pksl kpsl

Õnnitlevad. Kodused, kursakaaslased, teatri omad. Mille eest need tubliks kiitmised, kui ees on veel 3 vooru? Arv, mis võiks minupoolest samahästi olla 7 või 15.

Ettekuulutused ilupildist ja seesmisest tõelisusest, vastamata jäävatest ootustest, pettumisest ja valust - need tulevad majasisestelt inimestelt õnnitlustega paralleelselt.
Ma usun neid hoiatusi; vähemalt enamjagu neist pole pretensioon nagu pretense.

Me tulime Sassiga päevase vahega mõttele, et kirjutamine ja näitlemine on vastandid. Sass elab nüüd kirjanike majas ning jagab korterit vürst Volkonskiga. Elu viib kokku, tõenäolisused olgu mis tahes.
Eelvoor viis öises vanalinnas Maiduga kokku, üle aegade, endiselt. Ja siis me lihtsalt kallistasime, kui Raekoja ees nägime, helgelt. Läksime väikse kambaga valgustet raudkitse juurde viinale ja mahlale ja me Maiduga ei vestelnud peaaegu üldse, aga teineteise kohalolu oli olemist kergendav. Mait proovib teist korda, temal on rohkem kaalul. Kursaõde Krista proovib ~10 tunni pärast samuti teist korda, temal on samuti rohkem kaalul ja ta kardab.

Ma tahan midagi öelda, sõnastada seos majasiseste valutava künismi ning uute noorte lootust täis hirmu vahele, aga ei oska. Praegu ei.

Tundub, et kõik eluteevalikud peale zenbudismi panevad valutama ning nõuavad ohvreid, mida ei tihka/raatsi tuua. Nagu Rainar pärast katseid Olde Hansa mandlikäru juures lausus: "Mida muud ma ikka teen?"
Oleks üllas öelda: "Rända mööda ilma ringi." Et ära lase end üksluistesse ruumidesse kinni panna.
Me keegi ei tohiks võistelda.

Eile öösel köögis. Istusin jahutatud radiaatori kõrval taburetil, võib-olla jalg üle põlve. Tegin pähklivõiga saiu, sõin neid ja jõin piima. Väike kollane seinavalgus ja vaikus pärast väsitavat etendust ja hommikust piinlikku eneseplastikat.
Mart, sa ise ütlesid, et kõik on halb, kui me reklaamindusest/koopiakirjutusest rääkisime. Mina, ma ise ütlesin õpetaja Tomile, et valida on ainult halvimate seast kõige vähem halb.
Need inimesed, kes seal jälestavad - nad on ilusad. Ma saan neid praegugi vaadata, aga sees saaksin lähemalt. Kui nad lähedalt vaadates monstrumiteks muutuvad, who am I to judge or strike you down?

Ma leian, et teater oma kaduvas loomus on vahest parim metafoor elule. Me oleme üksipäini oma tekstiredaktorite ja paberite ja kangaste taga nii palju täpsemad ja isemad, kui teiste ees. Koosluses teistega haume tundmusi maskeraadidest ja kehasegamistest, mis öösel, taas üksi, peavad tingimata üles tähendatud saama. Meil on nii palju, meil on nii vähe, ja see kaob.
"And that's that. In the silent rush of hot wind, like the opening of a trillion oven doors that you've been imagining since you were six, it's all over: kind of scary, kind of sexy, and tainted by regret. A lot like life, wouldn't you say?" [Coupland Generation X, p. 71]

Romantiseerin. Mul ei ole aimugi, mis teisel pool on. Mul ei ole aimugi, kui rängalt ma eksin. On ainult igatsus, igatsus ja kaduviku lubadus.

Eelvoor läbitud. Lihased "Stalkerist" väsinud. Eile väga magada ei saanud. Hommikul kaitsesin ennast Death Cab for Cutie'ga. Ega keegi, kes selle kooli elust teab, pole seda sammu heaks kiitnud. Hommikul ma ütlesin Otile, et mulle meeldib, millise õudusega kõik tudengid ja vilistlased seda sisseastumise mõtet tervitavad. Öö lähenedes läks see õudsemaks.

Rõõmus ebasiiras. Meeleheites enesele tülikas. Otsime vaikust, mida pakub meie häälte tagasikaikumine teiste inimeste seintelt. "Mina ei oska endale kindlat väikest sõpruskonda luua, sest mina ei oska inimestest hoolida." [20060423]
Ma arvan, et me oleme klišeelistest tundekujutlustest ja inimsidemetest nii ära tüdinenud, et neist loobudes jätame endile endist julmad külmad muljed.
Siim Nurklik kirjutas väga hea essee meie põlvkonnast, pealkirjaga "Moodsa aja lapsed" (see ilmus kirjandusajakirja Värske Rõhk 3. numbris 2006-02). Milliseid tabamusi mu kunagine koolivend teeb. Ta alustab oma mõtiskelu lausega: "Esimene vabas, edukas, demokraatlikus Eestis sirgunud põlvkond noori on segu robotist, mannekeenist ja ahvist /---/." See on nii.
Väljavõte: "Just sellepärast, et tõrjutud noor nii meeleheitlikult lähedust, ühtsust ja andumist vajab, ei ole ta nende pakkumiseks ja vastuvõtmiseks võimeline."
Väjavõte: "Oma võrdlemisi rikka ettekujutusvõime abil võib ta kogu südamest elada kaasa fiktiivsetele tegelastele, idealiseeritud imetlusobjektidele, anonüümsetele õnnetutele või abstraktsele inimkonnale, aga füüsiliste isikute puhul avanevad lavakardinad ja suhtlemine muundub peaaegu alati rusuvaks ja väsitavaks etenduseks. Marginaliseeritud noor ei jaksa maailmast välja teha, aga ei jaksa ka maailmast mitte välja teha; pidevalt lõksus oma hirmude ja unistuste vahel."
Väljavõte: "Nad hakkavad vihkama ennast, vihkama seda, et nad vihkavad ennast, ja vihkama maailma, mis neid niimoodi tundma paneb. Niigi nõrkenud kehad hajuvad katkirebitud kummitusteks."
Väljavõte: "Kaugenedes aina rohkem endast, kaotanud usu teadmistesse ja karjääri, proovinud edutult rohkem või vähem eskapistlikke tegevusi - elitarismist, distsipliinist ja kontrollimatusest toidu, alkoholi ja tablettideni -, püsib marginaliseeritud noortes siiski lootus: mõnes näiteks kunsti või idamaisesse kultuuri, suuremal osal sellesse, et keegi eriline inimene neid kunagi päästab."
...Et mitte tervet esseed üles tähendada. Kolmest põlvkonnaesseest VR#3-s on Nurkliku kirjutatu parim ja ma luban, et ainuüksi selle teksti pärast on see number kahtlematult vajalik.

Vaadates Elva fotosid taastus fotograafiaind. Ma võin maailmast pilte teha.
Muidu on viimaste aegade uus muusika olnud The Organi laul "Brother" (Realvideo stream) - Kanada Vancouveri bänd viie naisega. We have got to take cover, brother.
Indimunapeol ma seletasin, et moodne indie tüdruk käib vanade inimeste riietega, hoides samas ennast võimalikult noore ja ilusana. Siis ma mõtlesin seda üleolevusega, aga tegelikult on selles nooruse ja vanaduse kooskandmises ja ilu säilitamises midagi tarka ja teadvustatut.
Nagu Jet Johnsoni "Death Song" (wmv / Realvideo):
horror movies satisfy our
curiosity
deep inside we know we'll die don't
know which way it'll be
Seriously Groovy labeli kodulehe päises on Jet Johnsoni kohta lause "A band who advise that we be beautiful."
Närtsime selle ääretu maílma pinnasel, püüdes seda ilu ja tarkusega edasi lükata nii pikalt, kui võimalik, kuid olles teadlik - olles igal ajal teadlik - oma surelikkusest. Närtsime, nagu taimed.

Täna ja homme õpin monoloogi, kaks luuletust ja ühe laulu pähe, sest neljapäeva hommikul on uue kooli sissevõtukatsete eelvoor. Ma olen Rainariga ühes grupis, meie grupp on järjekorras esimene, hommikul kell 10 astume komisjoni ette. Siis tuleb tõestada oma võimete ja kavatsuste mahtu ja mastaapsust. See on naljakas. Otsast peale alustamine: "Tere, mina olen..." ning see paratamatu sõltumine kümnele inimesele jäetud esmamuljest, nende tujudest ja kõhutunnetest. Mida saan ma karta, kui ei midagi parata saa?
deep inside we know we'll die don't
know which way it'll be
Küsimus on ainult selles, et kui ma sisse ei saa, olen ma siis suuteline minema 2007. aastal Viljandi kooli man, proovima end sinna ning arvestama, et sissesaamise korral lõpetan kooli aastal 2011 - aastal, mil minu vanuseks oleks 27?

Jään ootama Douglas Couplandi uut romaani JPod, lõpetan praeguse haridustee, kingin endale bakalaureuse puhul PlayStationi, hoian meeles Bret Easton Ellise üksilduse ja selle, kuidas ma tema raamatuid ära süüa tahan.
Redutseerin end.

Wir schauen in den Strom der schon Verstorbenen, die den Zeitfluss heruntertreiben,
durchs Delta , zur Mündung, ins offene kosmische Meer.

Tartus saatsid Daki ja Maia mind bussil(ähedal)e ja Daki manitses, et ma veel Tartusse tuleksin ja siis bussis kohe juhi selja taga istus õe kunagise klassiõe vend Indrek, kellega sai ellusuhtumistest räägitud, kuni pimedaks läks ja põdrad öist maanteed ületama hakkasid; Indrek ütles, et ta just samal päeval mõtles, et see ütlus "Pole miskit uut siin päikese all," et isegi see ütlus on vana.

Olin Elvas ja Kristjan (25) ja Kristofer (2) pidasid koos sünnipäeva.
Mina olen linnainimene ja kui ma papptaldrikule toitu panin, öeldi, et linnaports. Kui ma uksest sisenedes küünega näpu katki tegin, oli kohe plaastrit vaja.
Kristjan ehitas endale, pruudile ja pojale maja.
Maal olles oli maailmapilt ruumiliselt tajutav ja ma tundsin seal selles pildis: ma saan hakkama.

Sigur Rós on ilusaima kunstiga bänd minu teadmises. Nende albumikujundused on koltunud puumajade keldriniisketest laegastest leitud, nende videod on aeglane kineetiline fotograafia. Nende meelsus on hukkunutest maha jäetud ilu ime.
On vägivald, mis sünnitab vägivalda; Sigur Rós on ilu, mis sünnitab ilu. Vaatasin DVD pealt nende videoid ja ma ei taha midagi koledat luua.

Režiistsenaariumi teine versioon sai roppuste ja ärakõndimiste vahel valmis. Teisisõnu on ~40-minutiline pilootepisood paberite peal filmitud ja kokku monteeritud. See saab olema ehitusplaan päris võtetele inimeste ja tehnikaga. Praegu on must tint ja valged A4 paberid. Esialgse 225 plaanivahetuse asemele tuli nüüd 122. Pildikeel on lihtsam ja näitlejatel peaksid tekkima tingimused teha sujuvamat mängu - stseenihakitust on vähem.

Muusikasse.
(Tänan siinkohal Jaaku, oma diilerit.)

Käisin metallminimalism-kokaiinkorteris tudengifilmiöö intervjuude salvestusel. Kodu kahele mehele ja kassile. Ühest mehest oli seinal mustvalge foto: paljas ülakeha, ühes käes viinamarjakobar, teises väike pussitusnuga; huuled, nagu skulptuurile tahutud, pilk rikas ja kindel. Kõrval oli sama suur mustvalge foto brünetist naisest valges kerges hommikukleidis, ühes käes küünekäärid, teise käe sõrmede vahelt tume veri rannetmööda alla voolamas. Korteri laes rippusid lühtrid, ruumides oli avarus, õhk, seinad olid punastest tellistest ja suurtest akendest, millest päikese jahekollane kuumus sisse tulvas. Paar korda tundsin aju sees overlappingut - see on siis, kui reaalaja tajumine jätab lineaaris ühe "kaadriku" vahele ja hüppab kohe ülejärgmisele. Mikrosekundiline mälukaotus. Vahest tunnevad inimesed enne minestamist sama, ma ei tea, ma pole minestanud.
Ütlesin kursavend Margusele, et ma olen sellise koha jaoks liiga ghetto, aga kui ma bussiga kodurajooni sõitsin, tundus minu maailm inetu. Tõde on see, et veatuks stiliseeritud alad tunduvad mulle lõplikud ja ma tunnen sellistes kohtades, et ma suren ära, sest edasi pole midagi jäänud. Ometi ütlesin ma uksest sisse astudes "Issand jumal," ning küsisin "Kelle ma ära tapma pean, et sellist korterit saada?"

Eile oli Ursula kontsert Rock Cafés ja kriiskavatele 13-aastastele näidati "Heiki" videot ka. Ma polnud Ursulat varem esinemas näinud, nad on laval täiesti lollakad. Kui South Park oleks olnud eesti animasari, siis Ursula oleks Primuse asemel. Pärast esinemist olid tüdrukud lava kõrval bändipoisse ootamas ja huilgasid ja kriiskasid, kui nad ükshaaval välja tulid. Pimestasid neid fotokavälkudega, kuni saalis üldvalgustus peale pandi ja üritus lõpetati.

Ma hakkasin igatsema oma bändi, muidugi, ja mõtlesin kodutee peal kursaõe Marise käevangus, et meil oli suhtumine õige. Meil oli suhtumine õige - kui see annet korvab. Ja meie trummar oli geniaalne - mustaks värvitud küüntega filosooftrummar Mikk. Me pole laiali läinud, me lihtsalt ei ole kaua midagi teinud. Sealtmaaltsaadik, kui ma ülikooliga hoogu sattusin. Kitarr on seina najal kotis, natuke läbi. Võimendus pappkastis jalgade kõrval. Tahaks teha glamuurset indierock noise'i, mürgitada seda elektroonikaga. Traatsooned, digitaallihaskoed. Aga ma ei salli oma häält, me mängisime vales helistikus ja iga kord, kui asi funkmaastikule läks, ma ei osanud olla. Mul ei ole jämmimehe muhedust ja ma olen liiga vähe avalik-õnnetu, et olla emo.

Õpetaja Tomil oli õigus küll, kui ta ütles, et ma hakkan alati edasi midagi muud tahtma.

Avan nüüd kitarrikoti ja ühendan võimenduse vooluvõrku. Distortion-nupp sisse.

Ärkan pealelõunal punaste kardinate tuimestavas pehmuses oma kägarast ja päev on juba lõpu eelsetes aegades. Tean, et pean režiistsenaariumi uue versiooni valmis kirjutama ja võttepaigad stseenide haaval gruppidesse paigutama, et tekiks teadmine võttegraafiku loomiseks, aga mind ei sunni tegutsema miski peale kahjutunde kaduma mineva aja ning ootavate näitlejate pärast.

Mulle meeldib kirjutada, sest kirjutades on tähed paberil sedasi, nagu nad olema peaksidki ja mingeid edasisi eelproduktsiooniprotseduure ei toimu. Maalimisega on vist sarnaselt. Liugled pintsliga värvid paksult või õhedalt lõuendile, kannad nad õigeis toonisuhteis tekkivasse pilti, ja nii jääb.
Stephen King kirjutas oma memuaar/õpikus On Writing, et kirjutamine on arheoloogia, mitte leiutamine. Viimati olen märganud, et kui ma näidendi kallal olen, julgustan ma ennast mõtlemisega, et see on sama nagu maaliks. Lase sõnadel kanduda - sa ei tea, mis nad on, enne kui nad kõik koos on. Siis sea ümber, kui tarvis. Jää siiraks. Hülga klišeed mugavuse kahjuks. Maali teisiti - maali nii, nagu sa ei tea.

Ma ei osta enam raamatuid. Ma olen neid nii palju ostnud, et minu lugemisvõimekuse juures oleks lisa soetamine ülejäänud teostele solvav.
Ma ostan nüüd muusikat. Jaak on minu diiler ja tema teab, mis on hea. Originaalalbumeid on mõnus kuulata. Nad on rohkem kohal, ehedamad ja puhtamad.

Nii ma elan. Vajun öödesse, ärkan pärast keskpäeva valusaks magatud kaelalihasega. Eiran igavat kohustust, kuulan muusikat, mõtlen oma näitemängust. Jalutan linnas, sõidan inimpaksudes bussides ja trammides, seljakott arvutit ja pabereid täis ja raske. Jõuan koju, vajun öhe, nagu praegu.

Jäänud veel vaid bakalaureusetöö. Miks ma ei huvitu? Kuhu kuupäevad kaovad?
Miks ma magama heitmist pelgan, miks ma ärgata ei taha?

Meie viiekorruselise kortermaja alumise korruse joodik on nüüd naise poolt ukse taha jäetud vist üle nädala. Ma olen vanakooliaegadest saadik õhtuti trepikotta astunud ja seisnud või kükitanud tema juures veidi, et kuulata, kuidas ta sõnu ja lauseid välja püüab öelda. Ma meeldin talle millegipärast ja tal on minusse usku. Hääldamine läheb tal üha raskemaks. Kui ta üleeile trepi peal lebas, paks verine kulm näol, suutis ta ainult lause esimest sõna korrata ja korrata ja korrata, vahepeal arusaadavalt, vahepeal enam mitte. Ta on nüüd nii purjus ja kodutu, et ta nahk on tahm-must. Varem, lapsepõlveski, oli sedasi, et kui ta oma naisega all kakles, kandsid radiaatorid ja õõnes paneel kõik sõjakisa ja karjed läbi korruste korterist korterisse. Nüüd enam seda ei ole, aga kui ma õhtuti koju tulen, pean ust lukust lahti keerates hinge kinni hoidma; ma elan kolmandal korrusel. Need trepid, mis mu ukseni viivad, nende peal on tumedad laigud - sureva mehe uneasemed. Täna magab ta postkastide juures, radiaatori all. Mehel, kes jätab kivitreppidesse tumedaid plekke, ei ole vist kaua elada jäänud.

Mina olen ilmselt nii terve, kui olla saan. Ühtne, terviklik ja seeläbi ka tundetu, sest pole mõrasid, mis mind läbi immitseda laseks.

Viimatine kokkupuude alkoholiga (2 siidrit indi easteril) pani mind kahtlema oma tärkavas võluvuses. Ma arvasin, et ma ei muutu promillide abil ainult rumalamaks, vaid ka virtuooslikuks suhtlejaks, meeldivaks võrgutajaks. Nüüd tundub, et ma muutun ikkagi kõigest rumalamaks. Samas tundub alkohol juba piisavalt hea mõttena, et ma pean koosviibimistel endaga juurdlema, kas juua või mitte. Kategooriline ei-sein on maas. Samas-samas olen ma enda lollusest üha enam häiritud, nii et see hoiab mind pinnal. Mul pole endiselt mitte kunagi olnud pohmelli.
Narkootikume ma proovida ei saa, sest ma ei julge riskida oma alateadvuse ja teadvuse avanemise ja segunemisega. Ma võin kas hulluks minna või füüsiliselt hälvikuks muutuda. Ma arvan, et ma räägin tõde, sest mu organism ei tule isegi tubakaga toime.

Kas ma tundun igav? Jah, ma tundun igav. Ma ise ei tunne seda, minu tunded on näidenditegelastes ja nende ruumides. Neist niipalju, et nemad läksid hulluks.

Bussis ja tänaval ma ütlen endale ära muretse. Sa oled seda varem ka teinud, ära muretse.

Kristo ütles eile Seksoundi indimunadepühapeol, et Anne Türnpu ütles Marionile, et meie põlvkond on selline põlvkond, kes ei kasvagi kunagi suureks.
Selle väite kohta tahaks rohkem teada - arvestades, et seal on sees igavikulisust märkiv "kunagi", on see julge asi, mida väita.

Ma käin nüüd uue hot.ee portaali mobiilileheküljel mänge uurimas. Ma võtan vist Bomber Mani lähitulevikus, paistab. Siis, kui ma selle ära olen teeninud.

Indimunadepühapidu oli naljakas. Sõime muna ja sibulaleiba. Hallkiviplaatidest põrand, hallid seinad, uue aja igavad nurgelised lauad ja toolid helekollased-hallid, suured ventilatsioonitorud madalas laes ja kalavõrk pea kohal, DJ-nurk kuldse paberkirjaga "Karaoke kelder", selle kõrval suletud riidebutiik ja selle kõrval tühi lille- ja postkaardipood. Teises nurgas lett kolme kuivava saiakesega, kahe aega mööda saatva baaritüdruku ja külmkapiga, mille seest Gin-jooke ja õlusid ja siidreid 25.- eest võtta sai. Kui külmkapi uks lahti tehti, oli hämar DJ-esine tantsuplats klaasuksepeegeldusest kohe valgustatud. Leti taga seinal olid musta markerkirjaga täidetud Coca-Cola menüüplaadid, mis pakkusid kotlette ja piprapihvi (110.-). Ma ei usu, et neid öösel tegelikult tellida sai.

Ma jõin kaks siidrit. Juss torkas tuletikud kooritud muna sisse ja pani need põlema. Muna muutus klaabuks. Kristo kartis, et ta raiskab oma aega. Läksime koju.

.

Hiljem nägin unes, et ma sõitsin bussiga kaugele futuristlikusse päiksevalguses Lasnamäele ja PöffiSten juhatas mind üle mullavallise tühermaa mingisse jõusaal-spasse, millel oli sulgemisaeg ja üks naise moodi mees ei tahtnud meid sisse lasta, aga ikkagi lasi, sest me olime omad inimesed ja siis me istusime arvutitoas ja see naise moodi mees muutus naiseks ja me läksime nurga taha ja suudlesime ja see tundus üpris päris ja siis ma hakkasin asju nägema läbi Holden Caulfieldi silmade ja see naine oli mul hästi lähedal ja näitas mulle kuldset medaljoni, mis tal kaelas rippus ja rääkis midagi, et meil tuleb kolm poega ja siis sõitis üks mikrobuss vanalinnatänaval mu kaksikutest väikevennad surnuks ja nad jäid identselt kükakile, pilk langetatud ja käsi näol - identselt, nagu telekamängutegelased, ja kahel erineval kõrgustasapinnal.

.

Inetu.

.
&
Lisand:
Jaak müüs mulle päeval plaadipoes 2 heliplaati: Mogwai Mr. Beast ja Sonic Youth Goo [Deluxe Edition]. See on ilus, siiski, ja näitemäng sai mõju.

Jalutasin Eiaga põhiosa päevast. Eia rääkis, et hiljuti leiti üles Juudase evangeelium, kus on kirjas, et Jeesus Kristus mõtles kogu plaani ise välja ja et Juudas oli lihtsalt piisavalt hea mees, et teine hea mees välja aidata. Eiale meeldib mõte, et Kristus oli suitsidaalne. Ma mõtlen ka, et see on ilus plot twist.

Maailm on kõigesööja, ta sööb inimesi ka.

Ma olen väsinud oma vaimuhaigusest; see on ebamaitsekas, millises rõhus ma olen kohe, kui ma üksipäini jään. Mind häirib, kui vähe ma teiste hullust ravida suudan. Sõnad ei aita, inimesed tahavad kehasid. Kannibalism ei ole kadunud - nüüd on lihtsalt sedasi, et inimesed söövad üksteist nagu pulgakomme. Hammustamata, vähehaaval, järjepidevalt, kuni tüdimuse ja pettumuseni. "Nüüd" tähenduses "meie liigi ajajärgul".

Killumart rääkis mulle, kuidas see on ainult otsuse küsimus, kui tõsimeelselt sa kellegagi ühte heidad. Mina olin eelnevalt öelnud, et inimesed ootavad teineteiselt võimalikult pikaajalist päästmist.
Melanhoolsed hoorad väldivad kokkupuudet ja limpsivad teineteist läbi kuvariklaaside.

Lähen pesen kunstvere juustest välja.
Ma räägin sinuga siis, kui ma ennast ümber olen kasvatanud. Ma arvan, et ma ei meeldi endale selliselt. Ma arvan, et sa meeldid mulle tõeliselt.

"We have pain and hate and love and joy and war in the world because we want them. And we want all that drama to prepare us for the test of facing death, someday."
[Chuck Palahniuk Haunted, p. 135]

Hommikul ärkasin selle peale, et ema tuli helesinise krabiseva teki sisse mässitud kassiga arsti juurest ja kass jalutas aeglaselt tuigerdades ja kukkudes minu voodi alla. Sterilisatsioon. Laseritega.
Ma ei tule selle sündmuseni jõudmise moraalse põhjendusega toime, siin on nüüd error. Mu õde ei oleks pidanud seda kassi meile tooma. See kass, kui ta meie hoole all juba on, ei tohiks tunda seda piina, mida valmistab regulaarne kiim vangistuses. Meie ei tohiks teise elusolendi siseelundeid pöördumatult muuta või eemaldada meie endi heaolu tagamiseks. Samas ei tohiks see kass meie korterit - ainsat elupaika, mis meil on - muuta talumatuks ja elamatuks.
Meie jõud ja kirurgiavõimed olid kassist üle, meil on vist edaspidi nüüd parem ja see on õudne.

Käisime Kristoga vanas heas Salmes harrastusteatrit vaatamas. Kultustükk "Minu neli naljakat tütart" (Ardi Liives). See oli naljakam ja sisseelatavam, kui tõepärasust teesklev teatraalne lavaelu, mida professionaalsetes teatrites näidatakse. Ei tea muidugi, kui palju me tutvuse pärast andeks andsime ja nautisime, nagu Kristo nentis.

Kahel sõbral kadus suhtest säde, üks läks lahku, teine täna ei.

Kell on veerand viis öösel, ma koostasin oma seminaritööd ja ma ei ole sõnade organiseerimiseks enam piisavalt intelligentne. Võtku uni mind.
Homme võtab mind "Stalker". Veel üks spetsiaalselt loodud aegruumkookon, kus värvifiltrivalguses paar tundi elu mängida saab.

Ent enne veel konteksti mittesobiv lause samast Palahniuki raamatust.
Novelli Dog Years esimene lause.
[Chuck Palahniuk Haunted, p. 111]:

"These angels, they see themselves being."

Mingil põhjusel pole mul jõudu siia kirjutada. Lauseehitused nõuavad pingutust.
Väsinud olen. Magan kella kaheni, kui saab.

Kanal 2-s esilinastus uus Eestimaine naljasari "Kassid". Jan Uuspõld võttis Raivo E. Tammelt mängult suhu, DVD-mängijasse jäi nikkuvate pedede film kinni, üks mantliga mees sõi kogu aeg hapukurke ja jörmid lörisesid eetri taustal naerda, nagu lääne telekomöödiates tavaks.
Selle taiese ainus väärtus on see, et kolmesaja aasta pärast saavad inimesed arhiivis vaadata: 2006. aastal olid meie inimesed veel sellised: nagu primaadid.
Jälk ja paigalseisev lugu, kõle ja vähene operaatoritöö, piinlik näitlejaelu.
Stsenarist-lavastaja oli Arbo Tammiksaar, Maimiku kursaveli, inimene, kellest ma ootasin paremat.

Viimati on televiisori vaatamine sama, mis solgi süstimine mädanenud tumeroosasse veeni.

Ma ootan päeva, mil mu teine romaan valmis saab, et ma saaksin sellega ühe ühiskonna mädapaise läbi torgata ja lasta sel siis voolata mööda Tallinna tänavaid ja läbi kauni Eesti koos kõigi meie debiilikutest sadistide raevuga. Rõlguselaviin vallandugu ja sadagu mürinal mulle kaela - kui see on tagajärg, siis hoolimata pean ma oma tekstid valmis kirjutama. Hoolimata pean ma seni vastu pidama, kui need tekstid on kirjutatud.

Ma olen olnud õnnelik. Ma olen elanud läbi õndsaid hetki. Ja minu inimesed on head.
Ma ei tea, kas ma olen märterluseks suuteline või kas olukordade jada mind üldse selleni viibki, kuid siin maailmas on midagi olulisemat, kui minu hädine heaolu või turvatunne. Neist olen ma peaaegu ilma niikuinii.
On ainult ilu ja võitlus enne surma.

Ja kunagi ma mõtlen ehk, et olin kord noor ja uskusin, et suudan maailma muuta. Kõnnin ehk kusagil kõrbevahelisel maanteel ja mu nägu on natuke habetunud ja nahk leemendab. Vaatan öötaevasse ja mõtlen, et niiviisi see läks. Kadumise teed kõik.

Lage maa, tuulepuhanguga täidetud ruum, muud midagi.
Elamine.
Seminaritöö taignapäts küpseb laptopi ahjus. Värbame kursavend Margusega enda bakalaureusetöösse näitlejaid. See viimane on naljakas, sest meil mõlemal on näitlejate ees suhtlemisvaegust loov (au)kartus, Margusel on asi suisa hälbeline pigem, ta ei oska nendega üldse suhelda.
Üleeile oli "Stalkeri" esietendus, täna kohustuslikult lagunev teine etendus. Verevillitäpp tuli täpselt esietenduse päevaks näpu pealt ära ja ükski video lavastuses kasutusse ei läinud.

Ah! Ma tean, mis mul on. Miks mu silmaiirised halliks lähevad ning aeg ja ruum tunnetest tühjaks jäävad. Ma pole kirjutanud.
Nii ma põrnitsengi tühja. Kui juhtun peeglist mööduma, mõtlen et kui tülikas - jälle peab seda poissi nägema. Pea on mind täis.

Hommikul tuli uus teema näidendiks. Tundub, et see võttis enda sisse ka ühe romaani algmõtte. Niisiis paistab, et näidendeid tuleb esialgu kokku neli, mitte kolm.
Isosõnad, pea paks tühi.

Ma olen tänulik, et Yeah Yeah Yeahs uue albumi valmis tegid. Ma oskangi ainult muusikat kuulata. Muu jaoks olen ma liiga loll ja aeglane.

Keep yer eyes in the sky, boy Yer whispers like black cats in the night Yer pain 'n' wonder, clichéd Yer growin' internal structures - tales ripe as wine drenched heartfiber jus' growin' growin' entwinin' sticky into thread runnin' alongside 'n' twistedlike 'round yer cordial branches of red juice, yer fleshpulp:
It's the bee's knees.

Mu eneseusk säilib ainult tänu sellele, et isegi kui ma ennast unustan, püsib mu füüsis ikkagi minuga, järjekindlalt, järeleandmatult.

Ma ebalev, jõuetu, hädine mass - kui ma endagi oma suigutavas väreluses unustan, mis vägi, mis jõud, mis tähtsus, saati, saab mu sõnadelgi olla? Kehaliselt endiselt gravitatsiooni imevas haardes, nagu juhuse läbi. Teadvuselt ühtlaselt surisev nõrkus, loidus, mälulühidus.
Sellise selgusega vaatangi labürindiminotaurile otsa?

Lämisev miim.

Kuu aega - enamik kuu vältel ärkvel olemise ajast -, nagu me täna Maarjaga avastasime, on veedetud akendeta mustas ruumis. Päevad on kaotanud nimed.

Kass on reki, vanaema arvab. Kass viib meid kodus inimlikkuse piirimaile, muutes korterisisese elamiskeskkonna väljakannatamatuks, õõvastavaks.

Muidu tahtsin kirjutada sellest, et miks inimesed hulluvad.
Me oleme samasugune paljunev orgaanika, nagu looduskaaslased taimed, loomad, seened ja mikroisendid, kuid jõudes inimliku mõtlemiseni, astusime instinktiivsest mustrimängust välja, saades kõrvaltvaate eksistentsile - kasvamisele, paljunemisele, vananemisele - ning avastasime, et sellel rütmil, kordusel, sellel elamise harjumusel ei ole mõtet; see lihtsalt on. Kuivõrd aga inimlik mõtlemine selleks tärkaski, et tegevusi, motiive ja kalduvusi mõtestada ning mõistetavaks muuta, on meie pea sees toimuv täiesti kasutu - siht ehk põhjusmõte, millele meie mõistusliikumine suunatud oli, on olematu. Abinõu on olemas, kuid eesmärk puudub. Nagu püstol, mis tahab kolmemõõtmelises maailmas tulistada kuuli neljandasse dimensiooni.
Maailmast võime ainult lugusid jutustada, maailmahaare on mõeldamatu. Täielikem ülevaade ja läbitunnetatus maailmast peitub meeleolus - ja see ongi meie maailmahaare. Meie ja meie ülemaailmasilmad. Silmad, mitte mõistus.

Need inimesed, kes oma mõtlemistungile vastupanu ei osuta, leiavad end seosetusest, miinid rihmadega kingade alla kinnitatud, lülitid peidetud ja logisevad.
Need inimesed, kes loobuvad oma mõtlemistungist, tagastavad end rütmile ja instinktiivsusele.
Esimesed on minu tsirkusevärdjad, loodusõnnetused, arengu lapsed.
Teised mitte.

------------------
Sonic Youth
------------------