pksl kpsl
kolmapäev, mai 31, 2006
28/V/2006 Seitsmes võttepäev
Stseen 4/11, 6/11, 8/11
lilleseadja kodu
8:00 - 18:00
Kersti, Ain ja Nael
Mina ja Ain. Milline kooslus. See suur mees kandmas seda suurt ülikonda ja mina irdunult monitori taga nõudlusi kogelemas.
Peab ikka uskuma noori ja aitama nende tegemisi ellu viia, aga kui Ain kinoflo valgustite all seisis ja mulle selja pööras, ei saanud ma aru, miks inimesed uusi reaalsusi sedasi kokku panevad. Ma vaatan filme ja saan aru. Ma olen võtteplatsil ning ei mõista. See, mis ma teen, pole film, muidugi, üldsegi. Filmi tegemine on hullem. Elen ütles, et filmi peal kaob side reaalse maailmaga ära ja pärast režiimis elatud kuud võtab toibumine nädalaid. Kui Elen Christopher Doyle'i assistendina Taist naases, ei kuulunud ta kaks nädalat maailma, nagu meie seda teame. Üleminekuga peab lihtsalt toime tulema.
"Elu on tulekuid ja minekuid täis," ütles Kukumägi, kui me Ragne filmi tegime. Elu põhiprintsiibid on nii lihtsad, et ma usun neid tõdesid suurte silmade ja naerva pohmelliga. Need tõdemussõnad on nii ilmselged, et ma näen neist läbi paistmas kõiki miljardeid isiksusi, kel tarvitses neid kunagi lausuda ja kes siis lahkusid. Ei midagi uut. Ei midagi uut. Ainult aasta- ja sajandiarvud. My brother went to life and all I got was this lousy calendar.
Kõik, mis ma sain, oli uus välimus (kui uskuda reinkarnatsiooni) ja vanad sõnad.
Miks me kõik tahame maailma uuesti leiutada? Kui ei tahaks, siis vana sobiks ja ei oleks nii naeruväärne, kui me räägime, nagu klišeeleksikonid.
Kui üldse, siis tuleks vist sõpradega mänguruumide ehitamist katsetada, sest nemad ei pahanda, kui see koost laguneb. Teistega on piinlikum ja rohkem kahju. Sest mida kauem sa teisi ei tunne, seda vähem sa neid tundma saad õppida ja seda vähem sa tead, mis viga sa neile rakendad, kui loss variseb pähe ja kividest saab ainult veel ühe kaevu, kuhu härga uputada.
lilleseadja kodu
8:00 - 18:00
Kersti, Ain ja Nael
Mina ja Ain. Milline kooslus. See suur mees kandmas seda suurt ülikonda ja mina irdunult monitori taga nõudlusi kogelemas.
Peab ikka uskuma noori ja aitama nende tegemisi ellu viia, aga kui Ain kinoflo valgustite all seisis ja mulle selja pööras, ei saanud ma aru, miks inimesed uusi reaalsusi sedasi kokku panevad. Ma vaatan filme ja saan aru. Ma olen võtteplatsil ning ei mõista. See, mis ma teen, pole film, muidugi, üldsegi. Filmi tegemine on hullem. Elen ütles, et filmi peal kaob side reaalse maailmaga ära ja pärast režiimis elatud kuud võtab toibumine nädalaid. Kui Elen Christopher Doyle'i assistendina Taist naases, ei kuulunud ta kaks nädalat maailma, nagu meie seda teame. Üleminekuga peab lihtsalt toime tulema.
"Elu on tulekuid ja minekuid täis," ütles Kukumägi, kui me Ragne filmi tegime. Elu põhiprintsiibid on nii lihtsad, et ma usun neid tõdesid suurte silmade ja naerva pohmelliga. Need tõdemussõnad on nii ilmselged, et ma näen neist läbi paistmas kõiki miljardeid isiksusi, kel tarvitses neid kunagi lausuda ja kes siis lahkusid. Ei midagi uut. Ei midagi uut. Ainult aasta- ja sajandiarvud. My brother went to life and all I got was this lousy calendar.
Kõik, mis ma sain, oli uus välimus (kui uskuda reinkarnatsiooni) ja vanad sõnad.
Miks me kõik tahame maailma uuesti leiutada? Kui ei tahaks, siis vana sobiks ja ei oleks nii naeruväärne, kui me räägime, nagu klišeeleksikonid.
Kui üldse, siis tuleks vist sõpradega mänguruumide ehitamist katsetada, sest nemad ei pahanda, kui see koost laguneb. Teistega on piinlikum ja rohkem kahju. Sest mida kauem sa teisi ei tunne, seda vähem sa neid tundma saad õppida ja seda vähem sa tead, mis viga sa neile rakendad, kui loss variseb pähe ja kividest saab ainult veel ühe kaevu, kuhu härga uputada.
posted by tndplk # 9:13 PM 
