pksl kpsl
esmaspäev, juuli 31, 2006
I think god is moving it's tongue
Kallis X,
Ma saatsin su rongi peale, mäletad? Balti jaamas, ma ütlesin sulle, et su kõige madalamal kitarrikeelel on midagi viga, et see pläriseb valesti. Ma ei tea, mis noot see on, sa tead, et ma ei tea nootidest ja helistikest suurt midagi, saati siis nende süstemaatilisest järjestusest erinevate instrumentide kaeltel ja kõlamagudes.
Sina oled kuulus, ega mina sinuga ringi reisida saa. Ma ei ole löödud ka. Mõnel kuupaistelisel ööl, kui tähepuru on nii erk, et valgus omandab gravitatsiooni ja asub sind ülespoole imendama, mõtle selle peale, et sina oledki staar. Et sina kuuludki sinna. Ja mina siia perroonile. Vaatama, kuidas sa lahkud, kitarrikott käes. Ülespoole, kuni sa langed, plahvatad, nagu nad lõpuks kõik.
Ütle mulle, kas sa sealt ülevalt näed ka seda, kuidas mu voodi mind linade vahel söövitada püüab? Ma uinun, kujutledes, et kui ma veel ärkama peaks, ärkan skeletina. Ja happest kõrbenud roostesest mustrist saab lugeda sinu nime. X. Kallis, reisi palju tahad, nad armastavad su laule.
Sinule ju vanad koltunud asjad meeldivad. See voodi oleks just selline, nagu mõnes ookeanist ülestõstetud laevas.
Minule meeldivad uued asjad, tulevased. Sa ei kujuta ette, ma võiksin öösiti lahtistest akendest magamistubadesse hõljuda, armuda ekvalaiserite sinakatesse müürimängudesse, mis unemuusika makkide ekraanidel kumavad. Ma võiksin muutuda üheks neist, hüpelda iga kord, kui mõni õhem löök põksub.
Iga kord, kui su laul mu Winampis mängib, võib minu kardiogrammi lugeda ekvalaiseri pealt.
Aga kolmandal õhtul pärast sinu lahkumist, nädalaohu eest, juhtus siin minu koduses öös midagi imelikku. Ma seisin väljas oma koduakna all (ma elan esimesel korrusel), pidžaamas. Seisin paljajalu muru sees, toetasin selja vastu kruusaseina ja nägin mingit purpurset massiivi enda poole liikumas. Ma arvasin, et mu silmad on vähesest unest udused, aga ei, see liikus minu poole, nagu sirelilõhna valgus, majakõrgune ovaal. Ma puudutasin sõrmeotstega kive, hingasin sisse ja siis see juhtus. Erutav kergus voogas mööda nahka, üle kere, see lakkus mind, libises nagu keel, alt üles, ja siis kadus.
Ma ei tea, X, ma seisin täna peegli ette ja mu keha oli totaalselt marraskil, kintsudest põskede ja laubani. Ma kirjutan sulle nüüd seda kirja, istudes aknalaual, aga see aken pole enam minu. See on liiga kõrgel, et olla minu, ja siin toas on kõik kahvatu, hele. Kõik need voodid ja võõrad inimesed aparaatide küljes. Aga mul on seda krõbisevalt hõõguvat taimepuru, mida su trummar mulle andis. Enne, kui te läksite. Ta ütles, et tal oleks ohtlik sellega üle piiri minna.
Igal õhtul, X, ma kirjutan sulle ühe kirja, see on üheteistkümnes. Igal õhtul ma keeran selle kirja rulli ja suitsetan salaja akna peal ära, magusa kibeda puruga. Ma kujutan ette, et see suits jõuab sinuni. Soojus liigub ülespoole, eks?
Aga see keel, mis mind lakkus. Oli see sinu? Kesse tol öösel oma keelt liigutas? Tea, et see sulatas mu kristalse kihi ja ma muudan vorme siiani. Minu suvi.
Mu arm. See kuiv rohi pidi lendamist võimaldama. Proovin siis veel. Äkki täna jõuan pärale, ma aiman sind kauguses vilkumas. Hüpe on kõige olulisem, edasi on lihtne, sest suunda ma ju tean.
Sa ütlesid, et juuli paisutab sind.
Ma mahun su sisse ära.
Tõuka teised päikesed eest.
Ma saatsin su rongi peale, mäletad? Balti jaamas, ma ütlesin sulle, et su kõige madalamal kitarrikeelel on midagi viga, et see pläriseb valesti. Ma ei tea, mis noot see on, sa tead, et ma ei tea nootidest ja helistikest suurt midagi, saati siis nende süstemaatilisest järjestusest erinevate instrumentide kaeltel ja kõlamagudes.
Sina oled kuulus, ega mina sinuga ringi reisida saa. Ma ei ole löödud ka. Mõnel kuupaistelisel ööl, kui tähepuru on nii erk, et valgus omandab gravitatsiooni ja asub sind ülespoole imendama, mõtle selle peale, et sina oledki staar. Et sina kuuludki sinna. Ja mina siia perroonile. Vaatama, kuidas sa lahkud, kitarrikott käes. Ülespoole, kuni sa langed, plahvatad, nagu nad lõpuks kõik.
Ütle mulle, kas sa sealt ülevalt näed ka seda, kuidas mu voodi mind linade vahel söövitada püüab? Ma uinun, kujutledes, et kui ma veel ärkama peaks, ärkan skeletina. Ja happest kõrbenud roostesest mustrist saab lugeda sinu nime. X. Kallis, reisi palju tahad, nad armastavad su laule.
Sinule ju vanad koltunud asjad meeldivad. See voodi oleks just selline, nagu mõnes ookeanist ülestõstetud laevas.
Minule meeldivad uued asjad, tulevased. Sa ei kujuta ette, ma võiksin öösiti lahtistest akendest magamistubadesse hõljuda, armuda ekvalaiserite sinakatesse müürimängudesse, mis unemuusika makkide ekraanidel kumavad. Ma võiksin muutuda üheks neist, hüpelda iga kord, kui mõni õhem löök põksub.
Iga kord, kui su laul mu Winampis mängib, võib minu kardiogrammi lugeda ekvalaiseri pealt.
Aga kolmandal õhtul pärast sinu lahkumist, nädalaohu eest, juhtus siin minu koduses öös midagi imelikku. Ma seisin väljas oma koduakna all (ma elan esimesel korrusel), pidžaamas. Seisin paljajalu muru sees, toetasin selja vastu kruusaseina ja nägin mingit purpurset massiivi enda poole liikumas. Ma arvasin, et mu silmad on vähesest unest udused, aga ei, see liikus minu poole, nagu sirelilõhna valgus, majakõrgune ovaal. Ma puudutasin sõrmeotstega kive, hingasin sisse ja siis see juhtus. Erutav kergus voogas mööda nahka, üle kere, see lakkus mind, libises nagu keel, alt üles, ja siis kadus.
Ma ei tea, X, ma seisin täna peegli ette ja mu keha oli totaalselt marraskil, kintsudest põskede ja laubani. Ma kirjutan sulle nüüd seda kirja, istudes aknalaual, aga see aken pole enam minu. See on liiga kõrgel, et olla minu, ja siin toas on kõik kahvatu, hele. Kõik need voodid ja võõrad inimesed aparaatide küljes. Aga mul on seda krõbisevalt hõõguvat taimepuru, mida su trummar mulle andis. Enne, kui te läksite. Ta ütles, et tal oleks ohtlik sellega üle piiri minna.
Igal õhtul, X, ma kirjutan sulle ühe kirja, see on üheteistkümnes. Igal õhtul ma keeran selle kirja rulli ja suitsetan salaja akna peal ära, magusa kibeda puruga. Ma kujutan ette, et see suits jõuab sinuni. Soojus liigub ülespoole, eks?
Aga see keel, mis mind lakkus. Oli see sinu? Kesse tol öösel oma keelt liigutas? Tea, et see sulatas mu kristalse kihi ja ma muudan vorme siiani. Minu suvi.
Mu arm. See kuiv rohi pidi lendamist võimaldama. Proovin siis veel. Äkki täna jõuan pärale, ma aiman sind kauguses vilkumas. Hüpe on kõige olulisem, edasi on lihtne, sest suunda ma ju tean.
Sa ütlesid, et juuli paisutab sind.
Ma mahun su sisse ära.
Tõuka teised päikesed eest.
01-deftones-around the fur-my own summer (shove it)
pühapäev, juuli 30, 2006
Neil on koer nimega Netravati Bala Bhaghia
Neil on koer nimega Netravati Bala Bhaghia, Tiibeti mastif. Käisime Kiisal kooperatiivis Delfiin vanaemapoolsete sugulastega tutvumas, maja sisse pühitsemas. Delfiin on vana meremeeste suvila ko-op ja see koeranimi tähendab eesti keeles Kaunisilmne Noor Õnnelik. Maja omanik on vanaema nõbu (isa õe poeg), jahimeeste seltsi liige, loodusfotograaf ja -ajakirjanik. Kirjutab luuletusi, kinkis mulle õhtu lõpus eraldi pühendusega oma kogu, pealkirjaga "Võimalus olla". Kunagi Elvas, kui tema sünnist oli möödunud mõni kuu, läks ema talle linnast ristimisriideid tooma ja jäi Tartu rongi alla. Nüüd on peremees 60+ ja mõned ajad tagasi otsustas ta poeg, et elatud on küll.
Minu jaoks oli see esimene, kuigi väike, sugulaste kokkutulek. Selgus, et mul on sugulasi Raplas ja Haapsalus. Algul, pärast häbelikke tereütlemisi ja nimelausumisi, seisid kõik katuseterrassi piirde ääres, pisut oskamatult ikka omade kõrval. Perenaisele (peremehe 3. naine) oli väga oluline, et inimesed võtaksid šampust ja liiguksid siis veinide ja muu juurde. Sööma pidi ka, laud oli lookas, ja vanaema muidugi jälgis ja konsulteeris mind selles osas. Sest mina ju ei söö. Kui ma olen Elvas või sugulaste juures, siis mina olen see, kes üldse ei söö, isegi kui ma taldrikult äsja viimase suutäie olen võtnud. Pistsin suitsujuustu, õe meelest see maitses nagu suitsusink, liha. Kala taignas sõin kahe suupoolega, jälitasin seda punase veiniga - mingist hetkest oli vaja vaikusest, kohmetusest, maa-ahistusest ja ajaseisakust üle saada.
Pisikesed konnad hüppasid maja ees ja maja taga muru vahel ringi, pisikesed nagu põrnikad. Maja taga oli tiik, ma ei saanudki aru, kas nad lähevad sellest eemale või püüavad sinna just jõuda. Igatahes, maja taga tiigi juures (mis tundus vanaisale jõena) oli suitsuahi ja võssa kasvanud kuurimaja, vesi oli endale kahvatukollase taimkonna, nagu langenud lehed, peale kasvatanud ja päike tuli tugevkuldselt mööduvate pilvede tagant välja. Siis ma mõtlesin välja, et mis minuga maakohtades toimub. Ma pean seal laskma ühe jao endast lämbuda. Siis leebub see sügelev kõdistav pakitsus, närv linna järele. Nii ma seisin seal võssa kasvanud kuuri juures, tiigi ääres, suitusahju kõrval ja lasin ühel osal endast lämbuda.
Bhaghiat tuleb paitada vastukarva, see tuulutab teda ja nii on tema tõu puhul õigem.
Üleval peotoas läks kiiresti veidraks. Üks külaline, ainus kes polnud kellegi sugulane, hakkas nurgas sünti mängima ja mikrisse natuke haiglaslikult eestimaa kauneid viise laulma. Õde peitis ennast ukse taha diivanile ära, ta ei suutnud enam tõsist nägu hoida. Mina istusin tema vastas, laua lähedal, näol mingi sõbralik hüääni irve, mida ma hingamisega tagasi püüdsin hoida. Vanadele see muusika meeldis, öeldi et hea on, kui seltskonnas pillimees ka on ja võeti viina. Aga ma ei tea, see pillimees oli kummaline mees, pikk, prillidega, kiilanev, ja kõneles, nagu seisaks kikivarvukil, kõrgendatult vaikse häälega. Baleriinilikult. Ta oli kunagi Õhtulehele horoskoope kirjutanud. Ma küsisin talt, et mille järgi, ta ütles, et planeetide seisu järgi. Arvutis pidi olema programm, mis planeetide seise näitab. Kord oli ta päevapealt perenaisele peremehega kohtumise ette ennustanud. Vahel läheb täppi, nentis ta vältivalt, nagu see oleks olnud juhus. Peo lemmik oli väike 1-aastane itaallanna/eestlanna, suurte silmade ja punase täpilise kleidiga preili, kes oskas hästi kurja nägu teha.
Õhtu progresseerudes jäid suured vanad üha rohkem purju, väljas hämardus ja vanaisal oli üha rohkem igav, sest tema pidi roolis olema. Mina olin ukse taha diivanile varju läinud, mängisin telefonis "Ultimate Spider-Mani", vaheldus veinile, vanaisa istus seina ääres kõrvaldiivanil ja ütles: "Vanaemal on muidugi lõbus, muudkui kallab, tead, aga mina kuivan, nagu rohi, raisk, Väänas."
Ühtäkki hakati laulmise asemel luuletusi lugema, perenaise initsiatiivil. Mikrisse. Mõned luuletused olid peas, mõned jäid poolikuks. Alliksaart kiideti, peremehe õele ei meeldinud Rummo ("Kuradi Paul-Eerik Rummo?"), mina istusin ukse taga peidus ja imestasin. Mina ei tea luulest midagi, tundub, et see on miski, mis on ainsana väärt säilimist, kui kirjandus muidu hävinema peaks. Ainus, mis püsib ja puudutab teispoolsust. Kursavend Joonas ütles ühes Jüri Sillarti loenguarutluses, et luule on kõiksuse kõnetus.
Luule esitatud, leidis perenaine mu ukse tagant üles, istus mu kõrvale ning hakkas kirjandusest rääkima. Ta luges minust selle välja. "Kui sa tahad naisi tundma õppida, loe Balzaci. Teda kritiseeritakse palju, et liiga pikad kirjeldused ja kõik, aga tead, mis mulle tema juures meeldib? Tema naised ei ole kunagi samad. Sest enamus kirjanikel on oma Päikesenaised, kes muudkui korduvad, aga Balzacil on 20-aastased, 30-aastased, 40-aastased... Ta on vapustav mees. Ja Proust mulle meeldib, tema on ka vapustav mees. Mul käisid praegu külmavärinad läbi. Hemingway - no! no!"
Ta peab Hemingwayd rämedaks. Bukowski ja beatnikud talle meeldivad. Siis ta käis korraks ära ja tuli tagasi suure spiraalköites ruudulise kaustikuga, mis oli raamatutest väljakirjutistega täidetud. Ta on 20-aastasest saadik neid kaustikuid täitnud, nüüd ta on 50+. "Ma ei tea, kellele ma neid kirjutan. Aga peab ju, kurat, järglastele, peab ju kõik ikkagi kirja panema." Ta lappas ridamisi otsast ääreni täis kirjutet lehti, vahepeal oli pastakakritseldus kahest inimesest, kes istusid mingil lavatsil, käed nagu kokku pannud, profiilis. "Olen ju skiso?" küsis ta. "Ega ma teistele seda ei näitaks. Ma sulle näitan. Mulle tundub, et sina saad nendest asjadest aru."
Hiljem, kui ma jälle laua ääres istusin, ütles perenaine mikrofoni, et kui mul vähegi halb tuju kunagi on, lugegu ma "Švejki". Lauas ta rääkis, et tema ülikooliaegne üleskasvamine kulges samamoodi, nagu Salingeri Frannyl.
Kõige kogukam sugulane (kes luuletuste ajal laua otsas kuulutas, et tema luuletusi ei tea ja et kui temal neid lugeda kästakse, saadab ta kohe persse), püüdis perenaisega tantsida, aga kukkus kummuli. Püstisaamiseks läks tubli minut. Abikaasa üritas teda koju ära ajada ("Mul on sinu pärast nii häbi."). Trepp oli järsk, mehe allatalutamiseks oli vaja paari teise mehe hoolt. Mulle see mees meeldis. Ta nimetas Rapla-Haapsalu rahvast hübriidideks, tal oli paar kuldhammast ja kuidagi ta meenutas mulle Chino Morenot.
Aga selle kummulikukkumise peale rääkis perenaine mulle, kuidas kunagi kooli tantsupeol oli ta ühe mehega sarnaselt tantsu ajal maha kukkunud ja siis see mees oli jäänud talle peale ja oli hakanud neid liigutusi tegema ja terve saal oli vahtinud.
Öö pimedus oli laskunud, vanaema oli lauas küll hoos, aga õe poiss oli ka juba kohale tulnud ja kõhu täis söönud, nii et aeg oli tulnud, et lahkuda. Meile pakiti heldelt toidumoona kaasa ja saadeti pikkade hüvastijättudega teele. Sinetav öö oli uduviirastustest kumav ja läbipaistmatu. Vanaisa sai autos vihaseks, sest ta ei näinud midagi, õde helistas oma poisi autost ja ütles: "Kuule, ütle palun vanaisale, et ta ei sõidaks vastassuunavööndis." Meil polnud udutulesid ka. Õde ja poiss peatasid oma maasturi, poiss tuli meie auto rooli ja õde oli üksi poisi omas. Ma vaatasin läbi udu, kuidas ta ees üksipäini sõidab, ja uhke oli olla. Ma mõtlesin, ei tea, kas ta kuulab seal oma muusikat. Pärast Tallinna silti vahetasime autod ja juhid tagasi, onu läks ees Vääna koju, õde läks poisiga nende koju ja meie suundusime oma kandi poole. Udu oli järele andnud, Järve ostukeskuste seintel olid värvilised reklaamid, värvilised tuled. Mina ja mu linnatuled, sellega meenus mulle Will Christopher Baeri novell "Valentine the Destroyer". Seal on üks mees, kes, murtud südamega, elab jäätunud majas. Seinad ja mööbel sädelevad, mööda maja on siia sinna peidetud õllepudeleid korrast, kui ta poes käis ja nende silte nägi. Ta ei suutnud vastu panna.
At some point I remember taking the car up to Safeway and filling the backseat with Miller High Life. The stuff was poison but the High Life aspect had grabbed hold of me like regular poetry.
Uinumiseks kuulasin Deftonesi "Around the Fur" albumit ringiratast, enne seda tekkis tahe kirjutada armastuskirjade sari, iga kiri lähtevastavuses ühe looga sellelt albumilt, unes nägin, et Deftones esines meie maja rõdul. Läksin üles, nad tegid vaheaja. Lyyn ootas mind koridoris. Meil, kiirematel vähestel, oli võimalus bändiga samale rõdule minna. Registreerusin ühe tädi juures, kes hurjutas mind, et miks ma varem ei tulnud. Kirjutasin talle paberile oma meiliaadressi valesti. Üha rohkem hakkas selguma, et ma ei jõua vaheaja lõpuni unne alles jääda. Kaalusin seda asja, jah, see oli nii, ma hakkasin ärkama.
----------------------------------------------------------
Tool [album] Ænima
A Perfect Circle [album] Mer de Noms
Deftones
----------------------------------------------------------
Minu jaoks oli see esimene, kuigi väike, sugulaste kokkutulek. Selgus, et mul on sugulasi Raplas ja Haapsalus. Algul, pärast häbelikke tereütlemisi ja nimelausumisi, seisid kõik katuseterrassi piirde ääres, pisut oskamatult ikka omade kõrval. Perenaisele (peremehe 3. naine) oli väga oluline, et inimesed võtaksid šampust ja liiguksid siis veinide ja muu juurde. Sööma pidi ka, laud oli lookas, ja vanaema muidugi jälgis ja konsulteeris mind selles osas. Sest mina ju ei söö. Kui ma olen Elvas või sugulaste juures, siis mina olen see, kes üldse ei söö, isegi kui ma taldrikult äsja viimase suutäie olen võtnud. Pistsin suitsujuustu, õe meelest see maitses nagu suitsusink, liha. Kala taignas sõin kahe suupoolega, jälitasin seda punase veiniga - mingist hetkest oli vaja vaikusest, kohmetusest, maa-ahistusest ja ajaseisakust üle saada.
Pisikesed konnad hüppasid maja ees ja maja taga muru vahel ringi, pisikesed nagu põrnikad. Maja taga oli tiik, ma ei saanudki aru, kas nad lähevad sellest eemale või püüavad sinna just jõuda. Igatahes, maja taga tiigi juures (mis tundus vanaisale jõena) oli suitsuahi ja võssa kasvanud kuurimaja, vesi oli endale kahvatukollase taimkonna, nagu langenud lehed, peale kasvatanud ja päike tuli tugevkuldselt mööduvate pilvede tagant välja. Siis ma mõtlesin välja, et mis minuga maakohtades toimub. Ma pean seal laskma ühe jao endast lämbuda. Siis leebub see sügelev kõdistav pakitsus, närv linna järele. Nii ma seisin seal võssa kasvanud kuuri juures, tiigi ääres, suitusahju kõrval ja lasin ühel osal endast lämbuda.
Bhaghiat tuleb paitada vastukarva, see tuulutab teda ja nii on tema tõu puhul õigem.
Üleval peotoas läks kiiresti veidraks. Üks külaline, ainus kes polnud kellegi sugulane, hakkas nurgas sünti mängima ja mikrisse natuke haiglaslikult eestimaa kauneid viise laulma. Õde peitis ennast ukse taha diivanile ära, ta ei suutnud enam tõsist nägu hoida. Mina istusin tema vastas, laua lähedal, näol mingi sõbralik hüääni irve, mida ma hingamisega tagasi püüdsin hoida. Vanadele see muusika meeldis, öeldi et hea on, kui seltskonnas pillimees ka on ja võeti viina. Aga ma ei tea, see pillimees oli kummaline mees, pikk, prillidega, kiilanev, ja kõneles, nagu seisaks kikivarvukil, kõrgendatult vaikse häälega. Baleriinilikult. Ta oli kunagi Õhtulehele horoskoope kirjutanud. Ma küsisin talt, et mille järgi, ta ütles, et planeetide seisu järgi. Arvutis pidi olema programm, mis planeetide seise näitab. Kord oli ta päevapealt perenaisele peremehega kohtumise ette ennustanud. Vahel läheb täppi, nentis ta vältivalt, nagu see oleks olnud juhus. Peo lemmik oli väike 1-aastane itaallanna/eestlanna, suurte silmade ja punase täpilise kleidiga preili, kes oskas hästi kurja nägu teha.
Õhtu progresseerudes jäid suured vanad üha rohkem purju, väljas hämardus ja vanaisal oli üha rohkem igav, sest tema pidi roolis olema. Mina olin ukse taha diivanile varju läinud, mängisin telefonis "Ultimate Spider-Mani", vaheldus veinile, vanaisa istus seina ääres kõrvaldiivanil ja ütles: "Vanaemal on muidugi lõbus, muudkui kallab, tead, aga mina kuivan, nagu rohi, raisk, Väänas."
Ühtäkki hakati laulmise asemel luuletusi lugema, perenaise initsiatiivil. Mikrisse. Mõned luuletused olid peas, mõned jäid poolikuks. Alliksaart kiideti, peremehe õele ei meeldinud Rummo ("Kuradi Paul-Eerik Rummo?"), mina istusin ukse taga peidus ja imestasin. Mina ei tea luulest midagi, tundub, et see on miski, mis on ainsana väärt säilimist, kui kirjandus muidu hävinema peaks. Ainus, mis püsib ja puudutab teispoolsust. Kursavend Joonas ütles ühes Jüri Sillarti loenguarutluses, et luule on kõiksuse kõnetus.
Luule esitatud, leidis perenaine mu ukse tagant üles, istus mu kõrvale ning hakkas kirjandusest rääkima. Ta luges minust selle välja. "Kui sa tahad naisi tundma õppida, loe Balzaci. Teda kritiseeritakse palju, et liiga pikad kirjeldused ja kõik, aga tead, mis mulle tema juures meeldib? Tema naised ei ole kunagi samad. Sest enamus kirjanikel on oma Päikesenaised, kes muudkui korduvad, aga Balzacil on 20-aastased, 30-aastased, 40-aastased... Ta on vapustav mees. Ja Proust mulle meeldib, tema on ka vapustav mees. Mul käisid praegu külmavärinad läbi. Hemingway - no! no!"
Ta peab Hemingwayd rämedaks. Bukowski ja beatnikud talle meeldivad. Siis ta käis korraks ära ja tuli tagasi suure spiraalköites ruudulise kaustikuga, mis oli raamatutest väljakirjutistega täidetud. Ta on 20-aastasest saadik neid kaustikuid täitnud, nüüd ta on 50+. "Ma ei tea, kellele ma neid kirjutan. Aga peab ju, kurat, järglastele, peab ju kõik ikkagi kirja panema." Ta lappas ridamisi otsast ääreni täis kirjutet lehti, vahepeal oli pastakakritseldus kahest inimesest, kes istusid mingil lavatsil, käed nagu kokku pannud, profiilis. "Olen ju skiso?" küsis ta. "Ega ma teistele seda ei näitaks. Ma sulle näitan. Mulle tundub, et sina saad nendest asjadest aru."
Hiljem, kui ma jälle laua ääres istusin, ütles perenaine mikrofoni, et kui mul vähegi halb tuju kunagi on, lugegu ma "Švejki". Lauas ta rääkis, et tema ülikooliaegne üleskasvamine kulges samamoodi, nagu Salingeri Frannyl.
Kõige kogukam sugulane (kes luuletuste ajal laua otsas kuulutas, et tema luuletusi ei tea ja et kui temal neid lugeda kästakse, saadab ta kohe persse), püüdis perenaisega tantsida, aga kukkus kummuli. Püstisaamiseks läks tubli minut. Abikaasa üritas teda koju ära ajada ("Mul on sinu pärast nii häbi."). Trepp oli järsk, mehe allatalutamiseks oli vaja paari teise mehe hoolt. Mulle see mees meeldis. Ta nimetas Rapla-Haapsalu rahvast hübriidideks, tal oli paar kuldhammast ja kuidagi ta meenutas mulle Chino Morenot.
Aga selle kummulikukkumise peale rääkis perenaine mulle, kuidas kunagi kooli tantsupeol oli ta ühe mehega sarnaselt tantsu ajal maha kukkunud ja siis see mees oli jäänud talle peale ja oli hakanud neid liigutusi tegema ja terve saal oli vahtinud.
Öö pimedus oli laskunud, vanaema oli lauas küll hoos, aga õe poiss oli ka juba kohale tulnud ja kõhu täis söönud, nii et aeg oli tulnud, et lahkuda. Meile pakiti heldelt toidumoona kaasa ja saadeti pikkade hüvastijättudega teele. Sinetav öö oli uduviirastustest kumav ja läbipaistmatu. Vanaisa sai autos vihaseks, sest ta ei näinud midagi, õde helistas oma poisi autost ja ütles: "Kuule, ütle palun vanaisale, et ta ei sõidaks vastassuunavööndis." Meil polnud udutulesid ka. Õde ja poiss peatasid oma maasturi, poiss tuli meie auto rooli ja õde oli üksi poisi omas. Ma vaatasin läbi udu, kuidas ta ees üksipäini sõidab, ja uhke oli olla. Ma mõtlesin, ei tea, kas ta kuulab seal oma muusikat. Pärast Tallinna silti vahetasime autod ja juhid tagasi, onu läks ees Vääna koju, õde läks poisiga nende koju ja meie suundusime oma kandi poole. Udu oli järele andnud, Järve ostukeskuste seintel olid värvilised reklaamid, värvilised tuled. Mina ja mu linnatuled, sellega meenus mulle Will Christopher Baeri novell "Valentine the Destroyer". Seal on üks mees, kes, murtud südamega, elab jäätunud majas. Seinad ja mööbel sädelevad, mööda maja on siia sinna peidetud õllepudeleid korrast, kui ta poes käis ja nende silte nägi. Ta ei suutnud vastu panna.
At some point I remember taking the car up to Safeway and filling the backseat with Miller High Life. The stuff was poison but the High Life aspect had grabbed hold of me like regular poetry.
Uinumiseks kuulasin Deftonesi "Around the Fur" albumit ringiratast, enne seda tekkis tahe kirjutada armastuskirjade sari, iga kiri lähtevastavuses ühe looga sellelt albumilt, unes nägin, et Deftones esines meie maja rõdul. Läksin üles, nad tegid vaheaja. Lyyn ootas mind koridoris. Meil, kiirematel vähestel, oli võimalus bändiga samale rõdule minna. Registreerusin ühe tädi juures, kes hurjutas mind, et miks ma varem ei tulnud. Kirjutasin talle paberile oma meiliaadressi valesti. Üha rohkem hakkas selguma, et ma ei jõua vaheaja lõpuni unne alles jääda. Kaalusin seda asja, jah, see oli nii, ma hakkasin ärkama.
----------------------------------------------------------
Tool [album] Ænima
A Perfect Circle [album] Mer de Noms
Deftones
----------------------------------------------------------
neljapäev, juuli 27, 2006
Muusika
Minu muusika on atmosfääriline. Selline, mille voog muudab aegruumi aja ruumiks, nii et mul on ainult ruum ja ruum, topelt õhk, kus aja tiksumine kaob ja kõik hetked on korraga silmnähtavad, tajutavad, nagu füüsiline ruum. See tabas mind jälle, see mõõtmemoondus, kui ma Nigovi "Harjutuste" lõpus olin ja taustaks Slowdive'i "Catch the Breeze" antoloogia mängis. "Crazy for You" esimesed kitarrinoodid läbisid kiirtena igaviku kaikuva ruumipilve, Nigov kirjutas "Nüüd hakkab koitma, koidueelne sinine hämarik." Kaks samastunud mõõdet libisesid teineteise peale kokku, nagu slaidid, ning mina olin nende keskel, ergas, hingamas, valmis.
Ema, vanaema ja vanaisa lähevad tunni pärast James Browni kontserdile, ma ostsin neile kunagi piletid, peamiselt vanaisale, sest ta on vana jazzi mees ja funkist saab ta ilmselt aru. Ta on "Blues Brothersi" filmi ma ei tea mitu korda vaadanud, Brown meeldib talle. Vanaema ringirahmeldamises on ärevat rangust. Hurjutas just koera, et: "Mine eest ära." Vanaisa on aeglaselt ja rahuliktülpinult oma maika ja dressipükstega.
Ema, vanaema ja vanaisa lähevad tunni pärast James Browni kontserdile, ma ostsin neile kunagi piletid, peamiselt vanaisale, sest ta on vana jazzi mees ja funkist saab ta ilmselt aru. Ta on "Blues Brothersi" filmi ma ei tea mitu korda vaadanud, Brown meeldib talle. Vanaema ringirahmeldamises on ärevat rangust. Hurjutas just koera, et: "Mine eest ära." Vanaisa on aeglaselt ja rahuliktülpinult oma maika ja dressipükstega.
teisipäev, juuli 25, 2006
Tallinn-Elva-Haapsalu-Tallinn
Eva sai vahepeal 22, ma kinkisin talle punase laterna. Talveks, et Kristjan saaks üle pimeda sinivalge künka Tartust töölt koju tulla ja Eva ja Kristofer ootaksid. Latern põleks lumes.
Me oleme kolmekesi hästi. Kaevust sai vesi otsa, öö hakul käisid Eva ja Kristjan tiigis pesemas-ujumas. Huilgasid pimedas, maja oli vaikne, sest väike Jüri juba magas üleval korrusel oma toas oma hällis. Mina olin akna peal, kustutasin kööginurgas tuled ära, et paremini näha. Ma olin terve päev lugenud, mina ujuma ei tahtnud minna. Eva ütles päeval, et: "Mida kuradit sa loed kogu aeg?" ja see oli siis tol päeval vist kolmas sellekohane kommentaar Evalt. Me Evaga pole kumbki lugejad. Me oleme halvad lugejad. Ma mäletan, kui Kristjan võttis Eva veel Nooruse tänava punatellisest kortermajja oma väikesesse tuppa elama (vastu vanemate tahtmist, muidugi). Oli vist juuni ja Eva oli vist suvetööle jäänud ja pidi Tammsaare "Tõde ja õigust" lugema, mina lugesin paralleelselt Tolkieni "Sõrmuste isandat", teist või kolmandat osa. Küll ta vaevles. Ta on aeglane lugeja nagu minagi. Nii ta päevad läbi sõnahaaval liikus mööda neid kiviseid lehekülgi, küll õhtul voodis, küll päeval muruplatsil maja ees, päike selga võtmas. Me oleme mõlemad aeglased lugejad, aga mind enam selles osas ei usuta, vähemalt Eva ei usu, sest nüüd viimased paar-kolm korda nende kodumajas olles olen ma pidevalt midagi muu kõrvalt lehitsenud. Seekord Jan Kausi "Tema" ja kui see otsa sai, siis Anton Nigovi "Harjutused", mis on siiamaani vist kõige kurvem eestikeelne raamat, mida ma lugenud olen. Kaus on sümpaatne kirjanik, ta täiesti on. "Tema" on täpselt see, mis ta olema peab ehk noore copywriteri pikk seletus segadusest. Ta on segaduses, sest ülbus ja stiilsus läksid uute eluvormide pihta katki ja nüüd ta on üksi, nagu kõik inimesed. Üksi oma metsakeses itsitava tädi juures. See metsamaja igavus ja ärev vastamata igatsus jääb mulle veel meelde. Naised olid ilusti kirjutatud. Mõne jaoks on arusaamatu, kuidas keegi saab vastassoost karaktereid kirjutada, neile mõtteid ja sõnu luua. Et kust sa tead, mida naised/mehed mõtlevad? Merilin, mu lapsepõlvesõber, küsis ka selliseid asju, kui me viimaselt Pärnu etenduselt tagasi sõitsime. Minu meelest on see naiste/meeste eristamine natuke meelevaldne, natuke asja müstifitseerimine, kõik imestuse nimel. Mart ilmselt vaidleks mulle nüüd vastu või ütleks vähemalt, et naised on märksa keerulisema ja huvitavama psüühikaga. Ja Uku vist väidaks vastupidist, ma ei tea, ma oletan. Oletada ei maksa.
Igaltahel. Seal Elvas, kui ma olin, siis öö tõi heinamaale uduteki peale. Kristjan ja Eva läksid üles magama, Kristjan ütles veel enne, et kui ma kauem üleval olen, jälgigu ma õues lõket. Ma kustutasin kõik tuled ära. Tahtsin hambaid pesta, aga vett ei olnud. Läksin Eva plätudega õue ja kusin lõppeva lõkke peale, nagu kunagi Kristo ja tosinate teiste poistega judo laagris Käärikul. Me olime siis 12-aastased, circa. See lõkkekustmine oli iga-õhtune traditsioon. Kui kõik laagrilaulud treeneri kitarri saatel lauldud ja hirmujutud pajatatud, saadeti tüdrukud tuppa ja poisid kustutasid lõkke. Pärast pandi Luise tänava treeningsaali ette fuajee stendile laagrifotod ja ühel fotol oli see öine ringiskusemine. Üks poiss hakkas seletama, et näe, Jimi noku paistab, ma panin vastu, et ei ole, ei ole. See on mu pöial. Ja see oli ka, päriselt.
Aga seal Elva lagendikul udus, ma ütlen. Vooreline maa, tumenev sinatühjus silmapiiril, udu sees. Ma mõtlesin, et siia võiks uppuda küll, üheks selle uduga. Lahustuda on see sõna, aga lahustumine eeldaks nagu minu kadumist. Ma tahtsin ühilduda stseneriiga. Jätsin ühe sõnumi saatmata. Tahet sõnumit saata oli rohkem, kui sõnu.
Elvast viis Kristjan mind Tartusse bussi peale, mis sõitis Tallinnasse, kust väljus pool tundi hiljem Haapsalu buss, mis viis minu ja Viljandist tulnud Jaagu vana rongijaama ette. Jaak ütles, et ta sõidaks rongiga. Seal perroonil filmiti "Nimesid marmortahvlil" ka. Pikk hõre hele puitkonstruktsioon, mis meenutab Vana Eesti Valgre romanssi, ärasõite ja kummargil antud suudlusi. Sõda, mustust ja eestlust. Täna uue aja poolt tühjaks seeditud, läbi elatud. Rohkem linna artefakt, kui päris maja, kasutatav, loomulikuna võetav. Kui me viimati Ubut üritasime vaatama minna, siis Maarja helistas meile poole tee peal, et ikka ei mahu ja siis Jaagu ema sõidutas meid ikkagi linna, et vaatame ringi, joome kuskil kohvi. Jaagu ema elas Haapsalus kunagi, lossivaremete juures. Käis gümnaasiumis. Me läksime kolmekesi Kuursaali, mis oli kõle, kajav ja tühi, artefakt nagu rongijaamgi. Akna all loksus sogane karge vesi, kajakad lendasid, kalamehed olid kalda äärel. Sõime kanasalatit ohtra vesise lehe-adru-salati ja väikeste röstsaiaviiludega. Lava ette tuli üksik viiuldaja, vanem härrasmees. Pani fonogrammidega cd muusikakeskusesse ja mängis oma osa. Vaikusehetkedel inimesed peaaegu sosistasid, nuga kõlises vastu taldrikut lae alla ja tagasi. Lahkudes lonkisime viiuldajast mööda, kühmus ja kohatud. Veiderdajad linnast. "Androidid," nagu Jaak leidis. Nagu kohatult riides, nagu vales ajas, nagu eksinud külalised mingist Radiohead-küber-Coupland-JPod-mechanismist.
Ma olen oma mp3 mängija ära kaotanud. Seega Elvas viibisin ma mingites A Perfect Circle'i ja Tooli ulmades, elutoas istudes oli päike akendest sees, nagu õhk, tuba oli avar. Kristjan istus diivanil ja Eva toimetas, mina olin teisel diivanil ja lugesin Nigovi. Tekstiread, kui ma leheküljelt kõrvale vaatasin, kandusid randmetele, naha peale, mu käed muutusid vöödilisteks ja mulle meeldis mõelda, et minuga on nii. Et see, kuidas mina raamatuid loen, on väga sisemine akt. Sõnad imenduvad naha alla ja ma olen mõnda aega see raamat, mida ma käes hoian. Eks ma üritan endale põhjendada, miks ma nii aeglaselt loen. Kui sa oled mind kohanud või kui sa kunagi alles kohtad mind, siis mina olen üks aeglasemaid lugejaid, keda sa elu sees kohanud oled. Kui me seal istusime, siis kõlaritest mõngis LU:K "Tallinn-Nõmme-Keila", ma vaatasin toa avarust, meid ja aeg, see mõõde, kadus. Me olime korraks helguses, täis nostalgiat, puhtust, ruumi ja õhku. "Tallinn-Nõmme-Keila"... Ma kuulasin seda plaati esimest korda nii, et ma jäin diivanile pikali, sest ma ei võinud enam eemale liikuda. Sel ajal oli Kosmos Control veel olemas. Koomiksi- ja plaadipood, kuhu Kristo viis enda tehtud koomikseid ("Skin") müügile; mille asemel on nüüd alko- ja pornopood.
"Kuningas Ubu" oli nagu kellegi unenäo sisse kukkumine. Ma olin punase toa nurgas nii avali, türak (oo), türak, (oo), türak (oo). Silmad olid suurelt lahti, sest minu jaoks oli visuaal midagi teist, kui reaalsus. Maletsirkus, noapsühhopaatiliselt viisaka moega sürreaalsed härrased tulevad külla ja käituvad, nagu telekamängutegelased väikse poisi unenäos. Tooli videod ärkasid meelde. Ma olin lõpuni avali, sest Ojasoo, Semper ja kõik seal olid loonud vist midagi suuremat, kui nad isegi aru saavad. See oli etendus, kus kunst loob paralleelreaalsuse ja mina olen leemendava palega (leevendavi pali?) pingil. Andunud, hämmingus. Jah, see on see maailm, mida mina tean. Kust nad teadsid ja kuidas mina teadsin tulla? Issand, kui erk, kui äge. Hull, ohtlik ja ilus. Mängutoa hele punane. Kollane agressioon ja roppus kaarjas tunnelis.
Nüüd, kus Veiko blogosfäärist maalähedale metsavahele emigreerunud, on jäänud peamiselt ainult 2: Mardi ja Maria elektroonilised kirjutuslauad. Nojah, see on kurb, kui inimesed, keda oled harjunud lugema enam ei kirjuta, sest see on omamoodi lähedus. Aseaine, abstraktne variatsioon tegelikult, haaramatu vihje sügavustesse, aga see on ilus. Ma ei taha ilust ilma jääda. Mõni käib siin lugemas ja ometi mõtlen ma, kuidas seda mullaauku siin kinni lükata. Need lõpusõnad, mis ma enne mõtlesin, vist enam ei sobi. Ma mõtlesin Tarantino esimesena kirjutet filmi "True Romance" lõpusõnu tsiteerida. "You're so cool."
Ma loen selle kurva raamatu lõpuni. Näis, mis siis saab.
--------------------
Woven Hand
--------------------
Me oleme kolmekesi hästi. Kaevust sai vesi otsa, öö hakul käisid Eva ja Kristjan tiigis pesemas-ujumas. Huilgasid pimedas, maja oli vaikne, sest väike Jüri juba magas üleval korrusel oma toas oma hällis. Mina olin akna peal, kustutasin kööginurgas tuled ära, et paremini näha. Ma olin terve päev lugenud, mina ujuma ei tahtnud minna. Eva ütles päeval, et: "Mida kuradit sa loed kogu aeg?" ja see oli siis tol päeval vist kolmas sellekohane kommentaar Evalt. Me Evaga pole kumbki lugejad. Me oleme halvad lugejad. Ma mäletan, kui Kristjan võttis Eva veel Nooruse tänava punatellisest kortermajja oma väikesesse tuppa elama (vastu vanemate tahtmist, muidugi). Oli vist juuni ja Eva oli vist suvetööle jäänud ja pidi Tammsaare "Tõde ja õigust" lugema, mina lugesin paralleelselt Tolkieni "Sõrmuste isandat", teist või kolmandat osa. Küll ta vaevles. Ta on aeglane lugeja nagu minagi. Nii ta päevad läbi sõnahaaval liikus mööda neid kiviseid lehekülgi, küll õhtul voodis, küll päeval muruplatsil maja ees, päike selga võtmas. Me oleme mõlemad aeglased lugejad, aga mind enam selles osas ei usuta, vähemalt Eva ei usu, sest nüüd viimased paar-kolm korda nende kodumajas olles olen ma pidevalt midagi muu kõrvalt lehitsenud. Seekord Jan Kausi "Tema" ja kui see otsa sai, siis Anton Nigovi "Harjutused", mis on siiamaani vist kõige kurvem eestikeelne raamat, mida ma lugenud olen. Kaus on sümpaatne kirjanik, ta täiesti on. "Tema" on täpselt see, mis ta olema peab ehk noore copywriteri pikk seletus segadusest. Ta on segaduses, sest ülbus ja stiilsus läksid uute eluvormide pihta katki ja nüüd ta on üksi, nagu kõik inimesed. Üksi oma metsakeses itsitava tädi juures. See metsamaja igavus ja ärev vastamata igatsus jääb mulle veel meelde. Naised olid ilusti kirjutatud. Mõne jaoks on arusaamatu, kuidas keegi saab vastassoost karaktereid kirjutada, neile mõtteid ja sõnu luua. Et kust sa tead, mida naised/mehed mõtlevad? Merilin, mu lapsepõlvesõber, küsis ka selliseid asju, kui me viimaselt Pärnu etenduselt tagasi sõitsime. Minu meelest on see naiste/meeste eristamine natuke meelevaldne, natuke asja müstifitseerimine, kõik imestuse nimel. Mart ilmselt vaidleks mulle nüüd vastu või ütleks vähemalt, et naised on märksa keerulisema ja huvitavama psüühikaga. Ja Uku vist väidaks vastupidist, ma ei tea, ma oletan. Oletada ei maksa.
Igaltahel. Seal Elvas, kui ma olin, siis öö tõi heinamaale uduteki peale. Kristjan ja Eva läksid üles magama, Kristjan ütles veel enne, et kui ma kauem üleval olen, jälgigu ma õues lõket. Ma kustutasin kõik tuled ära. Tahtsin hambaid pesta, aga vett ei olnud. Läksin Eva plätudega õue ja kusin lõppeva lõkke peale, nagu kunagi Kristo ja tosinate teiste poistega judo laagris Käärikul. Me olime siis 12-aastased, circa. See lõkkekustmine oli iga-õhtune traditsioon. Kui kõik laagrilaulud treeneri kitarri saatel lauldud ja hirmujutud pajatatud, saadeti tüdrukud tuppa ja poisid kustutasid lõkke. Pärast pandi Luise tänava treeningsaali ette fuajee stendile laagrifotod ja ühel fotol oli see öine ringiskusemine. Üks poiss hakkas seletama, et näe, Jimi noku paistab, ma panin vastu, et ei ole, ei ole. See on mu pöial. Ja see oli ka, päriselt.
Aga seal Elva lagendikul udus, ma ütlen. Vooreline maa, tumenev sinatühjus silmapiiril, udu sees. Ma mõtlesin, et siia võiks uppuda küll, üheks selle uduga. Lahustuda on see sõna, aga lahustumine eeldaks nagu minu kadumist. Ma tahtsin ühilduda stseneriiga. Jätsin ühe sõnumi saatmata. Tahet sõnumit saata oli rohkem, kui sõnu.
Elvast viis Kristjan mind Tartusse bussi peale, mis sõitis Tallinnasse, kust väljus pool tundi hiljem Haapsalu buss, mis viis minu ja Viljandist tulnud Jaagu vana rongijaama ette. Jaak ütles, et ta sõidaks rongiga. Seal perroonil filmiti "Nimesid marmortahvlil" ka. Pikk hõre hele puitkonstruktsioon, mis meenutab Vana Eesti Valgre romanssi, ärasõite ja kummargil antud suudlusi. Sõda, mustust ja eestlust. Täna uue aja poolt tühjaks seeditud, läbi elatud. Rohkem linna artefakt, kui päris maja, kasutatav, loomulikuna võetav. Kui me viimati Ubut üritasime vaatama minna, siis Maarja helistas meile poole tee peal, et ikka ei mahu ja siis Jaagu ema sõidutas meid ikkagi linna, et vaatame ringi, joome kuskil kohvi. Jaagu ema elas Haapsalus kunagi, lossivaremete juures. Käis gümnaasiumis. Me läksime kolmekesi Kuursaali, mis oli kõle, kajav ja tühi, artefakt nagu rongijaamgi. Akna all loksus sogane karge vesi, kajakad lendasid, kalamehed olid kalda äärel. Sõime kanasalatit ohtra vesise lehe-adru-salati ja väikeste röstsaiaviiludega. Lava ette tuli üksik viiuldaja, vanem härrasmees. Pani fonogrammidega cd muusikakeskusesse ja mängis oma osa. Vaikusehetkedel inimesed peaaegu sosistasid, nuga kõlises vastu taldrikut lae alla ja tagasi. Lahkudes lonkisime viiuldajast mööda, kühmus ja kohatud. Veiderdajad linnast. "Androidid," nagu Jaak leidis. Nagu kohatult riides, nagu vales ajas, nagu eksinud külalised mingist Radiohead-küber-Coupland-JPod-mechanismist.
Ma olen oma mp3 mängija ära kaotanud. Seega Elvas viibisin ma mingites A Perfect Circle'i ja Tooli ulmades, elutoas istudes oli päike akendest sees, nagu õhk, tuba oli avar. Kristjan istus diivanil ja Eva toimetas, mina olin teisel diivanil ja lugesin Nigovi. Tekstiread, kui ma leheküljelt kõrvale vaatasin, kandusid randmetele, naha peale, mu käed muutusid vöödilisteks ja mulle meeldis mõelda, et minuga on nii. Et see, kuidas mina raamatuid loen, on väga sisemine akt. Sõnad imenduvad naha alla ja ma olen mõnda aega see raamat, mida ma käes hoian. Eks ma üritan endale põhjendada, miks ma nii aeglaselt loen. Kui sa oled mind kohanud või kui sa kunagi alles kohtad mind, siis mina olen üks aeglasemaid lugejaid, keda sa elu sees kohanud oled. Kui me seal istusime, siis kõlaritest mõngis LU:K "Tallinn-Nõmme-Keila", ma vaatasin toa avarust, meid ja aeg, see mõõde, kadus. Me olime korraks helguses, täis nostalgiat, puhtust, ruumi ja õhku. "Tallinn-Nõmme-Keila"... Ma kuulasin seda plaati esimest korda nii, et ma jäin diivanile pikali, sest ma ei võinud enam eemale liikuda. Sel ajal oli Kosmos Control veel olemas. Koomiksi- ja plaadipood, kuhu Kristo viis enda tehtud koomikseid ("Skin") müügile; mille asemel on nüüd alko- ja pornopood.
"Kuningas Ubu" oli nagu kellegi unenäo sisse kukkumine. Ma olin punase toa nurgas nii avali, türak (oo), türak, (oo), türak (oo). Silmad olid suurelt lahti, sest minu jaoks oli visuaal midagi teist, kui reaalsus. Maletsirkus, noapsühhopaatiliselt viisaka moega sürreaalsed härrased tulevad külla ja käituvad, nagu telekamängutegelased väikse poisi unenäos. Tooli videod ärkasid meelde. Ma olin lõpuni avali, sest Ojasoo, Semper ja kõik seal olid loonud vist midagi suuremat, kui nad isegi aru saavad. See oli etendus, kus kunst loob paralleelreaalsuse ja mina olen leemendava palega (leevendavi pali?) pingil. Andunud, hämmingus. Jah, see on see maailm, mida mina tean. Kust nad teadsid ja kuidas mina teadsin tulla? Issand, kui erk, kui äge. Hull, ohtlik ja ilus. Mängutoa hele punane. Kollane agressioon ja roppus kaarjas tunnelis.
Nüüd, kus Veiko blogosfäärist maalähedale metsavahele emigreerunud, on jäänud peamiselt ainult 2: Mardi ja Maria elektroonilised kirjutuslauad. Nojah, see on kurb, kui inimesed, keda oled harjunud lugema enam ei kirjuta, sest see on omamoodi lähedus. Aseaine, abstraktne variatsioon tegelikult, haaramatu vihje sügavustesse, aga see on ilus. Ma ei taha ilust ilma jääda. Mõni käib siin lugemas ja ometi mõtlen ma, kuidas seda mullaauku siin kinni lükata. Need lõpusõnad, mis ma enne mõtlesin, vist enam ei sobi. Ma mõtlesin Tarantino esimesena kirjutet filmi "True Romance" lõpusõnu tsiteerida. "You're so cool."
Ma loen selle kurva raamatu lõpuni. Näis, mis siis saab.
--------------------
Woven Hand
--------------------
neljapäev, juuli 20, 2006
Müstiline leek
a mysterious friend of mine
dove into a sea of wine
he made a really good case against me
why go on?
Mary Timony "Painted Horses"
-
Täna üle 4 kuu või enama tagasi kinos olles on tunne(l) tagasi (tunde juurde). Meenub siin pimedas tselluloidulmadest kumisevas koopas, kuidas ma lugesin lainevärelusi täis LCD ekraanidelt soist mõrkjat teksti ja kirjanike hõrke mürke. See on katakomb unistusteks, kui siin pimedaks läheb. Väline maailm on siit vaadates reljeefne, nagu alateadvus ja ma ise olen hapram.
Ma lähen siit töölt ära, õige pea, sest ma ei taha niisama passida. Raha siit eriti ei saa, siin saab olla. Olema tulen siia ikka, mu tühi pime sõber, akendega inimestesse. Võtit ma ära ei anna. Kus mujal on nii pime, soe ja kummitav? Mu kõle tühi sõber. Sind ma romantiseerin veel palju.
dove into a sea of wine
he made a really good case against me
why go on?
Mary Timony "Painted Horses"
-
Täna üle 4 kuu või enama tagasi kinos olles on tunne(l) tagasi (tunde juurde). Meenub siin pimedas tselluloidulmadest kumisevas koopas, kuidas ma lugesin lainevärelusi täis LCD ekraanidelt soist mõrkjat teksti ja kirjanike hõrke mürke. See on katakomb unistusteks, kui siin pimedaks läheb. Väline maailm on siit vaadates reljeefne, nagu alateadvus ja ma ise olen hapram.
Ma lähen siit töölt ära, õige pea, sest ma ei taha niisama passida. Raha siit eriti ei saa, siin saab olla. Olema tulen siia ikka, mu tühi pime sõber, akendega inimestesse. Võtit ma ära ei anna. Kus mujal on nii pime, soe ja kummitav? Mu kõle tühi sõber. Sind ma romantiseerin veel palju.
pühapäev, juuli 16, 2006
Radiohead
Olen loomadega üksi, on 1:12 öö ja ma kuulan üle pika aja Radioheadi Amnesiaci. Eetris jälle, Thom Yorke'i Eraser projekt tõi paranoiarobootika(armastus-neurooside-võlumetsas) tagasi pinnale, tõmbasin albumi, aga ei julge kuulata. Tellin vist välismaalt. Nad olid vahepeal mul ununenud. Nemad, tänu kellele ma paljuski täna elan.
--------------------------------------------
Radiohead [album] Amnesiac
--------------------------------------------
--------------------------------------------
Radiohead [album] Amnesiac
--------------------------------------------
reede, juuli 14, 2006
Mortrum
Oli eha, kui ta sisenes mõrvaruumi. Aken oli lahti ja kardinad, sinised, imendusid iiliga öhe. Põnn istus äärel, jalad kõlkumas, silmad jälle tähtedes. Pilgutamata, iirised täpilised. Õrnjas linajahe hiilimas üle näonaha, nagu tuul tahaks teda kookonisse mässituna kaasa viia.
"Tere, väike poiss."
"Tere, väike poiss."
reede, juuli 07, 2006
Väärtustamise selgituseks
Ma olen loonud elava asja, kohe kindlasti, aga vahepeal, refleksist, see pureb mind ja ma ei saa enam aru, kes see lugu on. Või saan just eriti aru. Mulle meeldib, et ma sellesse neutraalselt suhtuda ei saa. Aga see kõik taandub lõpuks minu enesehinnangule. Ma tean, et see on lihatükk, järelikult suure isikliku tähtsusega, aga kuna ma pole kindel, kas allikaks olev keha on õitsev või mädanev, ei ole ma ka alati lõpuni kindel selle tüki objektiivses väärtuses.
Jah, objektiivsust pole, on ainult hulk subjektiivsuseid.
Jah, objektiivsust pole, on ainult hulk subjektiivsuseid.
neljapäev, juuli 06, 2006
Nimetu, näotu
Ma ei tea, milleks ma muutumas olen. Muretu eksistents. Saabun koju öösiti 3-5 paiku. Kuupäevadest ja nädalapäevadest pole eriti aimu.
Üleeile korraldasin Terje juures The Dresden Dollsi kontserdi vaatamise ja vein oli kohustuslik. Kui mitte joomiseks, pidi see vähemalt käes pidevalt olema. Summutatud küünlavalgus ja madalad pehmed istumised. Terts tegi šokolaadijäätise ja kirsimoosiga pannkooke. Amanda oli klaveri taga, nagu ämblikpärdik ja Brian meeldis tüdrukutele rohkem. Hiljem, kui Kristi koju läks, et enne Londonisse naasmist vanematega olla, lebasime diivanil ja ETVs mängis Islandi film, mis oli Islandi film. Lumi, hülgerasvamõte ja pikad staatilised üldplaanid kiilakast kaamest noormehest. Ajasin veini üle moka krae vahele. Kuulasime Terje muusikat ja tantsisime, Lyyn magas. Vahepeal Nele nuttis, sest Damien Rice'i laul meenutas talle Saatanat. Hiljem tuli see lugu uuesti, sest plaat oli korduse peal ja Nele nuttis uuesti. Ta vajus mu peale peitu ja ütles midagi sellist, nagu: "Ma vihkan pateetikat."
Tantsu käigus läks vaas ümber ja kolm kildu tulid kaelast välja. Ma avastasin, kui lohutav on sooja füüsilise keha kohalolu, lähedalolu. Ma ei tea muidu nendest asjadest midagi.
Hommiku eelses selges sinas jäi Terje diivanil tuttu ja Margus vaatas, kuidas ma nõusid pesen. Hääletu jalgpall televiisoris, sibavad mehed rohelisel foonil. Itaallased olid võitnud.
*
Eile õhtul näitas Jaak bakalaureusetöö making-of'i lihvimata versiooni, mis oli poeetiline. Ja äratas uuesti mõtted, et mida mul enda arvates teiste inimeste eludega teha on, mis on väärt tegemist?
Naljakas, nüüd meenus, kuidas Jaak eile ütles, et mu üle-eelmine sissekanne klassi kokkutulekust oli nõme, et nagu "diip".
Oh mida, oh mida on mul inimestele anda? Ma saan täna õhtul toimetaja Auri ja kujundaja Lilliga kokku, aga mul pole enam aimu, mispärast seda näidendit peaks avaldama. Ma olen endiselt üllatunud, kui see tekst kellelegi meeldib. Enamjaolt on mul lihtsalt tunne, et inimeste aega ei tohi raisata, aga samas mitte keegi ei tea, mida on kõige õigem enda ajaga teha. Ainult mõningate inimestega koos olla on hea.
Jõusaalis ongi sellepärast naljakas, et need korduvad liigutused, millesse inimesed end sunnivad ja see lihasepõhine jutt teenib hästi metafoorina elule, sama hästi kui mis iganes muu asi või tegevus.
*
Lähen randa. Terje, Margus ja Helen on seal.
-------------------------------------------
Deftones [album] White Pony
Deftones - MX
-------------------------------------------
Üleeile korraldasin Terje juures The Dresden Dollsi kontserdi vaatamise ja vein oli kohustuslik. Kui mitte joomiseks, pidi see vähemalt käes pidevalt olema. Summutatud küünlavalgus ja madalad pehmed istumised. Terts tegi šokolaadijäätise ja kirsimoosiga pannkooke. Amanda oli klaveri taga, nagu ämblikpärdik ja Brian meeldis tüdrukutele rohkem. Hiljem, kui Kristi koju läks, et enne Londonisse naasmist vanematega olla, lebasime diivanil ja ETVs mängis Islandi film, mis oli Islandi film. Lumi, hülgerasvamõte ja pikad staatilised üldplaanid kiilakast kaamest noormehest. Ajasin veini üle moka krae vahele. Kuulasime Terje muusikat ja tantsisime, Lyyn magas. Vahepeal Nele nuttis, sest Damien Rice'i laul meenutas talle Saatanat. Hiljem tuli see lugu uuesti, sest plaat oli korduse peal ja Nele nuttis uuesti. Ta vajus mu peale peitu ja ütles midagi sellist, nagu: "Ma vihkan pateetikat."
Tantsu käigus läks vaas ümber ja kolm kildu tulid kaelast välja. Ma avastasin, kui lohutav on sooja füüsilise keha kohalolu, lähedalolu. Ma ei tea muidu nendest asjadest midagi.
Hommiku eelses selges sinas jäi Terje diivanil tuttu ja Margus vaatas, kuidas ma nõusid pesen. Hääletu jalgpall televiisoris, sibavad mehed rohelisel foonil. Itaallased olid võitnud.
*
Eile õhtul näitas Jaak bakalaureusetöö making-of'i lihvimata versiooni, mis oli poeetiline. Ja äratas uuesti mõtted, et mida mul enda arvates teiste inimeste eludega teha on, mis on väärt tegemist?
Naljakas, nüüd meenus, kuidas Jaak eile ütles, et mu üle-eelmine sissekanne klassi kokkutulekust oli nõme, et nagu "diip".
Oh mida, oh mida on mul inimestele anda? Ma saan täna õhtul toimetaja Auri ja kujundaja Lilliga kokku, aga mul pole enam aimu, mispärast seda näidendit peaks avaldama. Ma olen endiselt üllatunud, kui see tekst kellelegi meeldib. Enamjaolt on mul lihtsalt tunne, et inimeste aega ei tohi raisata, aga samas mitte keegi ei tea, mida on kõige õigem enda ajaga teha. Ainult mõningate inimestega koos olla on hea.
Jõusaalis ongi sellepärast naljakas, et need korduvad liigutused, millesse inimesed end sunnivad ja see lihasepõhine jutt teenib hästi metafoorina elule, sama hästi kui mis iganes muu asi või tegevus.
*
Lähen randa. Terje, Margus ja Helen on seal.
-------------------------------------------
Deftones [album] White Pony
Deftones - MX
-------------------------------------------
kolmapäev, juuli 05, 2006
...
Ma kirjutan seda valusate kätega. Margus hakkas mu rootsi eratreeneriks ja me käisime täna teist korda Tallinna Spordihallis. Nostalgilistel põhjustel on see maja üks minu lemmikkohti Tallinnas. See on avar ja neil mängib seal alati raadio ja see värskete kummiketside lõhn ei kao sealt vist eal, see on ainult hapumaks läinud.
Igatahes, kuigi ma ei saa käsi kuidagi hoida...
Persse, ma tahtsin "Nagu poisid vihma käes" autorielamustest rääkida, aga ma tunnen ennast väga lollina.
Ju ma hakkangi nüüd jõusaalis trennis käima ja jätan kirjutamise maha.
Igatahes, kuigi ma ei saa käsi kuidagi hoida...
Persse, ma tahtsin "Nagu poisid vihma käes" autorielamustest rääkida, aga ma tunnen ennast väga lollina.
Ju ma hakkangi nüüd jõusaalis trennis käima ja jätan kirjutamise maha.
esmaspäev, juuli 03, 2006
Kasvuhooneefekti lapsed
1.-2. juunil 2006 toimus Põlvamaal Ihamaru külas (~40 km kaugusel Tartust) Ala-Juusa puhkemajas minu Tallinna Inglise Kolledži lennu kokkutulek ja mida ma selle kohta öelda saan, mis ei jääks otsatuks? Need on inimesed, kellega ma roomasin koridoripõrandatel ja pastakatest lõhutud laudade all, need on inimesed, kellesse ma kolmandas klassis uppuvalt armusin, need on inimesed, kes olid tõprad ja minu isiklikud kangelased. Ja umbes esimese viie minutiga pärast kohalejõudmist oli selge, et kes oli õel, on seda naudinguga jätkuvalt ja kes olid südamlikud, on seda endiselt, kui mitte enamgi.
Minust on saanud lennu esimene kuulsus ja paljud vestlused algasid naeratavate nentimistega, et: "Sind näeb nüüd ainult telekast/lehest..." ning jõudsid sama naeratusega tasuta teatripiletite jutuni. Kui ma need osad üle vaikisin, sai hakata asjast rääkima. Inimestest ja õnnest.
Meenutusringidest ma püüdsin eemale hoida. Kujunes sedasi välja, et mina olin kokkutuleku peamine fotograaf. Iga misanstseen, kõik võimusuhted seltskondades, kõik kooslused muutusid tähendusrikkaks. Selles on kirjandust, selles on filosoofiat, kui sellised inimesed pärast 3-aastast vaheaega taas kohtuvad, et ennast purju juua, minevikule minetada ja tõele näkku vaadata. Ent põhikooli lõpust/keskkooli algusest saadik valdab mind hirm tulevaste 20-aasta järgsete kokkutulekute ees, sest siis istutakse lauda ja lastakse verel läbi särgi tulla. Siis on selge, kes surnud ja kes miljonär, kes üksikvanem, kes õnnelik ja kes tõenäoliselt neetult üksi kuni lõpuni. Praeguseks on meie lennul kaks abiellunut, mõlemad paralleelklassi neiud, kes ühe kohalviibinud kaunitari sõnul olid mõlemad sellised tüdrukud, kel kooliajal kuttidega üldse mingit pistmist polnud.
Aga me oleme endiselt koolilapsed ja tänavune kokkutulek oli lihtne. Ma tundsin neid inimesi. Me olime eile koos.
Üks purjus klassivend kippus läbi terve õhtu rõhutama, kui edukad kõik, kaasaarvatud mina, peale tema on. Sama poiss rajas Tartusse restorani. Öösel uputati paat tiiki ära ja siis tiriti mehejõududega välja. Klassijuhatajad pärisid noortelt, kuidas neil armueluga on. Ma istusin ukse lähedal, vestlusringist väljaspool ja püüdsin säilitada kehahoiakut, mis eiraks minult küsimise võimalust; toimis. Hüperaktiivne jäikloom tõi oma auto maja lähedale ja paugutas electrot, röökides afektis:
"Defected in the fuckin' minimal!"
&
"Kuula Saatana biiti."
Sellel paralleelklassivennal on seljas võistleja maika numbriga 22, nimega Täisputs. Ta on vägev inimene tulnuka organismiga, mis on talunud mürke ja rõhkusid, mis tapaksid võistlushobuseid.
Hommikul 4-5 paiku rääkisin Kristoga, kes oli Tallinnas uue teatrikooli kursuse sissepühitsemisega ühele poole saanud. Sain teada, et Mait, hea Mait sai sisse. Ja et Karl ei saanud. Ja siis sai aku tühjaks.
Mingist hetkest muutub päeviku pidamine grafomaaniliseks ja ma leian, et ma ei suuda detailidega õiglane olla ja nii palju tähtsusetut aga täpsustavat jääb välja. Kvantiteet koormab tähenduse. Mõned täpsustused: näiteks see telefon, millega ma rääkisin, ei olnud minu oma, vaid Kristo endise armsama.
Öösel avastasin enda telefonist sõnumi Marialt(/Mardilt). Ootamatu, nagu käsi läbi udu.
Tõsi ta on: see, et ma Ala-Juusal olin, tähendas, et mul polnud põhjust olla Toompeal. Aga see ei ole epiloog, kuigi see tundub nii: silmad alt niisked, nagu uuestisündinul. Kes seisab koidikul välja peal keset udu, riided kastesädeluses. Meeles mälestused, uus õhk ja taevas ära lõõmav roosa. Mõistus ma ei tea kus.
Öösel avastasime paralleeklassiõe Mariaga, et hästi paljudel meie põlvkonnakaaslastel on olemas filmi "Cruel Intentions" soundtrack.
Minust on saanud lennu esimene kuulsus ja paljud vestlused algasid naeratavate nentimistega, et: "Sind näeb nüüd ainult telekast/lehest..." ning jõudsid sama naeratusega tasuta teatripiletite jutuni. Kui ma need osad üle vaikisin, sai hakata asjast rääkima. Inimestest ja õnnest.
Meenutusringidest ma püüdsin eemale hoida. Kujunes sedasi välja, et mina olin kokkutuleku peamine fotograaf. Iga misanstseen, kõik võimusuhted seltskondades, kõik kooslused muutusid tähendusrikkaks. Selles on kirjandust, selles on filosoofiat, kui sellised inimesed pärast 3-aastast vaheaega taas kohtuvad, et ennast purju juua, minevikule minetada ja tõele näkku vaadata. Ent põhikooli lõpust/keskkooli algusest saadik valdab mind hirm tulevaste 20-aasta järgsete kokkutulekute ees, sest siis istutakse lauda ja lastakse verel läbi särgi tulla. Siis on selge, kes surnud ja kes miljonär, kes üksikvanem, kes õnnelik ja kes tõenäoliselt neetult üksi kuni lõpuni. Praeguseks on meie lennul kaks abiellunut, mõlemad paralleelklassi neiud, kes ühe kohalviibinud kaunitari sõnul olid mõlemad sellised tüdrukud, kel kooliajal kuttidega üldse mingit pistmist polnud.
Aga me oleme endiselt koolilapsed ja tänavune kokkutulek oli lihtne. Ma tundsin neid inimesi. Me olime eile koos.
Üks purjus klassivend kippus läbi terve õhtu rõhutama, kui edukad kõik, kaasaarvatud mina, peale tema on. Sama poiss rajas Tartusse restorani. Öösel uputati paat tiiki ära ja siis tiriti mehejõududega välja. Klassijuhatajad pärisid noortelt, kuidas neil armueluga on. Ma istusin ukse lähedal, vestlusringist väljaspool ja püüdsin säilitada kehahoiakut, mis eiraks minult küsimise võimalust; toimis. Hüperaktiivne jäikloom tõi oma auto maja lähedale ja paugutas electrot, röökides afektis:
"Defected in the fuckin' minimal!"
&
"Kuula Saatana biiti."
Sellel paralleelklassivennal on seljas võistleja maika numbriga 22, nimega Täisputs. Ta on vägev inimene tulnuka organismiga, mis on talunud mürke ja rõhkusid, mis tapaksid võistlushobuseid.
Hommikul 4-5 paiku rääkisin Kristoga, kes oli Tallinnas uue teatrikooli kursuse sissepühitsemisega ühele poole saanud. Sain teada, et Mait, hea Mait sai sisse. Ja et Karl ei saanud. Ja siis sai aku tühjaks.
Mingist hetkest muutub päeviku pidamine grafomaaniliseks ja ma leian, et ma ei suuda detailidega õiglane olla ja nii palju tähtsusetut aga täpsustavat jääb välja. Kvantiteet koormab tähenduse. Mõned täpsustused: näiteks see telefon, millega ma rääkisin, ei olnud minu oma, vaid Kristo endise armsama.
Öösel avastasin enda telefonist sõnumi Marialt(/Mardilt). Ootamatu, nagu käsi läbi udu.
Tõsi ta on: see, et ma Ala-Juusal olin, tähendas, et mul polnud põhjust olla Toompeal. Aga see ei ole epiloog, kuigi see tundub nii: silmad alt niisked, nagu uuestisündinul. Kes seisab koidikul välja peal keset udu, riided kastesädeluses. Meeles mälestused, uus õhk ja taevas ära lõõmav roosa. Mõistus ma ei tea kus.
Öösel avastasime paralleeklassiõe Mariaga, et hästi paljudel meie põlvkonnakaaslastel on olemas filmi "Cruel Intentions" soundtrack.
