pksl kpsl
kolmapäev, mai 31, 2006
Nupud ja käärid
28. kuupäeva õhtu viis meid telemaja tubadesse, kus Maarja opereeris materjali sissevõtmist seitsmelt optiliselt kettalt Avidisse ja me Margusega kehastasime Jaagu rekkalesbi Silleks ja siis Kaiks.
Siis ma olin väsinud ja külmetushaige ja kell oli öö.
29. mai, pool kümme hommikul: monteerija Tambet Tasuja, nagu koomiksirobot/tehnika agent, pimendas toa, käivitas monitorid.
Pärast esimest montaažipäeva oli tunne kurb ja närune. Bussis sõites mõtlesin kirjutada romaani, mille kohta saaksin öelda: "See räägib läbikukkumisest."
Kare ja tahumata esimene versioon nägi välja, nagu enneaegselt sündinud loode. Oma laps, aga kole ja suremas.
Teiseks päevaks olin saanud 8 tundi magada ja elasin paremini. Eelneva päeva 4 tegi silmavaate ainult porisemaks. 8 tundi on nüüd minu jaoks okei. Võtteperiood toimis nagu sõjavägi, ma kujutan ette, toimib, kuigi mitte täpselt, muidugi. Enne võtteperioodi oli 14 magamistunnist ka natuke vähe.
Teise päeva tulemus oli nii ilus, et Tasujast sai minu silmis võlur. Hakkasin ülistama audiovisuaalkunsti loomisperioode, loomegruppe ja osalusvõimalusi.
Täna, kolmandal montaažipäeval, tulid operaator, kunstnik ja peaprodutsent vaatama. Väsisin, mõtlesin, et kui nii lihtsa asja tegemine nõuab nii palju rasket aega, siis ma ei tee seda enam. Samas oli lõbus. Nagu elu, kas mitte? Raske ja lõbus. Kergemaks ilmselt ei lähe, nii et parem olla heas seltskonnas, kuni kestab. Ja see seltskond oli minuga. Ent mõte selle loo edasi tegemisest on hirmutav, nagu haigus.
If, when I say I might fade like a sigh if I stay, you minimize my movement anyway, I must persuade you another way. There's no love in fear. Staring down the hole again. Hands are on my back again. Survival is my only friend. Terrified of what may come. Remember I will always love you, as I throw your fucking throat away. It will end no other way.
It will end no other way.
[Tool]
Minu bakalaureusetöö on valmis. Homme saab kool läbi. Margus kinkis Tasujale ühe tegelase päikseprillid ja meie võttetaldriku killu, markerpühendusega.
Hakkan eksplikatsiooni kirjutama, et oleks homme, mida kursuse juhendaja Tuulingule postkasti panna.
Ja vahel on kohalolu elus ja keskkonnas silme peal, nagu kate, millest läbi ei näe, ja oma ilmselguses paneb see mõtlema, kas elu pole mitte nagu film, mille katkestamine on vabalt minu teha. Elus saab laisk ka olla, muidugi, ja lihtsalt vaadata, kuidas see vastu nägemist surutud on ja eest nagu ei lähekski, aga küll ta läheb - selleks ei pea ennast liigutama. Love you, even as I tear your fucking throat away. But it will end no other way. Tragöödia ootab teisel pool nurka, aga ei ütle, millal väisab. Ja nii ma tulen noil päevil õhtuti ja öösiti koju, lootuses, et vanavanemad veel voodis hingavad, kui tuduvad. Me olemegi nüüd tavaliselt kolmekesi kodus. Ma pean alati koju tulles kontrollima, sest ma pelgan teiste suremist märksa pärisemalt, kui enda.
Eia on palverännakult tagasi. Ja Nele saabub vähem kui kuu pärast. Ma kohtun nendega ja eksisteerin nende energiaväljades, minu muusad. Ja suudlen kedagi. Kindlasti suudlen kedagi.
Siis ma olin väsinud ja külmetushaige ja kell oli öö.
29. mai, pool kümme hommikul: monteerija Tambet Tasuja, nagu koomiksirobot/tehnika agent, pimendas toa, käivitas monitorid.
Pärast esimest montaažipäeva oli tunne kurb ja närune. Bussis sõites mõtlesin kirjutada romaani, mille kohta saaksin öelda: "See räägib läbikukkumisest."
Kare ja tahumata esimene versioon nägi välja, nagu enneaegselt sündinud loode. Oma laps, aga kole ja suremas.
Teiseks päevaks olin saanud 8 tundi magada ja elasin paremini. Eelneva päeva 4 tegi silmavaate ainult porisemaks. 8 tundi on nüüd minu jaoks okei. Võtteperiood toimis nagu sõjavägi, ma kujutan ette, toimib, kuigi mitte täpselt, muidugi. Enne võtteperioodi oli 14 magamistunnist ka natuke vähe.
Teise päeva tulemus oli nii ilus, et Tasujast sai minu silmis võlur. Hakkasin ülistama audiovisuaalkunsti loomisperioode, loomegruppe ja osalusvõimalusi.
Täna, kolmandal montaažipäeval, tulid operaator, kunstnik ja peaprodutsent vaatama. Väsisin, mõtlesin, et kui nii lihtsa asja tegemine nõuab nii palju rasket aega, siis ma ei tee seda enam. Samas oli lõbus. Nagu elu, kas mitte? Raske ja lõbus. Kergemaks ilmselt ei lähe, nii et parem olla heas seltskonnas, kuni kestab. Ja see seltskond oli minuga. Ent mõte selle loo edasi tegemisest on hirmutav, nagu haigus.
If, when I say I might fade like a sigh if I stay, you minimize my movement anyway, I must persuade you another way. There's no love in fear. Staring down the hole again. Hands are on my back again. Survival is my only friend. Terrified of what may come. Remember I will always love you, as I throw your fucking throat away. It will end no other way.
It will end no other way.
[Tool]
Minu bakalaureusetöö on valmis. Homme saab kool läbi. Margus kinkis Tasujale ühe tegelase päikseprillid ja meie võttetaldriku killu, markerpühendusega.
Hakkan eksplikatsiooni kirjutama, et oleks homme, mida kursuse juhendaja Tuulingule postkasti panna.
Ja vahel on kohalolu elus ja keskkonnas silme peal, nagu kate, millest läbi ei näe, ja oma ilmselguses paneb see mõtlema, kas elu pole mitte nagu film, mille katkestamine on vabalt minu teha. Elus saab laisk ka olla, muidugi, ja lihtsalt vaadata, kuidas see vastu nägemist surutud on ja eest nagu ei lähekski, aga küll ta läheb - selleks ei pea ennast liigutama. Love you, even as I tear your fucking throat away. But it will end no other way. Tragöödia ootab teisel pool nurka, aga ei ütle, millal väisab. Ja nii ma tulen noil päevil õhtuti ja öösiti koju, lootuses, et vanavanemad veel voodis hingavad, kui tuduvad. Me olemegi nüüd tavaliselt kolmekesi kodus. Ma pean alati koju tulles kontrollima, sest ma pelgan teiste suremist märksa pärisemalt, kui enda.
Eia on palverännakult tagasi. Ja Nele saabub vähem kui kuu pärast. Ma kohtun nendega ja eksisteerin nende energiaväljades, minu muusad. Ja suudlen kedagi. Kindlasti suudlen kedagi.
posted by tndplk # 10:49 PM 
