pksl kpsl
reede, mai 26, 2006
23/V/2006 Neljas võttepäev
Stseen 1/11 ja päevased linnavaated
Kesklinn, lasteaed Rõõmutareke, Cityplaza katus
4:00 - 15:00
Riina, Külli, Luisa ja teised väiksed lapsed
Kell neli liiguvad linnas filmitegijad, paistab, sest siis on parim kaameravalgus. Elen ütles, et Tarkovski tegi kogu "Stalkeri" sellistel kellatundidel. Sest siis on valgus pehme ja varjusid ei ole. Margus jooksis kastekannuga võttepaiga ja Uniquestay hotelli vahet, et mänguvihma teha. See kukkus lihtsalt robustne välja, aga filmitrikid petavad ära. Sujuvat kaamerasõitu tegime niimoodi, et Elen istus Maario auto pagasnikus ja poisid kõik lükkasid autot. Töötav mootor oleks heli ära rikkunud.
Varahommikul seitsme paiku vaatasime Tõnise juures võttepilte, tantsisime, sõime makarone ja liha, naersime nagu ogarad koos naeravad, jäime vist peaaegu magama.
Lasteaeda jõudsime Jaaguga umbes veerand tundi enne teisi ja jäime millegipärast laste laulu- ja tantsusaali istuma. Siis algas neil laulu- ja tantsutund, muidugi, ja meie - kaks karvast ja magamata mühakat - istusime saali nurgas, silmad kinni vajumas ja mõistus magamatusest nõder, irvitamas. Kasvataja mängis klaverit. Ma ikka ei talu, kui lapsed laulavad. Ja näitlejad koos. Mõlemat peavad enamus inimesi armsaks kuulamiseks vist. Kui tantsuaeg tuli, pidid poisid kõik endale paarilised valima ja siis kaks tüdrukut jäid valimata ja toolidele istuma. Me vaatasime Jaaguga teineteisele otsa nagu lähme? ja püüdsime jälle mitte liiga nähtavalt naerda, nagu narkomaanid. Trainspotting. Tüdrukud tantsisid omavahel ja pärast hakati paarilisi vahetama, kui ringtantsuks läks. Ma mängisin telefonis Bombermani, et mitte lääbakile magama jääda ja sain pidevalt surma. Jaak arvas, et me võiksime seal olla söögi pärast - et kaks jätist, kes istuvadki hommikuti lasteaiarühma nurgas, oodates kokatädidelt hommikusööki.
Väiksel Luisal oli silmapõletik ja vahepeal ta nuttis, aga ta oli väga tubli ja armas. Tegi ilusa rolli. Ainult teised lapsed kriiskasid valesid repliike ja olid üleüldiselt segaduses. Järgmisel võttepäeval mõtlesime Marguse ja Eleniga, et peaks tegema muusikali laste ja treenimata loomadega, kus kogu tegevus toimub õues ja kogu pooleteisttunnine lugu võetakse üles ühe pika shotiga. Selles arvutimängus Carmageddon oli kõige raskem raskusaste harder than french kissing a cobra. See oleks umbes nii.
Linnaplaane võtsime Cityplaza otsast. Elen seisis peaaegu katuse äärel. Keset katuseplatsi oli suur Eesti Raadio antenn, mis meie järelvalvaja Kai sõnul pidi enesetundele mõjuma, kui liiga kaua katusel olla. Mitte midagi radioaktiivset küll, ütles ta.
Edasi läksin koju ja vajusin voodisse nii raskena, et ma tundsin, kuidas patja vajunud nägu istutas juuri läbi püüri ja lina.
Kesklinn, lasteaed Rõõmutareke, Cityplaza katus
4:00 - 15:00
Riina, Külli, Luisa ja teised väiksed lapsed
Kell neli liiguvad linnas filmitegijad, paistab, sest siis on parim kaameravalgus. Elen ütles, et Tarkovski tegi kogu "Stalkeri" sellistel kellatundidel. Sest siis on valgus pehme ja varjusid ei ole. Margus jooksis kastekannuga võttepaiga ja Uniquestay hotelli vahet, et mänguvihma teha. See kukkus lihtsalt robustne välja, aga filmitrikid petavad ära. Sujuvat kaamerasõitu tegime niimoodi, et Elen istus Maario auto pagasnikus ja poisid kõik lükkasid autot. Töötav mootor oleks heli ära rikkunud.
Varahommikul seitsme paiku vaatasime Tõnise juures võttepilte, tantsisime, sõime makarone ja liha, naersime nagu ogarad koos naeravad, jäime vist peaaegu magama.
Lasteaeda jõudsime Jaaguga umbes veerand tundi enne teisi ja jäime millegipärast laste laulu- ja tantsusaali istuma. Siis algas neil laulu- ja tantsutund, muidugi, ja meie - kaks karvast ja magamata mühakat - istusime saali nurgas, silmad kinni vajumas ja mõistus magamatusest nõder, irvitamas. Kasvataja mängis klaverit. Ma ikka ei talu, kui lapsed laulavad. Ja näitlejad koos. Mõlemat peavad enamus inimesi armsaks kuulamiseks vist. Kui tantsuaeg tuli, pidid poisid kõik endale paarilised valima ja siis kaks tüdrukut jäid valimata ja toolidele istuma. Me vaatasime Jaaguga teineteisele otsa nagu lähme? ja püüdsime jälle mitte liiga nähtavalt naerda, nagu narkomaanid. Trainspotting. Tüdrukud tantsisid omavahel ja pärast hakati paarilisi vahetama, kui ringtantsuks läks. Ma mängisin telefonis Bombermani, et mitte lääbakile magama jääda ja sain pidevalt surma. Jaak arvas, et me võiksime seal olla söögi pärast - et kaks jätist, kes istuvadki hommikuti lasteaiarühma nurgas, oodates kokatädidelt hommikusööki.
Väiksel Luisal oli silmapõletik ja vahepeal ta nuttis, aga ta oli väga tubli ja armas. Tegi ilusa rolli. Ainult teised lapsed kriiskasid valesid repliike ja olid üleüldiselt segaduses. Järgmisel võttepäeval mõtlesime Marguse ja Eleniga, et peaks tegema muusikali laste ja treenimata loomadega, kus kogu tegevus toimub õues ja kogu pooleteisttunnine lugu võetakse üles ühe pika shotiga. Selles arvutimängus Carmageddon oli kõige raskem raskusaste harder than french kissing a cobra. See oleks umbes nii.
Linnaplaane võtsime Cityplaza otsast. Elen seisis peaaegu katuse äärel. Keset katuseplatsi oli suur Eesti Raadio antenn, mis meie järelvalvaja Kai sõnul pidi enesetundele mõjuma, kui liiga kaua katusel olla. Mitte midagi radioaktiivset küll, ütles ta.
Edasi läksin koju ja vajusin voodisse nii raskena, et ma tundsin, kuidas patja vajunud nägu istutas juuri läbi püüri ja lina.
posted by tndplk # 3:31 PM 
