pksl kpsl

teisipäev, mai 23, 2006

 

2h

Käisime kahe paiku päeval Elina ja Margusega Laagris lapsnäitlejaga kohtumas, tema nimi on Luise.

Linnas otsisime Margusega asendusvõttepaika ühele välistseenile ja Toompea mäest sõitis Mart jalgrattal alla. Mina olin sedasi, et ega ma Marti ära ei tundnud, kuni ta juba naeratusega äärepealt möödus. Mart nägi suurem ja tumedam välja, nägi välja mees. Ma ei tea, mis ajavahe meid seekord distantseeris. Võib-olla oled päriselt vanemaks kasvanud, ma ei tea.

Kahe tunni pärast tellin takso ja lähen võttele. Kunstnik Marion oli tänaseks rohkem, kui 40 tundi ärkvel olnud ja ma palusin tal nüüd öövõttele mitte tulla. Minul tuleb 24 pluss eks näis mitu tundi veel ja nii on huvitav. Tunni või paarine sõba teeks olukorra õõvastavaks.

sinusõna:
Mina nüüd mõni mees. Ma ei oska lipsusõlmegi teha.

Ma arvan, et inimesed tahavad olla kangelased. Iseenda jaoks. Loovad endale masohistlikult raskemaid olukordi, kui nad väärt on. Lõpuks, kui saavutavad oma eesmärgi, siis peaksid olema õnnelikud, aga siis ei oska ka õnnelikud olla. See on kõige kurvem.

Ühesõnaga. Te peate vahepeal magama. Süüdimatult, sest muidu on teil pärast savi.
 
Postita kommentaar

<< Home