pksl kpsl

28. kuupäeva õhtu viis meid telemaja tubadesse, kus Maarja opereeris materjali sissevõtmist seitsmelt optiliselt kettalt Avidisse ja me Margusega kehastasime Jaagu rekkalesbi Silleks ja siis Kaiks.
Siis ma olin väsinud ja külmetushaige ja kell oli öö.

29. mai, pool kümme hommikul: monteerija Tambet Tasuja, nagu koomiksirobot/tehnika agent, pimendas toa, käivitas monitorid.
Pärast esimest montaažipäeva oli tunne kurb ja närune. Bussis sõites mõtlesin kirjutada romaani, mille kohta saaksin öelda: "See räägib läbikukkumisest."
Kare ja tahumata esimene versioon nägi välja, nagu enneaegselt sündinud loode. Oma laps, aga kole ja suremas.

Teiseks päevaks olin saanud 8 tundi magada ja elasin paremini. Eelneva päeva 4 tegi silmavaate ainult porisemaks. 8 tundi on nüüd minu jaoks okei. Võtteperiood toimis nagu sõjavägi, ma kujutan ette, toimib, kuigi mitte täpselt, muidugi. Enne võtteperioodi oli 14 magamistunnist ka natuke vähe.
Teise päeva tulemus oli nii ilus, et Tasujast sai minu silmis võlur. Hakkasin ülistama audiovisuaalkunsti loomisperioode, loomegruppe ja osalusvõimalusi.

Täna, kolmandal montaažipäeval, tulid operaator, kunstnik ja peaprodutsent vaatama. Väsisin, mõtlesin, et kui nii lihtsa asja tegemine nõuab nii palju rasket aega, siis ma ei tee seda enam. Samas oli lõbus. Nagu elu, kas mitte? Raske ja lõbus. Kergemaks ilmselt ei lähe, nii et parem olla heas seltskonnas, kuni kestab. Ja see seltskond oli minuga. Ent mõte selle loo edasi tegemisest on hirmutav, nagu haigus.

If, when I say I might fade like a sigh if I stay, you minimize my movement anyway, I must persuade you another way. There's no love in fear. Staring down the hole again. Hands are on my back again. Survival is my only friend. Terrified of what may come. Remember I will always love you, as I throw your fucking throat away. It will end no other way.
It will end no other way.
[Tool]

Minu bakalaureusetöö on valmis. Homme saab kool läbi. Margus kinkis Tasujale ühe tegelase päikseprillid ja meie võttetaldriku killu, markerpühendusega.

Hakkan eksplikatsiooni kirjutama, et oleks homme, mida kursuse juhendaja Tuulingule postkasti panna.

Ja vahel on kohalolu elus ja keskkonnas silme peal, nagu kate, millest läbi ei näe, ja oma ilmselguses paneb see mõtlema, kas elu pole mitte nagu film, mille katkestamine on vabalt minu teha. Elus saab laisk ka olla, muidugi, ja lihtsalt vaadata, kuidas see vastu nägemist surutud on ja eest nagu ei lähekski, aga küll ta läheb - selleks ei pea ennast liigutama. Love you, even as I tear your fucking throat away. But it will end no other way. Tragöödia ootab teisel pool nurka, aga ei ütle, millal väisab. Ja nii ma tulen noil päevil õhtuti ja öösiti koju, lootuses, et vanavanemad veel voodis hingavad, kui tuduvad. Me olemegi nüüd tavaliselt kolmekesi kodus. Ma pean alati koju tulles kontrollima, sest ma pelgan teiste suremist märksa pärisemalt, kui enda.

Eia on palverännakult tagasi. Ja Nele saabub vähem kui kuu pärast. Ma kohtun nendega ja eksisteerin nende energiaväljades, minu muusad. Ja suudlen kedagi. Kindlasti suudlen kedagi.

Stseen 4/11, 6/11, 8/11
lilleseadja kodu
8:00 - 18:00
Kersti, Ain ja Nael

Mina ja Ain. Milline kooslus. See suur mees kandmas seda suurt ülikonda ja mina irdunult monitori taga nõudlusi kogelemas.
Peab ikka uskuma noori ja aitama nende tegemisi ellu viia, aga kui Ain kinoflo valgustite all seisis ja mulle selja pööras, ei saanud ma aru, miks inimesed uusi reaalsusi sedasi kokku panevad. Ma vaatan filme ja saan aru. Ma olen võtteplatsil ning ei mõista. See, mis ma teen, pole film, muidugi, üldsegi. Filmi tegemine on hullem. Elen ütles, et filmi peal kaob side reaalse maailmaga ära ja pärast režiimis elatud kuud võtab toibumine nädalaid. Kui Elen Christopher Doyle'i assistendina Taist naases, ei kuulunud ta kaks nädalat maailma, nagu meie seda teame. Üleminekuga peab lihtsalt toime tulema.

"Elu on tulekuid ja minekuid täis," ütles Kukumägi, kui me Ragne filmi tegime. Elu põhiprintsiibid on nii lihtsad, et ma usun neid tõdesid suurte silmade ja naerva pohmelliga. Need tõdemussõnad on nii ilmselged, et ma näen neist läbi paistmas kõiki miljardeid isiksusi, kel tarvitses neid kunagi lausuda ja kes siis lahkusid. Ei midagi uut. Ei midagi uut. Ainult aasta- ja sajandiarvud. My brother went to life and all I got was this lousy calendar.
Kõik, mis ma sain, oli uus välimus (kui uskuda reinkarnatsiooni) ja vanad sõnad.
Miks me kõik tahame maailma uuesti leiutada? Kui ei tahaks, siis vana sobiks ja ei oleks nii naeruväärne, kui me räägime, nagu klišeeleksikonid.

Kui üldse, siis tuleks vist sõpradega mänguruumide ehitamist katsetada, sest nemad ei pahanda, kui see koost laguneb. Teistega on piinlikum ja rohkem kahju. Sest mida kauem sa teisi ei tunne, seda vähem sa neid tundma saad õppida ja seda vähem sa tead, mis viga sa neile rakendad, kui loss variseb pähe ja kividest saab ainult veel ühe kaevu, kuhu härga uputada.

Stseen 1/11
lilleseadja kodu
13:00 - 17:00
Priit ja hulk alasti inimesi

Oli palju valges pesus inimesi. Ikka on parem öelda "oli palju alasti inimesi". Võttepaik oli see korter, mida ma kunagi metallminimalism-kokaiinkorteriks kutsusin. Nüüd see oli oma avaruses ohutum. Lilleseadja magas suurte uste taga.
Tüdrukud kogunesid vaikse järjepidevusega võttepaigale, istusid grimminaiste hoole all toolidel ja mina üritasin muusikat mängima panna. Peale läks The Verve Remixed ja ootamatult oli ruumist saanud ilusate inimeste pühapäevaüritus, kus taustaks põksub house ja kõigi päevitund nahk läigib, nagu kõva koor. Ma püüdsin mitte muutuda vaenulikuks, nagu ma sedapuhku teen. See oli ikkagi meie lõputöö osa, mitte veel üks välja manatud moedemm. Aga selle muusika ma vahetasin välja üpris ruttu, sest Tõnisel oli vana Mr. Oizot ja Soviet Kintchi jazzi.

Jaak helistab mulle ja ütleb, et soome kolmandast on "American Beauty". Ühtlasi avastan, et Nelonenist tuleb "Vanilla Sky".

"Beauty't" ma olen vaadanud metoodiliselt. Õpetaja Rein Maran andis selle meile õppefilmiks ja me pidime seda plaanhaaval analüüsima, lahti harutama. Ja "Beauty" on film, mis näitab mulle tarkuseid, mida ma hiljem enam faktitasandil teadma ei pea. Eeterlik tundmustekogum kumab minust koos Newmani helidega läbi ja ma olengi ergastatud, kirgastatud.

Margusega koos olles on eksistentsiaalse olukorra printsiibid selged. Täna ta ütles, et tal on vahetevahel kurb, kui ta mõtleb, et ladvik ongi käes. Me teemegi seda, mida me teha tahame, me pole enam põhikooli jätised. Meil pole küll eriti raha, aga kõik parim ongi praegu ja sellest enamat ei saa. Ma küll ei meenutanud talle, et armastust pole, aga see on teine teema. Lihtsalt see, kuidas me koos õhku tarbime, et elada ja itsitades oma tulevast surmast teadlikud oleme, jätab maailma ilmselgeks.
Ja "American Beauty".

Nii et see, kas ma lähen veel teatrikooli katsetele edasi või jätkan sarja arendamist ei olegi dilemma, nagu ma Laurile pobisesin, kui ta Markusega grillsütt ja liha Selverist ostis. See ei ole probleem, kallis hääbuv inimene.

Stseen 1/11, 2/11, 5/11
Admirali maja esine, elumaja hoov Tõnismäe kandis, õpetaja Thomase kodu
8:00 - 18:00
Riina, Kersti, Külli, Tambet, Mirtel, Agnes, Virko

Magasin 14 tundi ning ärkasin hommikul pool kuus, mõistmata, kas peaksin olema väsinud või reibas. Vanaema vaatas televiisorit ja tegi mulle siis omletti. Tema ärkab juba aastakümneid nii vara ja läheb tööle arstide asju tegema. Vihmasest taksoaknast enne seitset välja vaadates tabas mind täiskasvanulik-romantiline taju rangest varahommiku tööelust.
Hommikud on ausad. See oligi vist tol hommikul seal taksos, kui väljas sadas vihma ja ma olin möödund öö unenäokohtumisest terve päev nahatu ja hell, kui see tunne oli. Õnneks olid mul riided seljas.

Välivõtete ajaks läks ilm vihmaseks ja tuuliseks ning seal, kus näitlejad mängisid, olid lipuvardad, mille trossid pekslesid vastu poste, mängides helile taustaks metalset plaksumist.
Pärast esimese võtte lõppu lendas Riina Hispaaniasse, kuid embas meid enne ja kiirgas Margusele ja mulle oma heameelt ja ärevust. See on hea, kui näitlejatel pole jäle teha. Eestis on ju nii, et ega filmitudengid näitlejaid ei tunne. Ma ei tea, miks see siiani nii on. Elementaarne, et nagu teatrilavastajad, nõnda peavad ka filmirežissöörid teadma, kellega neil tegemist on, kui tegemiseks läheb. Nii me siis Margusega püüamegi olla taibukad ja võimalikult vähe lollid. Kohe, kui näitlejad tegevusetult ringi longivad kusagil grimmitüdrukute ja kohvilaudade vahel, peaks nagu mure tekkima, et graafikus on midagi valesti. Eesti näitlejad pole ka filmitegemisega harjunud. Enamik neist ei tea, kui palju justkui niisama ootamist see nõuab. Aga meil on hästi. Meil sujub. Ma räägin nagu muidu.

Mirtel ja Agnes tulid ja võitsid. Nemad said kogu loost ilmselt kõige vähem, aga andsid nii palju, et nad ei oska praegu, teadmata konteksti, aimatagi.
Ja Virko, mu malbe mentor, piinaja ja kasvataja, mängis nende papat.

Praeguseks on üles võetud sellised hetked ja inimesed, et ma ei pruugi ette aru saada, millist emotsionaalset pommi me Margusega endile kokku pakime.
See töö on meie tudenginooruse haripunkt.

Riina, Külli, Märdi ja Marjega on tehtud. Mängu jäävad Ain, Kersti, Priit ja hulk alasti inimesi.

Stseen 1/11 ja päevased linnavaated
Kesklinn, lasteaed Rõõmutareke, Cityplaza katus
4:00 - 15:00
Riina, Külli, Luisa ja teised väiksed lapsed

Kell neli liiguvad linnas filmitegijad, paistab, sest siis on parim kaameravalgus. Elen ütles, et Tarkovski tegi kogu "Stalkeri" sellistel kellatundidel. Sest siis on valgus pehme ja varjusid ei ole. Margus jooksis kastekannuga võttepaiga ja Uniquestay hotelli vahet, et mänguvihma teha. See kukkus lihtsalt robustne välja, aga filmitrikid petavad ära. Sujuvat kaamerasõitu tegime niimoodi, et Elen istus Maario auto pagasnikus ja poisid kõik lükkasid autot. Töötav mootor oleks heli ära rikkunud.

Varahommikul seitsme paiku vaatasime Tõnise juures võttepilte, tantsisime, sõime makarone ja liha, naersime nagu ogarad koos naeravad, jäime vist peaaegu magama.

Lasteaeda jõudsime Jaaguga umbes veerand tundi enne teisi ja jäime millegipärast laste laulu- ja tantsusaali istuma. Siis algas neil laulu- ja tantsutund, muidugi, ja meie - kaks karvast ja magamata mühakat - istusime saali nurgas, silmad kinni vajumas ja mõistus magamatusest nõder, irvitamas. Kasvataja mängis klaverit. Ma ikka ei talu, kui lapsed laulavad. Ja näitlejad koos. Mõlemat peavad enamus inimesi armsaks kuulamiseks vist. Kui tantsuaeg tuli, pidid poisid kõik endale paarilised valima ja siis kaks tüdrukut jäid valimata ja toolidele istuma. Me vaatasime Jaaguga teineteisele otsa nagu lähme? ja püüdsime jälle mitte liiga nähtavalt naerda, nagu narkomaanid. Trainspotting. Tüdrukud tantsisid omavahel ja pärast hakati paarilisi vahetama, kui ringtantsuks läks. Ma mängisin telefonis Bombermani, et mitte lääbakile magama jääda ja sain pidevalt surma. Jaak arvas, et me võiksime seal olla söögi pärast - et kaks jätist, kes istuvadki hommikuti lasteaiarühma nurgas, oodates kokatädidelt hommikusööki.

Väiksel Luisal oli silmapõletik ja vahepeal ta nuttis, aga ta oli väga tubli ja armas. Tegi ilusa rolli. Ainult teised lapsed kriiskasid valesid repliike ja olid üleüldiselt segaduses. Järgmisel võttepäeval mõtlesime Marguse ja Eleniga, et peaks tegema muusikali laste ja treenimata loomadega, kus kogu tegevus toimub õues ja kogu pooleteisttunnine lugu võetakse üles ühe pika shotiga. Selles arvutimängus Carmageddon oli kõige raskem raskusaste harder than french kissing a cobra. See oleks umbes nii.

Linnaplaane võtsime Cityplaza otsast. Elen seisis peaaegu katuse äärel. Keset katuseplatsi oli suur Eesti Raadio antenn, mis meie järelvalvaja Kai sõnul pidi enesetundele mõjuma, kui liiga kaua katusel olla. Mitte midagi radioaktiivset küll, ütles ta.

Edasi läksin koju ja vajusin voodisse nii raskena, et ma tundsin, kuidas patja vajunud nägu istutas juuri läbi püüri ja lina.

Käisime kahe paiku päeval Elina ja Margusega Laagris lapsnäitlejaga kohtumas, tema nimi on Luise.

Linnas otsisime Margusega asendusvõttepaika ühele välistseenile ja Toompea mäest sõitis Mart jalgrattal alla. Mina olin sedasi, et ega ma Marti ära ei tundnud, kuni ta juba naeratusega äärepealt möödus. Mart nägi suurem ja tumedam välja, nägi välja mees. Ma ei tea, mis ajavahe meid seekord distantseeris. Võib-olla oled päriselt vanemaks kasvanud, ma ei tea.

Kahe tunni pärast tellin takso ja lähen võttele. Kunstnik Marion oli tänaseks rohkem, kui 40 tundi ärkvel olnud ja ma palusin tal nüüd öövõttele mitte tulla. Minul tuleb 24 pluss eks näis mitu tundi veel ja nii on huvitav. Tunni või paarine sõba teeks olukorra õõvastavaks.

Stseen 3/11, 5/11, 7/11, 9/11, 10/11, 11/11 ja öised linnavaated
Kuukulguri kontor
7:30 - 1:00
Külli, Riina, Tambet, Priit, Beatrice, Terje, Märt, Kersti, Marje

Kolmas võttepäev algas tund aega varem, kui eelmine. 5:23 ärkasin Märdi telefonikõne peale. "Tähendab, olukord on nüüd selline, et meie nüüd sünnitame. Ma ei tea, millal ma tulen. On see okei?" Märt hakkas isaks saama. Nii et tema läks kallimaga last ilmale tooma ja meie leiutasime võtteplatsil kõik koos (misan)stseenilahendused, mis teeksid Märdi puudumise mittepuudumiseks. Saime hakkama. Filmitrikid.
Õhtul Märt liitus meiega ja me tervitasime teda huilgamise, puudutuste ja šampusega. Poeg.

Psühholoogiliselt on harjumatu aduda uute näitlejate liitumist poole võtteperioodi pealt. Seda efekti võimendab see, kui karakter on loo järgnevuses algusest peale olemas.

Nii varajane voodijätt' hakkas organismi muutma. Iiveldus ja keev ainevahetus. Näitlejatel oli nii palju häid lahendusmõtteid, et ma tundsin end lavastajana ebakompetentsena. See on ainult hea, kui kõigi fantaasia elavdub.

Öösel käisime kaameragrupiga Oleviste kiriku otsas öiseid linnavaateid filmimas. Valgustite lähedal lendasid olendid, keda Margus pidas nahkhiirteks. Vihma järgne udu üle Tallinna pani tuletäpid kumama. Linn öösel kõrgelt. Lost in Translation, kõik see.
Öise gooti kiriku tühjus, religioosset kummastust täis. Teistmoodi maailmatunnetuse ärevus langes tulvana peale, nagu vanalinna koltunud valgus läbi kirikukoja vitraažide. Hoovi peal oli väike majake, mille akende taga põlesid tuled. Tõusin kikivarvukile ja vaatasin läbi valgete kardinate seda tuba, kus ma pisikesena pühapäevakoolis käisin. Ma polnud seda tuba ~14 aastat näinud, see oli endine.
Mees, kes meid torni viis ja meiega üleval kaasas oli (sest mõned inimesed tahtvat sealt alla hüpata) - Margus kinkis sellele mehele suure Mesikäpa, kui ta meid all suurest eesuksest välja lasi. Ta ütles meile: "Jumal õnnistagu teid," oli kampsuni ja habemelõuaga rahulik sõbralik noormees.
Ma võiksin olla kiriku kooripoiss mingis paralleelreaalsuses, mis vahepeal käesolevasse imbub, aga mitte päris. Öise kiriku koltunud köied ja puit & varjus avarused mängivad hiigelinstrumendina ekstaatikaga värisevat teadlikkust rahust, täis kõige kurvemat ja üksildasemat vaikust, mida ma tean. Pilli kõlakastis seistes ja liikudes võin keeleotsaga puudutada usku, mille uimastav ja muteeriv toime koatab surmast hirmu.
Ma ei tee seda. Ainult kuulan muusikat.

Stseen 9/11, 10/11
Kuukulguri kontor
8:30 - 22:00
Priit, Tambet, Marje, Märt, Kersti, Riina

Priit on veel Viljandi teatrikooli tudeng, nii et algul oli tal ülejäänud kollektiivi ees hirm. Mulle meeldib mõte, et me oleme töösse kaasanud ka endasuguseid. Mul on hea meel, et Agnes varsti tuleb.

Võttegrupi liikmed hakkasid moonduma. Margus käis lõpuks Marje parukaga ringi ja kunstnik Marionil oli Minni mask peas.
Võttepäeva viimane stseen oli nii naljakas, et esimesel läbimängul komberdasin monitori juurest peaaegu pisarais peaaegu põrandale, suutmata seda lõpuni üle elada.

Varajane ärkamine tekitas korduvat iiveldust ja ma juhtisin võtteid oksepohmelli tundega. Enamus ajast oli naljakas. Enamus ajast oli higine ja kleepuv tunne, aju ujus. Ma jõudsin tõdemusele, et filmiinimesed ongi oma tööaegadel sellised magamata nässakad, nagu energiat täis zombied. Glamuur on hetk, rasket osa ei näidata. Tõsiste ettevõtmiste juures nii ongi.

Mingil hetkel pärast võtete lõppu kõndisin rammestunult Kuukulguri akna poole, võtteplats tühjenes inimestest ja ma taipasin, et lavastajaks tahtmine on lollus. Miks, ma enam ei mäleta. Jõudsin seda hiljem Mardile intervõrgus öelda ja siis, nagu unenägu, see põhjendus kadus.

Stseen 1/11
Lowe Age kontor
20:00 - 23:00
Ain, Riina, Kersti

Pärast seda, kui esimene stseen filmitud sai, hakkasime Margusega tseremoniaalset taldrikut vastu kaamera statiivi peksma, aga see ei läinud katki. Taldrik. Ain soovitas lüüa piki statiivipead, metalljalad tehti lühemaks ja kui me uuesti lõime, läks mu vasak käsi kolmest või neljast kohast katki. Ma palusin Margusel suuremad killud väiksemaks lüüa ja Margus lõikas oma kätt vist kahest kohast. Ain, vanameister ja lapsepõlvekangelane, tõi mulle suure plaastri.

Esimene tunnetus võttemeeskonna tempost ja kolme näitleja stiilikalduvusest on käes. Võtted toimusid reklaamibüroo Lowe Age läbipaistvas futuretro kupeekabinettidega kontoris, kuhu me naaseme 28. kuupäeval. Püsisime graafikus, aga see oli ilmselt võttepäevadest kergemaid.
Kui Ainiga stseen võetud sai, läks härra koju jalgpalli vaatama ja Kersti sai telefonikõne, et ta poeg jäi auto alla. Šokk lahtus, kui selgus, et poisil on jalg kipsis ja muidu on hästi.

Esialgne pelgus on läinud. Hommikul kuulasin Slowdive'i nii kõvasti, et kõrvad lõpuks vilisesid. Et rahuneda.

Kristo tegi naturalistliku rolli "taustal mööda kõndiva kontoritöötajana". Uku käis vahepeal mu juukseid näppimas ja tegi imelikke asju, millele ma kahjuks või õnneks keskenduda ei saanud. lapsonhaige tuli meile fotograafiks ning Jaak mu diiler dokumenteerib võtteid miniDV-le. Õhtul hiilime operaator Eleni ja kunstnik Marioniga kusagile ETV läbivaatusruumi, sest Elen tahab kontrollida koloriiti (kaamera visiir on mustvalge) ja meil on vaja näha, kas me liigume visuaalse stilistikaga õiges suunas.

Öösel mul und ei tulnud - me olime võtteplatsilt lahkunud nii kõrgendet meeleolus. Kell pool neli a.m. hakkasid ülemised naabrid seksima ja möirgasid ja halisesid, nagu tooksid kahepeale mingit monstrumit ilmale. Ja siis hakkasid õues linnud laulma.

Xelene leitud kalake, kes mängib ühte peategelast - Lootust - puhkab praegu end võtetest välja Xeli ja Juku kodus. Ta on väga loomulik filminäitleja. Ma loodan, et ta elab võtted üle. Xel jätab ta endale, kui võtted läbi saavad.

Terje helistas praegu, ütles, et see kild, mille tema sai, et ta pistis just käe kotti ja lõikas endale kätte.
Kolm verist tudengit kohtuvad õhtul telemaja läppundkollases sisemuses.

35 minuti eest alanud päeva õhtul algavad minu ja Marguse bakalaureusetöö võtted. See on lugu, mis sai alguse esimesel kursusel, kasvas teisel ning valmib lõplikult kolmandal, nüüd õige pea. Näitlejad on kõik värvatud, võttemeeskond on suur, ma ei hooma numbreid ja asju, lihtsalt olen nii hea režissöör, kui oskan. Võib-olla läheb hulluks. Graafik on tihe ja üks võte algab kell neli a.m. - kellaaeg, mis pole enam öö ja pole päris hommik. Margus lubas millalgi võtteperioodil nutma hakata. Leppisime kokku, et ta annab mulle eraldi märku, kui see toimuma hakkab, et ma näha saaksin.

6. juunil on kaitsmine.
Vabanemine, nagu ewulegi ütlin, tuleb ohjatu.

värviline tekstipõhine aus ilu

milk white pure morning kirjad + püstolilasuvalgus

flow > kaude > puhtus

Olen ehk elu suurima töö laineharja poole liuglemas. Ei julge siia midagi kirjutada, kogu aeg peaks õppima paremaks lavastajaks, kirjutajaks, organiseerijaks, vastutajaks.

Kergendusteni, lõpetamisteni. Ootusärevuseni.

Loe tüdrukuid.
+ poissi.

Noil päevil ma olen režissöör. Suhtlen produtsendiks kehastunud kursavend Margusega, kes seab mu nägemusi kahtluse alla ja utsitab mind tagant. Eile pidin kolmandat korda režiistsenaariumit tegema hakkama, siis lukustusin endasse ja vaatasin DVD pealt kõik Massive Attacki videod ära, mõistes palavikulises härdumuses, kui palju nad minu maailmatunnetust teinud on. "Unfinished Sympathy" ja "Protection" on elu parimate muusikavideode nimistus, viimase režii on võimatu. "Unfinished Sympathy" tiliseb, nagu helihark alateadvuskanalile.
Selleni mu eilne heliraja ehitamine viiski. Sealt edasi läks süda pahaks (see võis olla ka jäätisest) ning läksin iivelduses magama.

Üks asi on olla linnatänavail teel tele-, raadio- ja koolimajja in a shoegaze haze, kujutades ette, et see on kuidagi Sofia Coppolalik, kuidas ma indie suikevoogude saatel oma ülikooli lõputöö valmimiseni jalutan. Teine asi on kujutada pildiridasid peas ja paberil ette nii mitu korda, et see kaotab tähenduse, nagu sõna, kui seda korrutada; sisendada endale uuesti usku, et see, mis me teeme, on ikkagi lahe ja vajalik.
Pärast kolme päeva Kubricku filmi The Shining seltsis ma ei saa enam aru, miks ma teen pildirida nii, nagu ma teen. Milleks plaanivahetused, kui maailmal on steadicam ja fotograafia ilu?

Merevaigus kinni, nagu ämblik Žiguli käigukangi otsas? Ei. Pehmet õhku, kevadvärvide värinat kuuma tee vines.
Morrissey läks ära ja leidis ehk armastuse vastaja. Coupland käis temaga kohtumas ja niisugune mulje talle jäi.
Täna tõin endale The Smithsi plaadi The Queen Is Dead. 21 aastat hiljem ja selline näss, nagu mina, võib endiselt oma teadvuse nende voolu pista. Jäävama kunsti trump - säilimine.

Lugu loo järel mängin endale pleiliste, kandmaks maha tuha- ja kruusarada südamemurdeni.