pksl kpsl

Esmaspäeva hommikul sõitsin Pärnusse ja ekslesin aita, et esmakordselt pärast kõige esimest trupi- ja grupikohtumist proovi vaadata.
Noormets ja näitlejad olid ime teinud, kogu lugu oli kohutav ja naljakas.
Õhtust proovi ma vaatama ei jäänud, sest Tallinn kutsus. Deftones. Ostsin Pärnu Apollost Jan Kausi "Tema" ja siis lavastaja laenas mulle veel 25 krooni bussisõiduraha. Kaardiga bussis maksta ei saa.

Bussis lugesin Alo Paju "Muinaslugu", mis on hull raamat. On. Maia rääkis seda ammu. Aga ma võtan nii aeglaselt vedu, et kasutu peaaegu.

Tallinnas viisin kiirelt õlakoti koju, toitusin ja läksin linna tagasi. Panin endale vasakule randmele ogalise käerihma ja kõik. Jaagule andsin elastsest puuvillast käepaela. Me olime teel nu-metal kontserdile, mitte ei eksisteerinud niisama.

Rock Café tehasemaja asflalthoovil voolas higine vesi, okse õhk õhtus. Andsime ukse peal piletid rebida ja läbi meid ei otsitud. Ainult trepist üles ja kohal. Fännid olid juba lava ees karjumas ja vilistamas, lavatehnikud panid viimaseid asju paika ja DJ mängis Team Sleepi ja muud neoonsinist retroromantikat. Marit rääkis pärast kontserti, et Deftonesid olid mööda saali ringi jalutanud.
Johanna oli ka seal, tal olid musta värvi juuksed ja ta ütles, et see ei ole üldse nõme, see armastuskirja lause, millega mind tsiteerima kiputakse.
Rock Café on väike koht nii suure asja jaoks ja me ei uskunud, et ansambel päriselt tuleb enne, kui see juhtus. Aga lava ette liikudes oli ruum suitsune ja valgus sinakas ja kõlareist tuksus üks erootilisemaid lugusid, mida ma tean. Ma ei tea selle autorit ega pealkirja, aga see on põhiline 90ndate lugu.
Ja siis, ilma soojendusbändi sissejuhatuseta, astus lavale bänd ja häiris õhu massiivset helilaineseina täis, mis näris meist läbi, nagu elektrilainesinusoididest sein. Rituaalselt hüpnotiseeritult ma karjusin ja unistasin selles voos, Chino mikker ütles paari-kolme esimese loo ajal üles, aga ta oli olemas ja ta oli lähedal. Meie maailmad kohtusid. Chi Cheng vabandas, et neil nii kaua läks, et Eestisse jõuda. Ma mõtlesin, et pole viga. Te olete siin, ma olen teie une erutuse seina sees. Ei ole midagi.
Tõuklemine oli ohtlik vahepeal, aga ma surusin end teiste vahelt ette, Kristjani ja Morteni juurde. Jaak jäi maha. Kristjani must The Killersi t-särk oli naha moodi, tema juukseotsad olid teravad ja tilkuvad. Morten, nagu paljud enne teda, lahkusid tahapoole, sest seal, kus me olime, polnud enam publik, vaid inimsoo. Me liibusime üksteise vastu, nagu siseorganid ning ahmisime igat jahedat õhubriisi, mis meie peade kohalt üle juhtus hõljuma. Turvamehed jagasid vett ja me jagasime seda, et teadvusel püsida. Vana inimesena ma poleks ärkvel püsinud. Bänd pritsis meid veega, jagas seda, mis allikast tuleb.
Ma vaatasin neid ja mõtlesin: filosoofid.
See oli aus kontsert, täiesti kohal. Ma olin väsinud seal ja soigusin-tuikusin vahepeal keset põrandani higist inimmassi, aga ma olin kohal ja õnnelik.
Nad mängisid uut lugu - "Beware the Water". Kogu set oli nagu patarei, puhas energia. Elus olemine. Kitarrist Stephen Carpenter seisis ühe koha peal ja tegi kütet isegi siis, kui ülejäänud bändiliikmed enam kuumuses vastu ei pidanud ja lava taha jahtuma läksid. Carpenter suure habeme ja pikkade juustega, nägu vaevu alt paistmas, äratuntav kindlasti mitte. Trummar Abe Cunningham oli uduvine sees ja teisel pool lava oli poolnähtamatu DJ.
Chino Moreno kõlari otsas minu kohal. Unede laulja.
Nii see lämmatavas kuumuses sündis ja lahkus. Nagu suudlus maailma südamiku lähedal. Mattev. Ja me eraldusime taas.

Meie riided olid läbimärjad. Meie jagatud higi ihust tennisepaelteni. Ootasime hoovis ja vaatasime üksteise nägusid. Ja asusime Morteni Lasnamäe kodusse lonkima. Kristjan kõndis maantee ääre ühe takso peegli vildakile, taksojuht hüüdis sõimu järele ja Kristjanil oli ükskõik. Mu käerihm kadus publikusse ja see sobis. Kristjani väikevenna Jürgeni käes oli läbipaistev plastiktops, millest solist Chino oli joonud. Tajol oli lõhki järatud Cunninghami trummipulk. Kristjan nuusutas bussis selle pidet. Kõrvad veel 24 tunniks poolkurdistavat särinat täis, me liikusime higist rippuvais riideis zen-kirgastet zombiedena Lasnamäele, et ükshaaval duši all käia, Morteni rannariided selga panna, muusikat kuulata ja rõdu põrandal suitsu teha, kuis linnateede valgustriibulised vektorid ja sillad joonisid vanafuturistlikku kanalit paneelmajade kaljuaheliku vahel.