jagu, aga kui me saali jõudsime, olid nad just alustanud. Sass jõudis kunagi Draamateatrisse esimesele lugemisele samasuguse hilinemisega. Ma ei tea, millal ta seda päris algusest näeb.
Aida pööning oli maru palav koht, kus olla. Istusime tagareas nurgas, mina, Tõnis ja lavastaja. Ma pidasin kahte vaheaega piisavaks ajaks, et suurem jagu publikust ära saaks minna. Enamus inimesi jäi. Kõiki etendusi ma vaadata ei tahaks.
Trupil oli prooviperiood lõbus olnud. Seda räägiti mulle esikapeol Endla kohvikus, muuhulgas. Vestlesin lõpuks asjaosalistega eraldi, jagasime oma kogemusi, olime üksteisele tänulikud.
Ja siis Sass sõidutas meid öösel Tallinnasse tagasi, ainult kohe sõidu alguses avastasin, et ma olin unustanud vetsus käia ja kogu retke vältel, mil ma Sassiga vestlust elus hoidsin, oli mul tunne, nagu surutaks põlevaid söetükke läbi sooleseinte mõrade. Ma lihtsalt ei tihanud metsapeatust küsida.
Enam-vähem lonkasin kodumaja koridori trepist üles ja ülikooli lõpuaktuseni oli jäänud ~4 tundi.
Otsisin veel kingi ja leidsin ühed mustad. Mu silmad nõudsin harjumist, aga siis tuli Reet ja ütles, et need on ilusad. Tüdruku seisukoht oli saadud ja ma sain endale elu esimese kingapaari. Vagabondid.
Õel oli keskkooli lõpetamine, mis oli muhe, ainult et vanavanemad pidid all sööklas teleülekannet vaatama, sest saali lasti iga lõpetajaga kaks külalist. Õe nimel mina ja ema. Sandra punkklassivend alustas oma kõnet parketil roomates. Ta räuskas "Aga oma südames olen ikkagi vaba." Ta oli lahe vend. Kuivõrd ma pole ikka veel oma koolivimmast vabanenud, siis muidugi meeldivad mulle sellised asjad. Aga Sandra käis kenas koolis. Mul on hea meel.
Tegin palju pilte, saalis ja õues, ning jooksin siis Siili bussipeatusesse, kus Sass mind oma bemariga ootas. Linnast tulid Karla ja Tõnis peale, Tõnis andis mulle viinereid, ma lükkasin automakki kasseti vene räpiga (Detsl) ja me kihutasime Pärnusse, hilinedes esietendusele viie minuti jagu, aga kui me saali jõudsime, olid nad just alustanud. Sass jõudis kunagi Draamateatrisse esimesele lugemisele samasuguse hilinemisega. Ma ei tea, millal ta seda päris algusest näeb.
Aida pööning oli maru palav koht, kus olla. Istusime tagareas nurgas, mina, Tõnis ja lavastaja. Ma pidasin kahte vaheaega piisavaks ajaks, et suurem jagu publikust ära saaks minna. Enamus inimesi jäi. Kõiki etendusi ma vaadata ei tahaks.
Trupil oli prooviperiood lõbus olnud. Seda räägiti mulle esikapeol Endla kohvikus, muuhulgas. Vestlesin lõpuks asjaosalistega eraldi, jagasime oma kogemusi, olime üksteisele tänulikud.
Ja siis Sass sõidutas meid öösel Tallinnasse tagasi, ainult kohe sõidu alguses avastasin, et ma olin unustanud vetsus käia ja kogu retke vältel, mil ma Sassiga vestlust elus hoidsin, oli mul tunne, nagu surutaks põlevaid söetükke läbi sooleseinte mõrade. Ma lihtsalt ei tihanud metsapeatust küsida.
Enam-vähem lonkasin kodumaja koridori trepist üles ja ülikooli lõpuaktuseni oli jäänud ~4 tundi.
posted by tndplk # 5:40 PM 
