pksl kpsl

Pärast ülikooli lõpetamist olid mu päevad sellised: telekamängu mängimine ja näidendi kirjutamine + õhtused Rainer Werner Fassbinderi seansid Sõpruse kinos koos Kristo, Tõnise ja Mariaga.
Leidsin Fassbinderis endale venna või koguni maailmatunnetuse armsama.
Sel ajal, kui kinos oli Kristo hiljemkirjeldatud kõige hullem ja kõige homom film, olin mina Kristjani ja tema väikse vennaga Metallica kontserdil ja ma olin metal küll. Hetfieldil oli vanapapa habe ja ma nägin nende basskitarristi reaalis ära. Kristjan nägi, kuidas üks pereisa ühe metalmehega kakles. Metalmees sai ketist kistud, pereisa vist võitis. Metallica on nüüd nii vana ansambel, et nende kontsertidel on esindatud nii endised agressiivikud, kui uued. Me tundsime end turistidena. Kui Metallica terve Master of Puppetsi ette mängis, siis ega mina midagi ei tundnud/teadnud, aga üks musta bändisärgiga lühikeste juustega pikk mees minust eespool vasakul langetas oma sõrmesarved ikka ja taas nagu tänupalveks näole, anudes helisid teda endaga kaasa uhuma. Bänd tegi palju pause ka. Neid tuli oodata kaua ja nad pausitasid, nii et pärast neljandat laulu või nii hüüdis üks (vene?) poiss mu selja tagant "Come on, James!" nii siiralt ja täppi. Kontserdijärgses öös kõndis Lauluväljakult kesklinna poole inimmeri. Nii palju inimesi, et ees kui seljataga oli päid piiritult ja hõisked käisid rongkäigust lainetena üle, nagu helikopteridki, mida hõiskajad vist alati lahkuvaks Metallicaks pidas. Liiklus oli seisatatud, rahvamassi oli piisavalt, et riigipööret ellu viia ja taksosid Tallinnast ei saanud.
Esmaspäeval Deftones.

Ma olen nüüd üksi kodus ka. Vanavanemad on suvilas ära, emal on esinemised ja Lasnamäel olemised, õde on muidu kallima juures ja nüüd klassiga Prahas. Kass tunneb end üksi ja nõuab tähelepanu, mida ma anda ei tihka. Kui ma nüüd Teatrilaborist sünnipäevalt koju pimedusse jõudsin, siis kass nuttis. Ma paitasin teda pikalt ja käsi sai kassi pisaraveest märjaks.