pksl kpsl

Magasin pikalt ja kui ärkasin, oli kuulmine ka vasakus kõrvas taastunud. Mul on vasak kõrv õrn kõrv, sest ma kuulasin kassetiajastust saadik palju pleierit ja siis ülikooli keskpaigas toimus mingi helivigastus, nii et ma pidin suurte klappide kasutamise lõpetama. Läksin linna raadiomajja, et anda Vikerraadio otseetris 17:20 paiku Tõnu Kaarlepale intervjuu. Millegipärast mõned sõbrad kuulsid seda, kuigi ma polnud maininud. Pärast otsisin kingi. Ma pole endale kunagi ühtki paari ostnud, põhi- ja keskkool said lõpetatud vanaisa kingadega, paisunud ja kraabitud. Aga poes hakkas lämbe iiveldus peale tulema, muidugi, ja kingad olid kallid ja koledad. Tee peal nägin kursavend Mihut, kes valis mulle ühed soodsamad, aga ikkagi inetud kingad välja enne, kui ta õlle pärast poest välja aeti. Ma ei ostnud neid. Mihu istus Pika tänava kõnniteeservale, võttis Tallinna kaardi välja ja käskis mul kolm korda silmad kinni näpp suvalisele punktile panna. Me pidime siis ühe neist välja valima, kohale minema ja tegevust otsima. Aga tulid kohad, mis ei tõmmanud, nii et Mihu otsustas, et me läheme Linnahalli katusele laevu vaatama. Võtsime Westmannist õlled ja siidrid, Söögiplatsilt burgerid, sõime Söka taga, läksime. Linnahalli katusele on hiiglaslik raudmees jalule hiivatud. Tal on karu nahk seljas ja tema käed on laiali. Keegi muistne jahimees või viiking, vägev. Inimesed tulid Soomest Tallinnasse. Ma proovisin, mis tunne on vahelduseks ajada meestejuttu ja küsisin Mihult, et ta on päris kaua kuival olnud, kuidas tal nüüd tüdrukutega on? Mihu väitis, et ta ei igatse praegu. Mihu rääkis seda ka, kuidas teisel kursusel Terje oli esimene tüdruk, keda Mihu oma emale tutvustas, see oli eksamietendusel reedesel päeval ja esmaspäeval oli Mihu ema surnud. Me Mihuga ei oska enam üksi olla. Jah, ma elan poole või suurema jao oma elust üksi oma muusikas, aga kui see osa otsa saab, läheb jamaks. Kui päike merre loojus, tulid kursavennad Mihkel ja Volmer koos filmitudengi Mardiga "Meeletu" võtetelt. Sõitsime Mihkli bussiga varem avastamata Kopli ("Kuldrannakese") mererannakesse ujuma. Volmeril oli suunurk seestpoolt iksikestega kokku õmmeldud, ta oli Kaspari poissmeesteõhtul jalkat mänginud. Edasi, Volmer ja Mart lahkusid, aga Mihu otsustas leida linnast elu armastuse, tüdruku, kellega abielluda. Korjasime tee pealt Mihu parima sõbra õe veel bussile ja sõitsime Seiklusjuttudesse Maalt ja Merelt, kus Sõpruse Puiestee mehed muusika mängimise äsja lõpetanud olid. Majas oli suur ekraan jalgpalli MMiga. Väljas paadi juures istusid ülejäänud "Meeletu" võttemeeskondlased, nende hulgas meie purjus eelkäijad Helen ja Kertu, kes olid naljakad ja rääkisid pimeduseni kohustustest, kooliajast ja läinud armastusest. Sõitsime kõik koos tagasi "Kuldrannakese" randa kiikuma. Turvanaine ajas meid tillukeste vedruhobuste ja -elevantide pealt minema. Kertu nautis heli, mida liivaranda katvatele kividele kukkuv kivi tegi. Mihkel viis mind koju ja "Meeletud" sõitsid edasi Nõmme suusahüppetorni. Siis burgereid sööma. Siis kino Kosmose katusele. Kusagile vist veel. Tundmatute inimeste tegevuste kohta on igav lugeda. Miks mul see päev üles kirjutada oli vaja, ma ei tea. Võib-olla seal võimenes arusaamine, kuidas inimesed tegevuse järele janunevad. Arusaam, mis kristalliseerus lõpupeol, 22. juunil 2006.

---------------------------------------
Nirvana [album] In Utero
---------------------------------------