pksl kpsl

Kunstnik oli mitu päeva kadunud, ei ilmunud teisipäevase lennuga Tallinnasse, nagu oodati. Naine ja tütar Saksamaal ei teadnud ka midagi, mehe asjad olid kõik lihtsalt kodus, aga meest ennast polnud, mitu päeva. Lavastaja oli mures, tegi proovi rahulikumalt, tal oli rinna sees valu. See oli eile.
Täna algas proov infoga Saksamaalt, et Schubert oli end kusagile büroosse sisse lukustanud ja kui ta sealt leiti, oli ta psüühiliselt ja füüsiliselt kehvas seisus. Nüüd ei teagi, kas lavastaja enam kunstnikku Tallinnasse tagasi tahab, sest pettumus on suur; lavastaja on juba pidanud topelttööd tegema - nii lavastamise kui valguse ja värkide seadmisega.
Mis veel eile oli, (kui kunstnik veel teadmata kadunud oli), oli see, et lavastaja ütles Tambetile: "We have seven days. Don't worry. I'm crazy."

Õhtul proovist bussipeatusesse kõndides mõtlesin, et me kõik sureme niikuinii - kui lihtne on elu surma seina ees. Et kas ma tõesti arvan, et see on oluline, kas ma saan kooli sisse või ei saa? Et kas ma tõesti arvan, et ma hakkaksin kunagi tegema midagi, mida ma tegelikult tõsiselt ei suuda võtta?
Proovi ajal tabas mind lihtsalt hetkeks naeratav grotesk, kui ma märkasin jälle ennast oma kaameraga keset metallvõredest musta ruumi ja keset näitlejaid - mina ei ole kaameramees, aga ma võin seda olla; kui ma ent selleks jääksingi, oleks see naeruväärne.

------------------
Sonic Youth
------------------

Üleeile oli õudseim proov. Ma pillasin lavastaja karikasse viimase piisa, küsides: "Kust poolt Mirtel tuleb?" Mehest lõhkes välja saksakeelne raevumonoloog, mis tipnes sõnaga Scheiße; seejärel pani ta jope selga ning läks veerandtunniks õue värsket õhku hingama, samal ajal kui tõlk Kirke näitlejatele ja tehnikainimestele sõimu selgeks rääkis.
Enesetunne oli nagu viivuke retrospektiivi alaväärsuskompleksipäevadele: süütunne, nagu maost immitseks veenidesse sooja suhkruhapet - seda on nüüdisajal mu sees nii harva, aga see tunne oli tuttav, nagu essentselement hüljatud kehast, mida ma kunagi kandsin ja mille ma keskkoolis maha matsin.
Hartmann on küll pärast seda teinud mu suunas pisikesi muhedaid žeste ja pilguheite, aga päris endine see meie lavasümbioos enam ei ole. See on jubedamaid nähtusi, kui inimene, kes palub end võtta kuueaastase mängleva poisikesena ja räägib anekdooti metsavahel anaalseksivatest pöialpoistest, teeb ühel hetkel U-pöörde ja hakkab räuskama. Ma pean lugu neist, kes räägivad ja on sedasi, nagu nad on. Mina selline pole. Mina ka varjan ja kõkutan ja muhisen, mistõttu kohutasin minagi kord kursa- ja lavastuseõde Maarjat, kui ma ükspäev Nokus vihaselt oma kassist rääkisin. Maarja ütles, et ta pole mind veel kunagi niivõrd endast väljas näinud. Ja ma rääkisin kassist, mitte sõjast.

Pärast õudusproovi tegin Mustamäe Magistralis näopildid, tasuta sain, ema sõbranna töötab seal. Ta kinkis mulle ka üllatusfoto, kus mu lõust on ääristatud rebitud papiga. Digitaalne efekt. See pilt on niivõrd põhjendamatu, et kursavend Margus palus selle endale. Ta tahab seda ära raamida ja riiulile panna: "Minu sõber."

Õhtuse proovi jättis lavastaja ära - haigestus - tänu millele saime Maarjaga minna Lavaka 22. lennu/Aaviku/Lambi keeleuuendust kuulamavaatama.
Mõttearendus ja ettekanne no tudengnäitlejad (ingl. k. the thought development and presentation of student-actors) puudutas tundlikku teemat ja kui nad rääkisid, et meie klassikaline kirjandus on alles ees, mõtlesin ma, et kahju. Aga mulle meeldib näiteks mõte, et list sobib igati eestikeelseks sõnaks. Iga kord, kui nad rääkisid, et keel on riist, mõtlesin ma, et palun ärge kasutage seda sõna. Riist on lukustatud "Maaja" sõnasalve.
Hiljem oli üleval proovisaalis pidu, kuhu Veiko soovitas jääda; kus ma ei osanud midagi teha, ent kuhu ma jääma pidin, et Lambiga korraks vestelda: õpetaja Tom tekitas mulle (pool)sundolukorra, mis pidi lahenema selle vestlusega ja lahenes ka.

Vahepeal olin teatri väikses kööginurgas ja üritasin aru saada, kuidas veekeetjat tööle pannakse. Markus askeldas selja taga ja siis üks naine tuli teda embama ja õnnitlema 25. sünnipäeva puhul. Mispeale ma end ümber pöörasin ja sünnipäevalast vaatasin.
Jim: "Nüüd mul on... päris piinlik olukord."
(Taganen ja astun õnnitlusnaise jalgade peale, surudes naise vastu seina.)
Markus: "Ja aina piinlikumaks läheb."
Jim: "Vabandust. Vabandust. Ma lähen nüüd mõtlen midagi nutikat välja."
Ja siis ma läksin ära ja kinkisin koridoris Markusele apelsini, ent selle apelsini saamisloost ma ei kirjuta pikemalt, kui et see oli teatrikohviku baaritüdruku süütunde vili.

Täna kirjutasin pöffi kontoris kaks avaldust valmis. Üks õppepuhkuse taotlemiseks, teine registreerumiseks.
Vahepeal tuli kursavend Margus ja maailm hakkas jälle lahti hargnema. Margus on ainus inimene, kes suudab oma kohaloluga harutada kõik sõlmed lahti ning panna mind hälviklikult naer(ata)ma absurdikaamose võitmatu absoluutsuse ees. Läksime salavõtetega ETV OPi kabinetti ja võtsime betakassette ülesvõtetega lavastustest. Printisin oma avaldused välja. Margus rääkis telemaja kohvikus oma vanatädi matustest, et kuidas kõik said kolm korda käia teineteisejärel surnut vaatamas, et kuidas ta pidi mulda kirstu peale ajama, sest ta on mees, samal ajal, kui tema blondid naissugulased laulsid ja et kuidas hästi palju Jeesusest räägiti. Margus ei saa aru, kuidas see nii kindel on, et Jeesus Jumala poeg on.
Margus: "Ma ei saa aru, kuidas ta on Jumala poeg, peale selle, et ta ise ütles, et ta on. Aga pärast teda on veel hästi paljud seda ütelnud, aint et keegi ei usu neid."
Ma naersin ja sõin. Laealusest televiisorist näidati Lennart Meri ärasaatmist ja teletöötajad olid puntras suure laua taga - selja taga oli tubli eritööpäev ja tänutäheks pakuti tasuta kohvi ja kringlit.

Viru Keskuse bussiterminalis helistasin kursavend Volmerile ja palusin, et ta lavakooli katsetele läheks. Kirjutasin talle avaldusepõhja ise valmis.

Uku, tagasi Inglismaalt, käitus loomulikult ja tundus pisut suurem, kui ma harjunud olin ja tundus justkui surnuist tagasi tulnud mehena ja nimetas mind sitaks ja mõttetuks inimeseks ja kinkis mulle lõbutüdruku flaieri ja minikonserviavaja kujulise külmikumagneti. Nokus suitsetatakse palju. Miks Tallinna kohvikutesse võimsamaid ventilatsioonisüsteeme ei panda? Kellele see sinise nõgese hõng riiete küljes ja juustes meeldib? Kukkusin taburetilt põrandale ka, Tõnis embas mind sedasi. Ta oli purjus vist ja lõi kõrvalruumis sisearhitektidega tutvussidemeid. Ta läheb Amsterdami varsti. Vaatab, kuidas seal arhitektuur ja ülikoolid on.

Ma võiksin olla parem inimene, ma arvan. Huvitavam, suhtlusaltim - suhtlussuutelisem.

Pikad päevad nüüd. Raudaedadest must ruum, mille südamik lõikab nahka, kui puudutada. Prožektorid ja hõbedane lift, mis viib puhkepausidele või tagasi proovi või õhtupimedasse sulavasse linna, täis bussi ja koju.

--------------------------------
Placebo [album] Meds
--------------------------------

Olgu, proov läks siiski veidi edasi, aga kummaliselt.

Hiljem kõndisime Maarjaga libedal tänaval ja kohtasime Siretit, kes täna Londonist tagasi Eestisse jõudis. Ma muutusin jäik-kiitsakaks, püüdes jumala eest vestlusega hakkama saada.

Kui ma olen alkoholi joonud, kaob suhtlemisega kaasnev lihaskangus ja mu eluloole, tegudele ja mõtetele tekib piisav väärtus, et ma neist rääkida võiks. Alkohol muudab ka flirdisüsteemid tõsiseltvõetavateks, aga mitte lõpuni. Promillidega olen ma funktsioneerivam, võluvam inimene. Mu kategooriline põlgus tulijookide vastu on pärast keskkooli lõppu lahtuma hakanud. Aga mul on spetsiaalne organism, mis ei lase täismõistes juua ega suitsetada.

Siret küsis mult, et mida ma teha tahan, kui ma teles ei taha töötada. Mul on piinlik lausuda, millest hoolin või mida teen. Ma hakkan alles nüüd vabanema sellest tundest puhkudel, kus ma pean kellelegi selgitama, et ma kirjutan. Aga see, mida ma Siretile ütlesin - sellest ma rääkisin pikalt ainult õpetaja Tomiga. Ma põhjendasin seda talle nii, et elu näikse esitavat valikuid pigem halva ja vähem halva, mitte hea ja parema vahel ja see siht tundub olevat halbadest vähim halb. Selle sihi pärast moodustan neid pkslkpsld; seda sihti ei pruugi eksisteerida, muidugi, vähemalt minu jaoks mitte.

Shoulda been born drunk.
Ma ei mõtle seda tõsiselt.

Istun NO99 teatri montaažitoas. Praegu pidi väike paus olema. Lavastaja Hartmann tegi nalja, et peaks viina jooma. Näitlejad tõidki Saaremaa viina lauale. Nüüd juuakse viina.
Ma arvan, et proov on lõppenud.

Käisime Maarjaga kahekesi kõrgetes kohtades linnapanoraame filmimas; tuiskas väikseid märghelbeid ja külm painas käsi, nagu paisuv metall luude sees. Järgmisel talvel kannan mütsi ja kindaid, sest ma ei viitsi enam külmetada. See on valus ja tülikas.
Tänasest katsun ja põrnitsen oma elu esimest verevilli, mille NO99 teatri statiiv mulle keskmisesse sõrme haukas. Homsest olen 6. aprillini ligikaudu pidevalt majas, kuigi tegelikult olen sinna juba praeguseks paari nädala päevi jätnud.

See teatrimaja on soojaks käidud, käigud on tuttavad ja neidmööda saab kerges jooksus liikuda. Täna vaatasin teist korda "Naftat", istudes publiku kohal lae all metallvõrestikust sillal; samas, kus "Kirsiaia" härrad vahepeal kummitavad.

Mulle on hakanud selgeks saama, miks teatriinimesed pärast etendust laval olnud näitlejatele aitäh ütlevad: sest midagi paremat ei oska ilmselt lausuda.
Stephen King meenutab oma "On Writing" raamatus üht kuuldud mõtet, et kõik romaanid on kellelegi kirjutatud kirjad. See on tõsi ka minu puhul, ja mitte ainult romaaniruumis. Tekstid on sageli minu tänu. Mul on tunne, et see on ausaim vahetus. Keegi lõikab mulle oma ihuliha, mina lõikan enda oma vastu. Kirjatöö on tugev siis, kui autorile tundub, et see paberipatakas, mida ta silmitseb, ei ole enam kiri ja paber, vaid üks osa autori kehast, välja lõigatud organ võib-olla või jagu tema lihasmassist. Et see tekst, mille ta käest ära annab, on elund. "Nagu poisid vihma käes" on selline materjal. Ma ei tihka seda lugeda, sest ma kardan sealt siiani midagi kohutavat avastada; ja kes tahaks oma sisikonnalt skalpellijälgi leida? Paraku pean ma selle veel minimaalselt kaks korda läbi lugema.

"I wrote this novel just for you. That's why it's vulgar, that's why it's blue."
Sa lõikasid minusse, nagu tulise meega kaetud nuga, mõrtsukas.
Kellele sina ennast kirjutad?

Kuidas flirtimine käib?
See on üks tegevus maailmas, millega ma toime ei tule. Ma ei suuda ennast flirti nõudvas olukorras tõsiselt võtta ja ma ei saa täiel määral aru, kuidas keegi üldse sellist asja läbi viitsib teha niiviisi, et ta tõesti usub, et kogu see show on tõsiseltvõetav. Kui ma üritan flirtimist alustada, võtab mind hooga üle tunne, nagu ma parodeeriksin iseennast. Et nüüd algab Jimi estraadikava, palun jälgige tähelepanelikult seda lummust, mida ma teile lava pealt tulvan.
Minu lemmikmoment filmist "A Beautiful Mind" on ilmselt see, kus John Nash ütleb Aliciale mõni aeg pärast tutvumist: "I find you very attractive. Your assertiveness tells me that you feel the same way about me. But ritual remains that we must do a series of platonic actions before we can have intercourse. But all I really want to do is have sex with you as soon as possible."

Sellised asjad oleksid lihtsad, kui ma suudaksin pidevalt uskuda, et see, mida ma teen, ei ole naeruväärne. Ma imetlen noormehi, kes panevad reede õhtul oma parima särgi ja parimad püksid jalga, teevad soengu korda (kui juukseid on), panevad lõhna peale ja lähevad kambaga ööklubisse preilisid jõllitama, tantsule kutsuma ja siis kleepuvatel diivanitel neid oma väärtuslikkuses veenma.

Ma olen nüüd viimasel ajal püüdnud mingit nähtamatut musklit pingutades panna ennast ilusatesse tüdrukutesse armuma. Tulemuseks on nähtamatu väsimus.
Vahest nädal tagasi istusime kursavend Margusega õpetaja Tomi kabinetis; Thomas rääkis, et tänapäeval on nii, et tehakse tööd ja armastus võib oodata. Margus läks närvi ja küsis, et "Mis mõttes? Kus kohas see armastus siis ootab?"
Kristo rääkis mulle sama. Et seda ei saa kusagilt otsida. See lihtsalt tuleb või ei tule.

Mu sees kasvab aimdus enda tulevikuminast. Et minust saab üks üksik päss, kes elab perifeerias metsakese lähedal ja kes on võib-olla mõneti lugupeetud inimene ja kes annab noortele nihestunutele head nõu. Ütleb, et: "Jälita oma unistust. Muidu pärast kahetsed eluaeg." Kes tunneb häid inimesi, sooje inimesi, on leebe ja pehme ning lebab siis öösiti kuusinas oma voodil, mõteldes: "Mul on mu kampsun ja mu rahu. Minu kampsunisse summutatud rahu. Minu lõppematu pulmaöö iseendaga. Minu tarkusearmastus, mitte armastuse tarkus."

Mu selgroo sees ja silmades on antidootlik jõud, mis lubab seda pässi - kui ta tuleb - jälgida täies alastuses ilma kõrvale vaatamata. Näha teda tema üksilduse grotesksuses ja teada, et tema - tema - on see, kes elas sissepoole.

Pilla ootused soovide kaevu ja lootused. Kata see kinni, kõnni. Loksub ja kumiseb. Maa-alune vesi. Jäävad sina ja sinu ülemaailmasilmad. Sina ja sinu ülemaailmasilmad.
Sa ei karda elu kadumist, vaid et ilu kaob. Ei, ilu ei kao, vaid sina.

.

Ma olen teatris kogu aeg nüüdispäevil. Kui mitte, siis tänaval või kodust dekadentsi üle elamas. Kui mitte, siis magamas.

--------------------------------
Placebo [album] Meds
--------------------------------

Käisin Tšehhovi novelli- ja näidendikatkeid Theatrumis vaatamas eile. Kristo oli teist korda - talle meeldis, kuidas kontrastina Draamateatrilahendustele tehakse koolis asju lihtsalt. VHK teatriklassi lõpetajad mängisid ja etendus oli õpetajatele reserveeritud, aga minu käpp oli noornäitleja-eksistentsialist Rainar ja Kristo käpp oli Rainari mittenäitlejast klassiõde.
Pärast etendust kõndis Rainar mulle külmal Vene tänaval juhuslikult vastu ja siis me rääkisime natuke. Ma küsisin, et kas nüüd on teatrikooli katsetele minek ja siis ta vastas, et ta läheb võib-olla hoopis Roskildele, sest seal pidid tänavu nii head bändid olema, et nendest ei tahaks ilma jääda. Üleüldse ei tea ta enam, kas ta tahab näitlejaks õppida, sest teater on mandunud. Ta oli oma juhendaja härra Petersoniga sel teemal pikalt vestelnud. Oli küsinud, et kas siis ongi nii, et näitlejad võtavad prooviruumis viina ja teevad mandunud kunsti. Härra Peterson ütles, et aga teie peategi seda muutma.
Mulle meenuvad praegu Uku tegelase sõnad "Sigade Revolutsioonist".
Urmas: "Kui keegi muudab, siis keegi muudab; kui keegi ei muuda, siis keegi ei muuda. Nii lihtne see ongi."
Tipuks kõlab isegi see jutt mandunult.

"It was the best of times, it was the worst of times, it was the age of wisdom, it was the age of foolishness, it was the epoch of belief, it was the epoch of incredulity, it was the season of light, it was the season of darkness, it was the spring of hope, it was the winter of despair, we had everything before us, we had nothing before us, we were all going direct to heaven, we were all going direct the other way--in short, the period was so far like the present period, that some of its noisiest authorities insisted on its being received, for good or for evil, in the superlative degree of comparison only."
Charles Dickens "A Tale of Two Cities" (1859)

Me oleme bipolaarsed. Me oleme mandunud. Me oleme revolutsionäärid. Me anname nimetusi. Šokeerime vahel ja räuskame: "See on nüüd uus sitt." Hiljem kirjeldame ilu. Ja siis on nii, nagu Bukowski luulekogu pealkiri, et you get so alone at times that it just makes sense. Alles siis, kui me vait jääme ja lihtsalt jälgime, väljendub tõde oma olemasolematuses ja olemasolemine oma tõesuses.
Mida me teeme, kui meid kord juba on tehtud?

Kursaõde Maris helistas pärastlõunal ja küsis, kus Ursula uut videot näha saaks (tema oli valgustaja, mina operaator). Ja siis ta ütles, et minu näidendit lavastatakse Endlas.

Ma ei oska midagi arvata.
Kui keegi detaile teab, siis viige mind kurssi.

Üksildus meid ei võta. Pole enam kedagi võtta, me oleme käes.
*
Ma käisin 9. kuupäeval Naftat vaatamas. Sädelev kaltsuteater oli. Ma olin algusest lõpuni elevil, aga niimoodi tundetult, samamoodi nagu lavašõu pealispinna sees polnud kvantitatiivselt palju sisu. Lavastuse sisemus oli naftamust void; lõputiitrid sähvisid kaubamärkide ja miks-jumal-miksidega.
"Maailm, mille lõpp on mõeldav, on alati lõpu poole teel." [id_rev - maailm, mille lõpp on mõeldav]

Ma olen ikka öelnud, et inimeste probleem algab kollektiivse mälu puudumisest. Me oleme neetud või õnnistatud enese kordamisega. Me ei tea. Ja need, kes teavad, lähevad hauda kondistuma. Meil on nii, et faktiteave ja analüütika teevad pea sees ulmade ja fantaasiaga seksi. Kas saab siis elus olemine olla turvaline?

Vahest kuu aega tagasi istusime mina ja kursavend Margus PÖFFi kontoris raadiomajas. Toetusime laua äärele ja vaatasime suurest plasmatelerist kanaleid, pult oli minu käes. Klõpsisin ja klõpsisin ja inimesed jätsid ekraani peal lauseid pooleli, nutsid, laulsid, ei uskunud, uskusid, vahetasid asukohti; üks must mees oli alasti puudesalus, puidust toruke peenise otsas, ning raius puud; ühed mereloomad nägid välja, nagu kunstniku narkoviirastused, mokad korallide külge imetud ja kehad neoonsed. Palju lennukeid lendas. Üks mees testis isetehtud lennumasinat. Nii palju toimus nii korraga, see oli hoomamatu. Ja Margus ütles, et: "Hea, et varsti maailma lõpp tuleb."

Me oleme üksinda selle geriljaterrorismi sees ning üllatame teineteist teinekord meeldivalt. Kõik on mõeldav, aga kõigest me mõelda ei jaksa. Kõigest mõtlemine ei aita.
Aristoteles ütles, et inimese vorm on mõtteline. Kui sa mõtled, et sa oled reisija akendeta rongis, mis on teel tundmatusse, oled sa päris õigel teel. Klišee. Religioon. Teadus. Kunst. Filosoofia.

Sina oled mõeldav, sina sina sina taeva sina.

Kui jäämegi vaesteks, siis nii on.
Meil on purjus romantikute meeleolud ja tolm.
Aga teil. Teil pole aimugi.

9. või 10. august aastal 2005,
Hispaania, Sanlúcar de Barrameda, suvepuhkusest maha jäetud koolimaja korvpalliplats agulipiirkonnas. Madalad majad, kõrbekollased või taevasinised, nagu seebiseriaalides, palmid. Õhtu. Me istume kooli sööklahoone ees asfaldil ja ümberringne soe õhk on juustusest roiskumise lehast pehme.
Üks eesti grupi poistest - üks kahest Argost - räägib mulle, et see on laibalõhn. Ümberringi on põllud ja farmiloomad. Surnud farmiloomad lagunevad kuumuse käes ja terve keskkond on neid täis, kaasa-arvatud söökla, kus me toitu sööme.
Igatahes, me oleme söökla ees kossuplatsil ja üks hispaanlastest - üks inglise keele õpetaja - mängib meile kitarri ja laulab. Inimesed kuulavad, kallistavad põlvi.
Ma palun, et ta mängiks Radioheadi "Creepi". Ta mängib, ma kuulan. Pimedas, söökla fluorestsentvalgustite ja tänavalaternate värvis.

19. veebruari esimesed minutikümned aastal 2006,
Draamateatri kõrval. Teatribuss on lavaka rehepapi-sundpagenduse noored äsja Tallinnasse tagasi toonud. Mina olin turistina kaasas, pilte ei teinud.
Teised on juba taksodel, teel koju, ja mina seisan hästi purjus Tõnniga veel teatri kõrval. Ma räägin talle, et koolid tekitavad tunde, et elu on eesmärgistatud, konkreetne ja planeeritud; et sa pole nagu ula peal ja sellepärast on koolis hea olla. Tõnn ütleb, et: "Ula peal oled sa niikuinii."
Vabastav lause.
Enne seda, bussisõidu ajal istun Veiko* kõrval ja siis ta räägib mulle sõjaväest ja talvisest näljalaagrist, maakohtades metsa vahel taevasse vaatamisest, puumajadest. Mina mõmisen kaasa, aeg-ajalt puhken naerma, kui ta laulma hakkab. Veiko ootab suveööde tühjadel tänavatel koju jalutamisi, minekuid.

Küll me kõik läheme oma tulevates suveöödes. Mõtleme endast ja oma asukohast ajajoonel. Oleme creebid, oleme ula peal. Avastame, et professionaalsust ei ole, on ainult tegevusi, millele pühendutakse pikemalt.

Mu õde jõudis öösel tagasi oma lennuki- ja autoretkelt ning tõi mulle Londonist kaasa Robert McKee raamatu "Story", nagu ma palusin, kuigi raamat maksis palju - 19.90 £.
Lugesin seda Sõpruse/Club Hollywoodi punase bordellilühtriga koridoris, istudes pidudest ja hõõrduvatest kehadest määrdunud ja lõhki kistud diivanil, üritades kollaselt seinalambilt maksimaalselt valgust lehele saada, sest väljas läks pimedaks. Ja siis ma jäin uniseks, aga enne kui ma soojust hoides ennast kokku sõlmisin ja magama jäin, jõudsin ühele arusaamisele, et miks ma tahan kirjandust, teatrit ja kino; miks ma neist nii palju hoolin.
Ma armastan lugusid ja lugu on kirjanduse, teatri ja kino keskne jõud. Kuid miks mulle ainult kirjandusest ei piisa, on see, et kirjandus ei anna seda kollektiivset kogemust, mida annab kino. Ja kino ei anna seda keha-keha vastas vaim-vaimu vastas füüsilist läbimängu, mida annab teater. Seespidisest perspektiivist.
Mul on vaja tagasiteed inimeste lähedusse. Kirjandus on üksildus, mis konstrueerib ja kasvatab teadlikkust. Teater on kompromissitu lähedus, mis muutub eitamatuks siiruseks, puhtuseks, eheduseks - või automaatikaks, mis asendab intiimset sümbioosi, mille aktiivkoomaliku süvauneliku kaitsetuse, piirituse ja koosolu tunde ihaldus inimesi üleüldse teatrisse võrgutabki.
Kinos on mugav, kinos me oleme kaitstud. Väljaspool ekraanikarakterite aegruumi istume parimate filmide seanssidel ennastunustanult punaste istmete pehmuses ning laseme eludel, saatustel, mööduda; liuelda üle vaatevälja, nagu uisutajad jääl; lubades enesel langetada hinnanguid ning jagada armu või hävitussõnu, kasutades seejuures väikseimat füüsilist pingutust.
Teatri vaatamine nõuab suurimat pingutust, sest lava peal on inimesed, kel puudub võimalus muuta vead olematuks. Mistõttu peab publik otseses mõttes kaasa elama ning passiivselt energiseerima lavamaailma. Kui publik muutub ükskõikseks, on lava elu sama vitaalne ja liikuv kui peatuks lõigatud kana.

Sedasi kolmes maailmas elades on mul võimalus saada teadlikuks iseendast, sinust ja neist. Need on kolm elu intensiivses üksilduses (kirjandus), intensiivses läheduses (teater) ja intensiivses passiivsuses (kino).
Kaota üks neist ära ja ma olen veel rumalam, tahumatum ja isemoodustuvatest väärstruktuuridest invaliidsem, kui praegu.

Ma ei tunne muid viise iseenda ja inimkonnaga elamiseks; tapab see mind või mitte.

Ma ei oska enam ajaveebi pidada, see on küll kindel. Ja ma mäletan väga selgelt veel, kuhu ma esimese elektripaberist raamatuga välja jõudsin. Füüsiliselt tajutavasse kõrgrõhualasse. Ma loen selle viimast sissekannet ja mõtlen üha uuesti, et jah, see oli lõpp; seda koletist ei tohi enam puutuda.

Milleks II?
Et ma mäletaksin paremini. Ma olen liiga võimeline aja värvi jälgima jääma, pilgutamist unustama.
Enam ei ole see aeg. Kirjutan siis sihtreaalsuse perroonini oma tiksuvaid tunde pikselkapslitesse hoiule.

---

Eile käisime kursavenna Margusega Draamateatris ja maksime selle eest 240 krooni raha. Sest tegemist oli külalisetendusega Rakverest, meie koolikaardid ei kehtinud.
Üle aegade oli vaatuste vahel kohvikusabas seistes päris teatriskäimise tunne. Hõljuv jälitamatu konjakivine, viisakalt riietatud inimesed. Ma pakkusin välja, et Ameerikas ei käida enam ammu viisakate riietega teatrit vaatamas. Kas meie esindame Eestis sedasama allakäiku? Katkised teksad, pusad ja kampsunid. Margusel oli kuiva valget värvi juustes ja kõrva sees - ta värvis kodus lage ja suur lätakas kukkus näkku. Kui ta nägu pestes peeglisse vaatas, olid silmamuna peal väikesed valged värvikuulid liuelnud.
Publik oli soe, nagu plastiliin väikse lapse käes. Rahvas reageeris laval toimuvale peaaegu sama pidevalt ja kiirelt, kui ameerika sitcomides. See mu mõtted USA peale viiski. Näitlejad tegid isegi neid naljajärgseid koha peal tatsumisi, oodates naeru ja aplausi vaibumist, nagu Al Bundy ja pere.
Kõik ootasid striptiisi, muidugi. Ühe tegelase Sergei noku räägiti ja mängiti ülisuureks, näiteks, nii et oli, mida ärevalt oodata.
Striptiis tuli ka. Saal lasti suitsu täis ja eesriie lasti ette, et korüfee saaks rambivalguse keskel show'd sisse juhatada ning publiku ootuseid piirini kõditada. Ja siis tõmmati eesriie valla ja mehed tegid striptiisi ja see publik, keda ma vaheajal olin peeneks pidanud, lasi huilgamisel vabalt kõlada, kuni mehed stringidki jalast kiskusid ja politseimütside taha varjusid. Siis läksid tuled maha ja paar meest võtsid kaugemal lavasügavuses seistes mütsidki eest. Etenduse lõpp.

Alastus või selle võimalikkus hoiab publikut saalis.
Mulle meeldis see tükk, muidu, kuid mis mind viimaks häirima hakkas, oli see, mismoodi ropendamine rahvale peale läheb. Et kui üks tegelane nimetab teist "Väikseks pasaks" või ütleb talle "Mine perse", siis see on suur asi; uskumatu ja naljakas ühekorraga.

Kui ma suvel Teatritehases enne lavale minekut veel eelviimast versiooni oma esimesest näidendist üle lugesin, tundus see mitte eeskätt ropuna, vaid jäledana. Panin selle paberikuhja lauale ja põrnitsesin seda ja mõtlesin, et see on jäle kleepuv ollusmoodustis.
Pärast eilset etendust ma mõtlen, et see minu näidend on ikka ropp ka ja ma ei tea, kas pigem kahjuks või... mitte õnneks, aga sobilikult, loomutruult.
(Vahemärkusena: näidendi teine osa hakkab kandma pealkirja "Justkui tütarlapsed päikse käes". See tuleb ilma roppusteta. Tuleb viisakas teater.)

Ma lugesin täna uue näitemängu esimese vaatuse läbi.
Väga aeglaselt arenev embrüo on see käsikiri, võrreldes eelmisega. Kosmoseembrüo.

---

Et ma ei kaoks nüüd.
Ma kuulen tiksumist selgelt. Peaksin kuulma väga selgelt.