pksl kpsl

"We have pain and hate and love and joy and war in the world because we want them. And we want all that drama to prepare us for the test of facing death, someday."
[Chuck Palahniuk Haunted, p. 135]

Hommikul ärkasin selle peale, et ema tuli helesinise krabiseva teki sisse mässitud kassiga arsti juurest ja kass jalutas aeglaselt tuigerdades ja kukkudes minu voodi alla. Sterilisatsioon. Laseritega.
Ma ei tule selle sündmuseni jõudmise moraalse põhjendusega toime, siin on nüüd error. Mu õde ei oleks pidanud seda kassi meile tooma. See kass, kui ta meie hoole all juba on, ei tohiks tunda seda piina, mida valmistab regulaarne kiim vangistuses. Meie ei tohiks teise elusolendi siseelundeid pöördumatult muuta või eemaldada meie endi heaolu tagamiseks. Samas ei tohiks see kass meie korterit - ainsat elupaika, mis meil on - muuta talumatuks ja elamatuks.
Meie jõud ja kirurgiavõimed olid kassist üle, meil on vist edaspidi nüüd parem ja see on õudne.

Käisime Kristoga vanas heas Salmes harrastusteatrit vaatamas. Kultustükk "Minu neli naljakat tütart" (Ardi Liives). See oli naljakam ja sisseelatavam, kui tõepärasust teesklev teatraalne lavaelu, mida professionaalsetes teatrites näidatakse. Ei tea muidugi, kui palju me tutvuse pärast andeks andsime ja nautisime, nagu Kristo nentis.

Kahel sõbral kadus suhtest säde, üks läks lahku, teine täna ei.

Kell on veerand viis öösel, ma koostasin oma seminaritööd ja ma ei ole sõnade organiseerimiseks enam piisavalt intelligentne. Võtku uni mind.
Homme võtab mind "Stalker". Veel üks spetsiaalselt loodud aegruumkookon, kus värvifiltrivalguses paar tundi elu mängida saab.

Ent enne veel konteksti mittesobiv lause samast Palahniuki raamatust.
Novelli Dog Years esimene lause.
[Chuck Palahniuk Haunted, p. 111]:

"These angels, they see themselves being."