pksl kpsl

Eile öösel käisime Angelis ja mul oli Jaagu pintsak seljas ja lillemees kägistas mind ja Margust kaks korda ja hiljem üritas mind tantsusaalis igatpidi krahmata ja hammustas Margust lõuast ja kaelast ja ma tahtsin Kristisse armuda.

Häbi on.

Nagu juhtus, ei kuulu mina enam eilse õhtuse seisuga III vooru edasipääsenute sekka. Ei mina ega kaks kursakaaslast ega Rainar. Aga Mait, Mait on sitke poiss, tema jaoks on need kolmandad teatrikooli katsed ja tema praegu jätkab. Õnne soovin talle 1. juulil igal juhul, sünnipäevalaps.

Ma ei tea. Kui me Krista ja Rainariga hoovis seisime samal ajal, kui 46 valitut majas sees kogunesid ja juhiseid teatavaks võtsid, siis meie ümber kõik inimesed helistasid sugulastele-sõpradele, et: "Kuule ikka ei saand. Läks nii. Ei saanud ikka, jah." Pilvine taevas filtreeris valguse halliks ja varjutuks. Mõtlesime kolmekesi, et ei ole ei rõõmus ega kurb olla. On nagu see valgus, ei valge ei pime. Rainar oli oma klassist ainus, kes II voorust edasi ei saanud, mina ja Krista ainsad oma grupist. Ma küsisin Rainarilt, et kas ta jäi nüüd Roskildest ilma, ta ütles jah, aga ta läheb Belgiasse Radioheadi kuulama. Toompea munakivitänaval alla kõndides Krista uuris kuidagi, et kuidas ma ennast tunnen. Ma ütlesin kuidagi, et puhas tunne on.

Vanalinna suguelundikohvikus ootasid ees Lyyn, Juku ja Helene, kes ütles, et: "Vaata, maailmas on kaks asja, et sa oled kas nukker, eks ole, või ei ole nukker." Helene ei lubanud mul isegi mõtlikuks jääda. Eks ma tol hetkel juba üritasin ennast kurvaks mõtelda. Mihu käskis telefonitsi mul ja Kristal võtta pits viina ja öelda: "Vittu see hobusevarga amet." Kui Mihu käseb juua, siis enamasti peab. Nii et Mihu terviseks me võtsime kaks külma pitsi.

Öösel läksime neljakesi - mina, Lyyn, Juku, Helene - korraks Juku/Xeli kodust läbi, ma sain pusa selga, tegime termosesse magusat kohvi, panime pudeli valget veini ja väikse patareilambikese kotti ning läksime üle aia läbi võrgu A. le Coq Arena taha korvpalliplatsile mängima. Alguses korvpalli ja siis kahtekendühte. Siis puhkasime ja mõtlesime, et mängime nüüd paljalt. Helene ei tahtnud, ütles, et pesuväel. Siis tuli Kristo Rakverest ja leidis meid pesuväel korvpalli mängimast, aga eks me tegimegi seda spetsiaalselt tema jaoks.
Ja siis me jalutasime kodudesse.

Kodus ma muusikat ei kuulanud, arvutit käima ei pannud, kell oli 4:13 a.m.
Koukisin külmkapist klaaskausikesse šokolaadijäätist ja sõin seda voodis.

x

Thomas on vist kohkunud, et nii läks. Tema mind sellele teele tagasi veenas. Ma ei tea veel, mis ta edasi teeb, aga ta helistas, jäi mõttesse ja ütles, et helistab tagasi.
Vanaema küsis täna telefonis, et kuhu ma nüüd tööle lähen, on mul mingid variandid? Kaks varianti vist on.

Aga üldiselt on nii, et ma kuulasin hommikul paar melanhoolsemat lugu ära ja siis rohkem ei kõlvanud. Ma kirjeldan ängi ja nukrust paremini, kui rõõmu ja õndsust, aga esteetilistest ambitsioonidest hoolimata ei ole ma kurb. Vaba on olla. Mingi tunnel on silme ette tekkimas, tume ja valgust koguv. Midagi liigub minu poole või liigun mina selle poole. Futuristlik on olla. Ja uus.

Ma ilmselt tean, mis Pikselkapslite lõpusõnad saavad olema.

----------------------------------------------------
Sonic Youth [album] Rather Ripped
----------------------------------------------------

Väsimus on hea seisund. See lõpetab, sulgeb tahes tahtmata.

Minu grupi katsed algavad homme õhtul, kõige viimasel ajal. Hoovis ja koolis oli palju ootavaid noori. Mina olin oma nulldialoogipartneri Älisiga maja ees pingil, mõtlesime süžeed ja situatsiooni välja. TV3 uudistereporter käis kimbutamas, et me läheksime seisaksime kaamera jaoks koolihoovi värava taustal, sest nad tegid lugu sisseastumiskatsetest. Ma ei tahtnud ja ta pinnis kaua, kuni ma tunnistasin oma halvast loomust tulenevat vastutulematust ja nõmedust, säilitamaks oma tähtsa otsuse kategoorilisust.

Kinkisin Kristole sünnipäevaks soni.
Nele elas Hispaanias mõned tüdrukute õudusunenäod üle. Ta armastas seal ka. Ta armus Saatanasse ja ta armus nii hirmsalt, et see ajas teda tänaval iiveldama.
Ja kui ta mulle temast rääkis ja kui ma teda päris lähedalt vaatasin...

Siin ei ole poeesiat. See pidi ilus sissekanne tulema.

Pikselkapslid lõppevad pea. Ma arvan, et eelmine päevik oli parem, see siin on mudasem.
Ma arvan, et järgneb isiklik reduktsioon. Siis, kui kaamerad on lühises.
Kadumine võlub mind. Sobib nii headele tegelastele, kui halbadele.

Võib-olla õhtusinasse vaibuva linna kohal pilvelõhkuja katusel ma olen enda antipood. Uue isiksuse ja suhtumisega. Võib-olla ma suitsetan. Võib-olla mu silmaiirised on tumetumesinised. Käekell jookseb külma metallsoonega veeni ja loeb mu sekundeid ekraanile.

Nelel tuli mõte valgete kaante ja valgete tühjade lehtedega raamatust, mille pealkiri on "Karisma" ja mille ainus lause kogu raamatu peale on: "Vabandust, et sa mind eile sellisena nägid."

Ma nägin täna esimest korda Aurit. Raamatupoes. Auri toimetab mu näidendit. Ja siis Auri mainis Kivisildniku artiklit Postimehes. Laksimine tekitab põnevust. Äärmuslikud arvamused erutavad.

Aga muidu hakkan nüüd kolmandat luuletust pähe õppima ja siis laulu otsima, sest 19 tunni pärast algab teatrikooli sisseastumiskatsete teine voor. Kui kõik räägivad, et seal koolis on halb, siis ilmselt seal paljuski ongi halb, aga sellele rääkis kunagi Veiko bussis contrat ka ja kõik ei ole ühene ja üldse - seni, kuni kohustused ei seo ja reeglid on ajutiselt mängulised, siis pole ju ohtu, mis?
See on ainult katse. See ei ole päris.
Kristol on homme sünnipäev ja Nele tuleb tagasi. Need on päris.

Ärkasin ainult vanaema kõne pärast, sest oma kolme tunnise une vahepeal olin äratuse telefonis välja lülitanud. Panin oma punase ülikonna selga, uued sokid ja kingad jalga ja vanavanemad sõidutasid mind Tallinna Ülikooli peamaja ette. Kolmandal korrusel oli kursuse kogunemine. Meie lähedal oli ka ülejäänud kultuuriteaduskonna lõpetajaskond koreograafide, muusikute, kunstiõpetajate ja teiste sääraste näol.

Joonas pidas aulas tudengite nimel kõne. Ta rääkis, et maailm libiseb pidevalt teadmiste haardest ja meile jääb vaid imestus. Imestus maailma üle.
Rein Raua käepigistus ja õnnitlus ("Palju õnne, Jim") kestis umbes kolm korda kauem, kui objektiivses minuvälises ajas. Tema kohalolu oli erk, lohutav, julgustav. Hoolimata sellest, et ta õnnitles ligi sadat kultuuriteaduskonna õpilast samal moel, läks see mulle korda. Hea inimese kohalolu. Raua kõne oli väga chill. Eelmine rektor näis kaval, selline suslik. Raud tundub mõistlik. "Astuge vahel läbi ja rääkige, kuidas teil läinud on," ütles ta kõne lõpetuseks. Sellest me räägimegi - et kuidas meil läheb. Miks läheb, seda saame ainult küsida ja sellega jutt katkeb.

Pärast pildistamisi viisid vanavanemad mind suvilasse. Onu ja tema tütar, õde ja tema poiss, ema ja tema elukaaslane, vanaema ja vanaisa kõik grillisid ja mina magasin, sõin ning magasin siis veel, piiludes vahepeal televiisorist jalgpalli maailmameistrivõistluseid. Tšehhi-Itaalia mäng käis paralleelselt Gaana-USA omaga. Ma pole ühtki teist tänavust mängu vaadanud, aga selle pallimänguvärgi hüpnootiline mõju meeldis mulle. Jalgpalli MMi on hea vaadata, ma arvan.

Siis viisid õde ja poiss mind koju pintsakut kaasa haarama ja siis vanalinna koolimajja. Lõpupeole.

Lõpupeo alustuseks ütlesin õppejõududele, et meie elud ei oleks saanud paremi minna ja et nad päästsid 18 elu, võib-olla rohkem. Hoovis esinesid kursavend Indreku Outset ja filmitudeng Rasmuse Almondi Esco Band. Grilliti, söödi salatit, tantsiti. Mihu kaks sõpra tegid ööni baaris jooke. Ühel momendil kogunesime vaikselt filmiklassiruumi 301, kus Mihkel ja Maarja näitasid videokokkuvõttet meie olnud lavastustest ja eksamitest, retkedest ja hetkedest. Taustaks kõlas kursuse ühislaul meie kõige esimeselt jõulueksamilt. Kokku vaatasime seda kolm korda ja pärast teist vaatamist hakkas kursaõde Elina hüsteeriliselt nutma, põgenes nurka ja siis klassist välja. Siis hakkas Terje nutma. Siis filmitudeng Birgit. Kallistasime pimedas ruumis. Läksime tagasi peole. Ma ei tundnud suurt midagi ekstravagantset. Lonkisin hilisööni ringi. Mul ei olnud kahju, sest ma tõesti ei arva, et ma neist inimestest veel ilma jään.
Vahepeal tuli üks naisstrippar majja koos Farmi Gaabrieliga. Mõlemad tahtsid stripi eest 1000 krooni, tantsima kaubeldi ainult naine. Gaabriel valvas. Ma ei osanud reageerida. Vahepeal oli naljakas, vahepeal läppunult madal, vahepeal ma mõtlesin, et ma pean oma arusaamad erootikast paika panema. Naine tantsis hõiskava rahva keskel värviliste prožede all, roosad stringid jalas, ning kooris mu kursavendi paljaks. Ja lahkus oma õhtuse palgaga, millele lisandus veel 1000 krooni tippi.
Kunagi ammustel aegadel tegid telerežii tudengid ajalugu, kutsudes ülikooli peamaja aulasse lõpuaktusele striptiisitari, venelanna. Ta tantsis ja riietus sadade pidulike perekondade ja õpetajate ees lahti ja kui etteaste lõppu tervitati haudvaikusega, küsis ta: "A ištšjo raz?"

Minu sõnatud jõlkumised püüdsid Mihkli ja Joonase tähelepanu ja nad tahtsid mind kuidagi aidata, kuigi polnud vaja. Kui päike hakkas tõusma, istusime 208 ees koridoris - seal, kus meie ülikooliaeg algas. Ma rääkisin, et Marion ja Elo peavad end töönarkomaanideks. Nad olid ükskord kümmekond minutit muru peal lesinud, kuni neil halb hakkas, sest neil polnud kohustusi, millega tegeleda. Aga vahet ei ole, ma mõtlesin. Hoolimata sellest, kas nad lebavad seal murul paigal või liiguvad askeldustesse, kannab aeg neid edasi sinna, kuhu kõiki. Seda rääkisin Mihklile ja Joonasele, ise ebakindel, kas need olid need sõnad, mida ma tundsin, või oli seal midagi kirjeldamatut. Joonas ütles, et ta saab nüüd Nelega Camus' "Sisyphose müüdist" rääkida. Nele tuleb 27ndal tagasi pärast ühte aastat Hispaanias.
Nele tuleb tagasi, see on oluline.
See oli aeg ja ruum, kus kõik fokuseerus täpseks ja kui me kolmekesi seal istusime, jõudis maailma tsenter minuni tagasi. Kirgas ja klaar oli mu eksistentsiaalne kohalolu ja kui ma trepil kõndisin, oli nutukipitus mu peas kainestavalt puhas. See oli nii selge, kuidas me sureme, sõbrad. Ma tajusin oma abitust elusolendina, meeleheitel tegevuse järele, et midagigi oma eksistentsiga peale hakata ja trotsida lõppu, seda tundmatust materjalist ja nägemata värvi vikatit. Abitus. Joonasele meeldis see sõna "abitus".

Kristo jäi üha rohkem purju ja rääkis üha mõistmatumat gibberishi. Uku rääkis, kui kole ta on ja veiderdas, et ennast tantsides lammutada. Uku on üks inimene, kes võib-olla sooritab kunagi enesetapu, aga ma võin eksida. Võib-olla ta saab korda.

Hommikul kell kuus oli pidu lõppenud, politsei tuli kohale ja käskis muusika vaikseks keerata. Koristasime taara ja ühekordsed nõud maja pealt ära ning lahkusime. Ma jälitasin Kristo trollipeatusesse, aga kui ma eemaldusin, jooksis ta Söögiplatsile, siis kadus veidikeseks ja siis jooksis taas üle tee trolli peale.
Mina, Margus ja Roolaid ootasime #40, aga plaani järgi selgus, et esimene buss oli pühade puhul määratud saabuma kolmveerandtunni kauguses tulevikus. Asusime jala teele ning Hambapolikliiniku juures läks sõbralik Roolaid oma teed. Kõndisime Margusega pool tundi kodukandi manu ja eraldusime. Jalad veidi märjad, jõudsin kodumaja ukseni ning avastasin, et võtmekimpu pole enam kotis. Pääsesin küll koridori, aga korteri olin lukku pannud. Saatsin õele sõnumi ja aku sai tühjaks. Vaatasin halle treppe ja mõtlesin, et ma ei viitsi. Ma oleks tahtnud voodis lesida ja muusikat kuulata.
Hakkasin Koplisse kõndima, kell oli umbes 8 a.m., et otsida üles Marguse kodu. Ma läksin kuidagi valesti, jalutasin hommikuakende alt mööda. Üks poiss tegi aknal päeva esimest suitsu ja nägi punase pintsakuga räbalat mööda tänavat kõndimas. Kopli pargi ääres jalutasin ka ja mõtlesin, et sinna peaks kunagi rattaga sõitma minema. Viimaks leidsin Marguse kodu üles ja hüüdsin ta nime. Õde tuli tal uniselt aknale ning saatis Marguse siis alla. Ta oli jõudnud juba magama minna. Istusin elutoas ja laadisin telefoni. Harkos tahtis mu nägu limpsida, ma paitasin teda. Margus küsis, mis ma teha tahan. Ma tahtsin istuda, laadida telefoni ning oodata, et linnal ja võtmetega pereliikmetel algaks päev. Margus tegi mulle üles veel aseme, aga ma jäin alla. Ta läks magama tagasi ja ma istusin seal ja ärkasin umbes kolm korda kõnede peale emalt, õelt ja Lyynilt, kes oli dilemmas, kuhu Jaanipäeval minna. Kella 11 a.m.-i paiku tulid Margus ja õde tagasi alla, üles ärganuna.
Lahkusin ja sõitsin trammiga linna koolimajja, lootes, et see pühade ajal ikka lahti on. Anna ja Indrek pakkisid bänditehnikat autosse ja mu võtmed olid seal, kus ma arvasin: kursuse seinakapis. Pakkusin abi, aga ma ei mahtunud autosse. Avaldasin Intsule heameelt, et ta ikka lõpetas pärast kõiki tema tõkkeid, kiitsin Anna aukartustäratavat visadust ja sõitsin keskpäevase #40-ga koju. Eia ja Robert tahtsid mind Saaremaale Jaanipäevale viia, aga ma ei suutnud enam, kuigi kodumaja esine hommikuviha oli kadunud.
Pääsesin koju, panin oma kortsus punase pintsaku puule ja uinusin, et hilisõhtuni magada, mõneks tunniks ärgata ja taaskord magada, kuni Jaanipäeva enam polnud.

Ja siin ma nüüd olen. Täiesti üksi kodus, isegi loomad on ära. Mängin Silent Hill 2, olen uimane ja ebarealiseeriv. Kolm päeva enne uue kooli sisseastumiskatseid.
Eksistentsiaalse olu kristallseisundist välja maganuna olen nälkjas oma väikeses koduruumis. Rõdu uks on avatud ja mingi imelik õrn iiveldus meenutab mulle mind. Iiveldus ja kassist haisev vaip.

----------------------------------------------------------------
Morrissey [live album] Beethoven Was Deaf
----------------------------------------------------------------

Evelin andis mulle punasest velvetist ülikonna. Õmmeldud täpselt minu kehale. Evelin hakkas seda meisterdama üle aasta tagasi koolitööna, aga loobus siis koolist ja jättis ülikonna pooleli. Nüüd, lõpetamiseks, sai see valmis.
Otsisin veel kingi ja leidsin ühed mustad. Mu silmad nõudsin harjumist, aga siis tuli Reet ja ütles, et need on ilusad. Tüdruku seisukoht oli saadud ja ma sain endale elu esimese kingapaari. Vagabondid.

Õel oli keskkooli lõpetamine, mis oli muhe, ainult et vanavanemad pidid all sööklas teleülekannet vaatama, sest saali lasti iga lõpetajaga kaks külalist. Õe nimel mina ja ema. Sandra punkklassivend alustas oma kõnet parketil roomates. Ta räuskas "Aga oma südames olen ikkagi vaba." Ta oli lahe vend. Kuivõrd ma pole ikka veel oma koolivimmast vabanenud, siis muidugi meeldivad mulle sellised asjad. Aga Sandra käis kenas koolis. Mul on hea meel.
Tegin palju pilte, saalis ja õues, ning jooksin siis Siili bussipeatusesse, kus Sass mind oma bemariga ootas. Linnast tulid Karla ja Tõnis peale, Tõnis andis mulle viinereid, ma lükkasin automakki kasseti vene räpiga (Detsl) ja me kihutasime Pärnusse, hilinedes esietendusele viie minuti jagu, aga kui me saali jõudsime, olid nad just alustanud. Sass jõudis kunagi Draamateatrisse esimesele lugemisele samasuguse hilinemisega. Ma ei tea, millal ta seda päris algusest näeb.

Aida pööning oli maru palav koht, kus olla. Istusime tagareas nurgas, mina, Tõnis ja lavastaja. Ma pidasin kahte vaheaega piisavaks ajaks, et suurem jagu publikust ära saaks minna. Enamus inimesi jäi. Kõiki etendusi ma vaadata ei tahaks.
Trupil oli prooviperiood lõbus olnud. Seda räägiti mulle esikapeol Endla kohvikus, muuhulgas. Vestlesin lõpuks asjaosalistega eraldi, jagasime oma kogemusi, olime üksteisele tänulikud.
Ja siis Sass sõidutas meid öösel Tallinnasse tagasi, ainult kohe sõidu alguses avastasin, et ma olin unustanud vetsus käia ja kogu retke vältel, mil ma Sassiga vestlust elus hoidsin, oli mul tunne, nagu surutaks põlevaid söetükke läbi sooleseinte mõrade. Ma lihtsalt ei tihanud metsapeatust küsida.
Enam-vähem lonkasin kodumaja koridori trepist üles ja ülikooli lõpuaktuseni oli jäänud ~4 tundi.

Magasin pikalt ja kui ärkasin, oli kuulmine ka vasakus kõrvas taastunud. Mul on vasak kõrv õrn kõrv, sest ma kuulasin kassetiajastust saadik palju pleierit ja siis ülikooli keskpaigas toimus mingi helivigastus, nii et ma pidin suurte klappide kasutamise lõpetama. Läksin linna raadiomajja, et anda Vikerraadio otseetris 17:20 paiku Tõnu Kaarlepale intervjuu. Millegipärast mõned sõbrad kuulsid seda, kuigi ma polnud maininud. Pärast otsisin kingi. Ma pole endale kunagi ühtki paari ostnud, põhi- ja keskkool said lõpetatud vanaisa kingadega, paisunud ja kraabitud. Aga poes hakkas lämbe iiveldus peale tulema, muidugi, ja kingad olid kallid ja koledad. Tee peal nägin kursavend Mihut, kes valis mulle ühed soodsamad, aga ikkagi inetud kingad välja enne, kui ta õlle pärast poest välja aeti. Ma ei ostnud neid. Mihu istus Pika tänava kõnniteeservale, võttis Tallinna kaardi välja ja käskis mul kolm korda silmad kinni näpp suvalisele punktile panna. Me pidime siis ühe neist välja valima, kohale minema ja tegevust otsima. Aga tulid kohad, mis ei tõmmanud, nii et Mihu otsustas, et me läheme Linnahalli katusele laevu vaatama. Võtsime Westmannist õlled ja siidrid, Söögiplatsilt burgerid, sõime Söka taga, läksime. Linnahalli katusele on hiiglaslik raudmees jalule hiivatud. Tal on karu nahk seljas ja tema käed on laiali. Keegi muistne jahimees või viiking, vägev. Inimesed tulid Soomest Tallinnasse. Ma proovisin, mis tunne on vahelduseks ajada meestejuttu ja küsisin Mihult, et ta on päris kaua kuival olnud, kuidas tal nüüd tüdrukutega on? Mihu väitis, et ta ei igatse praegu. Mihu rääkis seda ka, kuidas teisel kursusel Terje oli esimene tüdruk, keda Mihu oma emale tutvustas, see oli eksamietendusel reedesel päeval ja esmaspäeval oli Mihu ema surnud. Me Mihuga ei oska enam üksi olla. Jah, ma elan poole või suurema jao oma elust üksi oma muusikas, aga kui see osa otsa saab, läheb jamaks. Kui päike merre loojus, tulid kursavennad Mihkel ja Volmer koos filmitudengi Mardiga "Meeletu" võtetelt. Sõitsime Mihkli bussiga varem avastamata Kopli ("Kuldrannakese") mererannakesse ujuma. Volmeril oli suunurk seestpoolt iksikestega kokku õmmeldud, ta oli Kaspari poissmeesteõhtul jalkat mänginud. Edasi, Volmer ja Mart lahkusid, aga Mihu otsustas leida linnast elu armastuse, tüdruku, kellega abielluda. Korjasime tee pealt Mihu parima sõbra õe veel bussile ja sõitsime Seiklusjuttudesse Maalt ja Merelt, kus Sõpruse Puiestee mehed muusika mängimise äsja lõpetanud olid. Majas oli suur ekraan jalgpalli MMiga. Väljas paadi juures istusid ülejäänud "Meeletu" võttemeeskondlased, nende hulgas meie purjus eelkäijad Helen ja Kertu, kes olid naljakad ja rääkisid pimeduseni kohustustest, kooliajast ja läinud armastusest. Sõitsime kõik koos tagasi "Kuldrannakese" randa kiikuma. Turvanaine ajas meid tillukeste vedruhobuste ja -elevantide pealt minema. Kertu nautis heli, mida liivaranda katvatele kividele kukkuv kivi tegi. Mihkel viis mind koju ja "Meeletud" sõitsid edasi Nõmme suusahüppetorni. Siis burgereid sööma. Siis kino Kosmose katusele. Kusagile vist veel. Tundmatute inimeste tegevuste kohta on igav lugeda. Miks mul see päev üles kirjutada oli vaja, ma ei tea. Võib-olla seal võimenes arusaamine, kuidas inimesed tegevuse järele janunevad. Arusaam, mis kristalliseerus lõpupeol, 22. juunil 2006.

---------------------------------------
Nirvana [album] In Utero
---------------------------------------

Esmaspäeva hommikul sõitsin Pärnusse ja ekslesin aita, et esmakordselt pärast kõige esimest trupi- ja grupikohtumist proovi vaadata.
Noormets ja näitlejad olid ime teinud, kogu lugu oli kohutav ja naljakas.
Õhtust proovi ma vaatama ei jäänud, sest Tallinn kutsus. Deftones. Ostsin Pärnu Apollost Jan Kausi "Tema" ja siis lavastaja laenas mulle veel 25 krooni bussisõiduraha. Kaardiga bussis maksta ei saa.

Bussis lugesin Alo Paju "Muinaslugu", mis on hull raamat. On. Maia rääkis seda ammu. Aga ma võtan nii aeglaselt vedu, et kasutu peaaegu.

Tallinnas viisin kiirelt õlakoti koju, toitusin ja läksin linna tagasi. Panin endale vasakule randmele ogalise käerihma ja kõik. Jaagule andsin elastsest puuvillast käepaela. Me olime teel nu-metal kontserdile, mitte ei eksisteerinud niisama.

Rock Café tehasemaja asflalthoovil voolas higine vesi, okse õhk õhtus. Andsime ukse peal piletid rebida ja läbi meid ei otsitud. Ainult trepist üles ja kohal. Fännid olid juba lava ees karjumas ja vilistamas, lavatehnikud panid viimaseid asju paika ja DJ mängis Team Sleepi ja muud neoonsinist retroromantikat. Marit rääkis pärast kontserti, et Deftonesid olid mööda saali ringi jalutanud.
Johanna oli ka seal, tal olid musta värvi juuksed ja ta ütles, et see ei ole üldse nõme, see armastuskirja lause, millega mind tsiteerima kiputakse.
Rock Café on väike koht nii suure asja jaoks ja me ei uskunud, et ansambel päriselt tuleb enne, kui see juhtus. Aga lava ette liikudes oli ruum suitsune ja valgus sinakas ja kõlareist tuksus üks erootilisemaid lugusid, mida ma tean. Ma ei tea selle autorit ega pealkirja, aga see on põhiline 90ndate lugu.
Ja siis, ilma soojendusbändi sissejuhatuseta, astus lavale bänd ja häiris õhu massiivset helilaineseina täis, mis näris meist läbi, nagu elektrilainesinusoididest sein. Rituaalselt hüpnotiseeritult ma karjusin ja unistasin selles voos, Chino mikker ütles paari-kolme esimese loo ajal üles, aga ta oli olemas ja ta oli lähedal. Meie maailmad kohtusid. Chi Cheng vabandas, et neil nii kaua läks, et Eestisse jõuda. Ma mõtlesin, et pole viga. Te olete siin, ma olen teie une erutuse seina sees. Ei ole midagi.
Tõuklemine oli ohtlik vahepeal, aga ma surusin end teiste vahelt ette, Kristjani ja Morteni juurde. Jaak jäi maha. Kristjani must The Killersi t-särk oli naha moodi, tema juukseotsad olid teravad ja tilkuvad. Morten, nagu paljud enne teda, lahkusid tahapoole, sest seal, kus me olime, polnud enam publik, vaid inimsoo. Me liibusime üksteise vastu, nagu siseorganid ning ahmisime igat jahedat õhubriisi, mis meie peade kohalt üle juhtus hõljuma. Turvamehed jagasid vett ja me jagasime seda, et teadvusel püsida. Vana inimesena ma poleks ärkvel püsinud. Bänd pritsis meid veega, jagas seda, mis allikast tuleb.
Ma vaatasin neid ja mõtlesin: filosoofid.
See oli aus kontsert, täiesti kohal. Ma olin väsinud seal ja soigusin-tuikusin vahepeal keset põrandani higist inimmassi, aga ma olin kohal ja õnnelik.
Nad mängisid uut lugu - "Beware the Water". Kogu set oli nagu patarei, puhas energia. Elus olemine. Kitarrist Stephen Carpenter seisis ühe koha peal ja tegi kütet isegi siis, kui ülejäänud bändiliikmed enam kuumuses vastu ei pidanud ja lava taha jahtuma läksid. Carpenter suure habeme ja pikkade juustega, nägu vaevu alt paistmas, äratuntav kindlasti mitte. Trummar Abe Cunningham oli uduvine sees ja teisel pool lava oli poolnähtamatu DJ.
Chino Moreno kõlari otsas minu kohal. Unede laulja.
Nii see lämmatavas kuumuses sündis ja lahkus. Nagu suudlus maailma südamiku lähedal. Mattev. Ja me eraldusime taas.

Meie riided olid läbimärjad. Meie jagatud higi ihust tennisepaelteni. Ootasime hoovis ja vaatasime üksteise nägusid. Ja asusime Morteni Lasnamäe kodusse lonkima. Kristjan kõndis maantee ääre ühe takso peegli vildakile, taksojuht hüüdis sõimu järele ja Kristjanil oli ükskõik. Mu käerihm kadus publikusse ja see sobis. Kristjani väikevenna Jürgeni käes oli läbipaistev plastiktops, millest solist Chino oli joonud. Tajol oli lõhki järatud Cunninghami trummipulk. Kristjan nuusutas bussis selle pidet. Kõrvad veel 24 tunniks poolkurdistavat särinat täis, me liikusime higist rippuvais riideis zen-kirgastet zombiedena Lasnamäele, et ükshaaval duši all käia, Morteni rannariided selga panna, muusikat kuulata ja rõdu põrandal suitsu teha, kuis linnateede valgustriibulised vektorid ja sillad joonisid vanafuturistlikku kanalit paneelmajade kaljuaheliku vahel.

Pärast ülikooli lõpetamist olid mu päevad sellised: telekamängu mängimine ja näidendi kirjutamine + õhtused Rainer Werner Fassbinderi seansid Sõpruse kinos koos Kristo, Tõnise ja Mariaga.
Leidsin Fassbinderis endale venna või koguni maailmatunnetuse armsama.
Sel ajal, kui kinos oli Kristo hiljemkirjeldatud kõige hullem ja kõige homom film, olin mina Kristjani ja tema väikse vennaga Metallica kontserdil ja ma olin metal küll. Hetfieldil oli vanapapa habe ja ma nägin nende basskitarristi reaalis ära. Kristjan nägi, kuidas üks pereisa ühe metalmehega kakles. Metalmees sai ketist kistud, pereisa vist võitis. Metallica on nüüd nii vana ansambel, et nende kontsertidel on esindatud nii endised agressiivikud, kui uued. Me tundsime end turistidena. Kui Metallica terve Master of Puppetsi ette mängis, siis ega mina midagi ei tundnud/teadnud, aga üks musta bändisärgiga lühikeste juustega pikk mees minust eespool vasakul langetas oma sõrmesarved ikka ja taas nagu tänupalveks näole, anudes helisid teda endaga kaasa uhuma. Bänd tegi palju pause ka. Neid tuli oodata kaua ja nad pausitasid, nii et pärast neljandat laulu või nii hüüdis üks (vene?) poiss mu selja tagant "Come on, James!" nii siiralt ja täppi. Kontserdijärgses öös kõndis Lauluväljakult kesklinna poole inimmeri. Nii palju inimesi, et ees kui seljataga oli päid piiritult ja hõisked käisid rongkäigust lainetena üle, nagu helikopteridki, mida hõiskajad vist alati lahkuvaks Metallicaks pidas. Liiklus oli seisatatud, rahvamassi oli piisavalt, et riigipööret ellu viia ja taksosid Tallinnast ei saanud.
Esmaspäeval Deftones.

Ma olen nüüd üksi kodus ka. Vanavanemad on suvilas ära, emal on esinemised ja Lasnamäel olemised, õde on muidu kallima juures ja nüüd klassiga Prahas. Kass tunneb end üksi ja nõuab tähelepanu, mida ma anda ei tihka. Kui ma nüüd Teatrilaborist sünnipäevalt koju pimedusse jõudsin, siis kass nuttis. Ma paitasin teda pikalt ja käsi sai kassi pisaraveest märjaks.

Poiste õhtul kuulasime Küka pool põrandal Deftonesi "Digital Bathi", siis liikusime tantsuvõitluskunsti capoeira liikumistehnikas vanalinna tänavaidmööda kooli naabermaja stripibaari, siis strippar lõi Volmerit ja siis kella viie ami paiku tungisid röövlid Margusele Saiakangi juures kallale ja peksid ta sillutisele, aga kuna ta oli unustanud jaki koos telefoni ja rahaga baari, polnud talt midagi ära võtta ja ta teadis seda, nii et ta lihtsalt lebas seal, ootas löökide lõppu ja võttis seda kui uut kogemust.

Kursaõed Krista ja Maarja lähevad lahku, lükkavad voodid eraldi tagasi. Maarjal on asjad pakitud, sest Kaaren viib ta enda manu. Meil oli selle puhul ühikas kastipidu. Mihu läks hulluks ja tahtis inimesi suudlema panna. Krista vajutas hetk varem õigele nupule, sisenedes tuppa teatega, et ta tahaks meid kõiki suudelda. Viimaks tegid Krista ja Maarja musi, noor ooperilaulja Grete pärjati meie kursuse missiks, kuigi ta õpib EMAs, ja mind valiti Mister Sinisilmaks.

Täna oli bakalaureusetööde kaitsmine. Ma sain A. Enne tulemuste teatamist mängisime kursusega lasteaia hoovis jahimeest (niimoodi, et surnud hakkasid kummitusteks) ja siis läks tahtmatult ukaka mäng käima - Mihu jooksis seina äärde lugema ja järsku hakkasid kõik peitu jooksma, see oli doominoefekt ja mõtlemiseks polnud enam aega. Lõuna-Eesti laste ukakas pidi olema trifaa. Et kui tahad pääseda, siis pole "uka-uka-mina prii", vaid "trifa-trifa, mina prii". Ma olen vist mõlemat varianti mänginud.
Õpetaja Tuuling lasi meid Lai 9 väravast välja, ta lehvitas meile ja meie lehvitasime talle. Sõime Karu tn. ühikas kastipeost järele jäänud seene-juustu-makaronid ära, jõime šampust-siidrit-veini, kuni süüdati küünlad, lebasime veel Krista-Maarja kaksikvoodis, naerust labased ja lihtsad. Ja ülikool sai läbi.

Jooksime Margusega viimase 40 peale. Vanavanemad olid kodus rõõmsad ja kallistasid. Arvutilauale oli jäetud ümbrikupakike Endla teatrist. Sees oli vihmakeep.

Täna öösel, ma arvan, ma magan. Pärast Final Fantasy X-t.

---------------------------------------------------------
Morrissey [album] You are the Quarry
---------------------------------------------------------

Taevas oli roosa ja kuldkõrbevate äärtega. See kadus mööda tänavavalgustitäppide trajektoori sõidutee sügavikku, horisondi taha, maapinnast madalamale ära.
Viisime Margusega eksplikatsioonid ja lõputöö DVD kursuse juhendaja postkasti. Viimasel minutil.
Kristo viis mind Vene Draamateatrisse, seal olid Jekaterina ja eestivene näitlejad Moskva koolist. Rääkisid oma elust, ma sain poolest aru ja teine pool selgus etendusejärgses Kati tõlkes.
Kahju, et ma vene keelt ei oska.
Mul on kõik peale kaitsmise tehtud. Kerg(lan)e on olla, hea. Kool on läbi.
Kesköötaevas paistis kahkjas kuusirp, kumas lillakas fantasy uduvines.
Mul ei ole kahju. Elu käib juba ammu.

--------------
Slowdive
--------------

ETVst tuli "Tähelaev" minu õpetaja Jüri Sillartiga ja Sillart küsis saatejuhilt Katrin Vagalt, et: "Mis on film?"
Vaga ütles, et ta ei tea ja et tal on tunne, et Sillart ise ka ei tea. Aga Sillart vastas, et tal on enda jaoks vastus ikkagi olemas: Film on uni. Ja elu on uni, nii et film on uni unenäos.

Tähendus on tundes, ma taipan nüüd. Mitte nimes. Elu võib nimetada uneks, mänguks, lilleks või keemiliseks ahelreaktsiooniks - mis tahes - ent kui tajuda seda läbi tunnetuse, mida unenäod kätkevad, on perspektiivid lootusetumad ja helgemad. Pehmem on.

Küsimus on alati suhtumises.