pksl kpsl

aeg leida sügise jaoks muusikat, aeg panna magama või tappa endas see jagu, mis teeb mind suutmatuks kellegi lähedal olla, aeg vaikida, kuni mu elementaarne banaalsus millekski paremaks haritud saab ja aeg ses paksus emotsionaalses haripunktis sulgeda see momentumikapslite purk, mille sildile oli trükitud "pksl kpsl".

aitäh, kes minuga kaasas olid ja keda tee peal kohtasin. internet on imeline asi, ajaveebid sedavõrd veelgi. ma poleks teid teisiti kohanud nõnda.
kes tunneb vajadust sõnu veel vahel vahetada: getobiit@hot.ee.

kõige suurem, kõige sisesem jäi välja ütlemata. kui palju vähem oleks maailmas lehekülgede, lõuendite ja kõlarite müra, kui räägitaks asjast. sellest, mille pärast ülepea tuldi.

mina olen igatahes segaduses.
confusion is sex.
kardinad sulguvad, mülgas jääb vaikseks.

viimase lauluna kõlab slowdive'i "when the sun hits".

Vahest on see sobilik viis selle ajaveebi lõpetamiseks.
Kerges iivelduses, kui irvakil aknast hoovab valget valgust. Läila on olla, palavus lainetab ülevalt alla ja augustilõpu õhk on niiske.

Kui detailid vahelt ära jätta, siis 20. augusti hilisõhtul sõitsime Lauri, Kristo ja Jüriga Paldiskisse. Jüri vaatas aknast välja ja küsis, et kas taevas on virmalised. Me jagasime prille, sest tema omad olid katki. Siis sai Lauri telefonikõne, et vaadaku virmalisi. Järelikult olidki virmalised.

Meres kalda lähedal oli lammutatud roostes laev. Lauri valgustas selle kaugtuledega välja. Kristo avastas, et see on vähemaks lõigatud ja ära vajunud.

Kloogal Kristo suvilas, Nele samuti meiega, istusime köögilaua ümber ja Kristo rääkis väreleval häälel, miks ta meid kokku oli toonud. Ta tahtis filmi teha, tal olid harilikuga täis kirjutatud paberid, et mitte täiesti tühjalt oma võttekaaslaste ette tulla. Paberitel olid ka hirmsad pildid koolnu näoga madrusest ja kaptenist, kelle pea kohale langesid näki juuksed.
Teed keetes ning soolaseid-magusaid saiu süües mõtlesime 3 tundi välja lugu, sest ainult impressiooni peale on kehv välja minna, kui selleks peab kõndima läbi rinnuni ulatuva vee mööda vetikalibedaid ja kõikuvaid kive, pea kohal kõik riided ja Kristo 30 000 kroonine koolikaamera, statiiv, rekvisiidid, meie isiklikud elektrilised vidinad.
Lauri tõesti armastab magusat ja kui ta avastas noa pealt korraga jäljed šokolaadikreemist ja pasteedist, laskus ta pikka seletusse solgist. Kuidas ta kord oli sõbralt palunud ampsu McDonald'si pirukast ja tema keha oli valmis kuumaks hõrguks õunadžemmiks ja kui ta krõbedast taignast läbi pures, valgus tema suu magedat kartulipüreed täis ja ta oleks võinud oksele hakata. See magusa-soolase eksituskooslusel tekkiv solk sai Lauril korduvaks motiiviks ja see veenvuse tung tema jutu taga muutus hommikuks selgelt maniakaalseks.

Öösel ma ei maganud, lihtsalt lebasin Nele kõrval ja mõtlesin. Peamiselt oma näidendiraamatust ja Nelest. Kui ma jõudsin tagasi selle juurde, kuidas Nele Kiisale sõites mulle autos seletas, kuidas "norra.täna" kostüüm ta ära kammis, hakkasin ma kontrollimatult naerma ja ma ei tea, kas Jüri ja Kristo ärkasid selle peale üles, aga Nele küll ja kui ma talle seletasin, siis me naersime tekiääre sisse ja patjadesse, intervalliti, ei saanud parata.

Hommikul kell viis vaatas Kristo kolmandat korda valgust ja otsustas, et maagiline tund on tulekul. Paraku sai maagiline tund õues läbi, kui me Kristo ja Lauriga võileibu sõime, kaasa tegime ja teed jõime. Nelel oli kurk väga valus, tundus kahtlane, kas ta saab vette näkki mängima minna.

Hommikul kell kuus kaldaäärsel betoonplokil kolmekesi seistes tundus kahtlane, kas me laevale läheme. Lauri proovis varbaga vett ja see tundus külm.
Laevale oli libe ja raske minna, vesi oli viimaks rinnuni ja kott oli pea kõrval raske.

Laev oli teravate äärtega, sopavett täis ja roostes. Jalga ei tahtnud laeva ninas roostekollaste penoplastitükkidega kaetud vette panna, aga Lauri proovis ja polnud hullu, nii et läksime. Ja üleval dekil oli pind kuiv, aga vahel astusid Kristo ja Lauri endale roostes naela talda.
Kaldal oli punane auto, rattad kiviklibusse mattunud, uksed lahti, inimesed liikumatult sees. Lauri ja Kristo kahtlustasid, et nad on surnud. Kui me laevale olime roninud, hakkasid nad röökima, et: "Tšurka, raisk, kuuled vä? Tulge appi lükkama!" Lauri juba näitles siis ja tundis suurt ebamugavust, sest sellised tüübid ei meeldi talle. Lõpuks ta hüüdis, et me oleme ETVst. Peagi hülgasid kaldapealsed hädalised auto, me jälgisime, et ega nad Lauri autole midagi ei tee; nad kadusid mööda tolmavat teed üle kõrgendiku. Siis Lauri naeris, et me oleme nagu väikesed lapsed, sest see ETV ütlemine oli sama hea, kui: "Minu isa on politsei."

Päike tõusis kaares palavusse, meil oli ainult üks aku, kaldale minek ei tulnud kõne alla, Lauri maalis Kristo näo kaameks, silmad mustaks ja huuled triibuliseks. Mina hoidsin asja käimas, utsitasin ja hoidsin plaani ratsionaalsena.
Nele ja Jüri tulid kaldabetoonile peesitama. Kui me Lauri ja Kristo põhiosad olime ära filminud, tuli Nele vette näkiks.
Lauri mässis ennast kalavõrkudesse ning hakkas pärast mäslemist vahtu välja köhima, sest kärbsed ja ennist solgivette kukkunud võrk tekitasid tema õrnas maitsemeeles jälkust.

Pärast kaheksat tundi geriljaekstreemi pardal läksime kaldale tagasi ning jagasime apelsini, mis maitses nii värske ja mahlakana. Siis filmisime Jaagu kaameraga (esimese kaamera aku sai pardal täpipealt tühjaks) kaldapealseid stseene, mis osutusid kasutuks, kui Kristo hiljem kodus avastas, et kõik eelnev oli võetud 16:9-s ja Jaagu kaamera materjal 4:3-s.

Tallinnas tagasi, kodus, kuulasin Tooli "10 000 Days-i", pea kahe kõlari vahel, magusalt tummalt kadunud helisse, mis oli keerulisem, kui mu väsimus järgida võimaldas.

Edasi Maia aeda, kust külalised ära voolasid, jättes Maia, Kristjani, Mari, Mirelli ja minu hämaruses selga kukkuvate õunte alla kummituslugusid rääkima. Ühel hetkel oli ka tarvis Dakile helistada ja rääkida ära, et meil oli seal tort - cappuccino tort - ja ikka selline suur tort, tort. Tort.

Maia kodus ümmarguse laua ääres istudes, nagu me istume, hakkas visioon moonduma, näojooned valgusid varjudesse, sest ma olin 36 tundi ärkvel olnud. Jalutasime Mariga koju ja Mari lubas sel teekonnal olla mu valgus, mu latern, mu majakas. Ma liikusin magamatuse fluidumis. Jaagu kodu juures tuli Jaak välja, ma andsin talle tema koduvõtmed tagasi, minu "Tühja maja" väike periood oli läbi saanud. Jaak oli oma emaga Soomes ära olnud ja ma pidin kassi toitmas käima, lehti postkastist ära tooma. Vaatasin Jaagu plaadikollektsiooni, kuulasin tema muusikat, istusin tema elutoas, jõin tema mahla, lugesin tema lehti. Umbes üheks sekundiks ma muutusin Jaaguks.

Saatsime Jaaguga koos Mari koju, kohe tema paraadnani. Maril on oma skalpell ja ta on laipa vedanud, laipa lõiganud, sest tema õpib kirurgiks. Kõigile meeldivad need Mari koolilood.

Pärast pikka und vaatasin voodis "The Grudge'i", sest mul on õudusfilmiisu peal. Järgmisena on kavas "The Ring 2". Ilmselt. Aga "The Grudge" mulle pildiliselt ei meeldinud, see oli risune, segane ja valgus oli nagu mängumajas, võlts. "The Grudge 2-l" on teine operaator, nii et mul on omad lootused.

NoKus otsustasime Eleni ja Martinaga, mis filmiraadiosaatele nimeks saab. Kinoteek. Minu sünnipäeval salvestame esimese osa.

Mart ja Maria näitasid Elenile ja Tanelile augustilõpu filmilaagri stsenaariumit, mina istusin orbiidil, riivamisi mõttekatketes või pilgunägudes. Kui murtud tundega Lyyn koos Xeli, Juku ja Juku vastse kursavennaga ümarlaua äärde tulid, läksid mõned õlud, siidrid ja Tõnise hollandisuitsud, kuni Nele helistas ja murdus kõne lõpuks täitsa ära. Eerik rääkis, et ta kursavend, minu kursavenna bändivend, hüppas end vastu veepõhja halvatuks. Eia helistas ja ütles, et ta mõtleb minust, kui ta vihmaga kirjutab. Evelin helistas ja ütles, et ühesõnaga ma lasen üle, kuigi olin tema kräule mineku kutse varem vastu võtnud. Nele sõitis Nukuteatri ette, ma läksin välja. Kui ma autosse istusin, kollapsis ta mulle nuttes sülle. Tema jagatud illusoorne armastuse maailm selle tema poisiga, kes ei ole tema poiss ja kelle tüdruk tema ei ole, psühholoogiline võimuvõitlus. Sest nemad on vist sama värvi, nagu Nele ühe šamaani jutu järgi arvas. Lõpuks me olime seal armsad, sest Nele on tore tüdruk ja mina olen tore poiss.

Nele sõitis koju ja Juku ja Xeli juures oli lollakas erootiline rokenroll. Morrissey laulis ja me väänasime Jukuga keerulist sümbiootilist tantsu, sest meile Morrissey meeldib.
Erinevad head lood mängisid, kollases toas oli erinevat õnne, mille servades oli muidugi kahetsust, aga mitte pidevalt, mitte kõigil. Vesipiip, magustatud vein, viskishotid-coca-cola, kahe kuu vanune Rock plastikpudelis, minu kirsitubakas Eerikule ja Hellekale. Labastatud laulud ja ilu.

Ma magasin Lyyni kõrval ja nägin unes, kuidas ma magasin Lyyni kõrval. Lugu liikus "Eternal Sunshine of the Spotless Mind-i" loogikaga. Öösel enne uinumist küsis Lyyn: "Kas sa oled õnnetu?", ma ütlesin "ei", ta ütles, et "kas sa oled õnnelik?" ei saa küsida, sest sellele ei juleta vastata "jah". Ma olen õnnelik, tingimustega. Puhas see ei ole. Sisikond söövitub kõdistades, kõdipall kerkib kurku, kõhus keeb.

Hommikul läks Juku Tartusse salvestusele, Xel disainiOPi & workshopi. Vanaema oli kodus öö läbi sõbatu olnud, sest ma teatasin alles neli a.m. sõnumiga, et jään ööseks sinna.
Kõndisime Lyyniga minu ulmefilmi "Universumi lõpu kohviku" uksest mööda, meenutasime. Lyyn näitas märjal asfaldil märgade puude all, kuidas ta mind kallistades ära saab kaduda ja mina ei saa. Rääkis, et ta vanaema abiellub septembris ja käib oma rootslasega golfi mängimas.
Siis kõndis väike Lyyn koju. Mina läksin trollile ja kõndisin metsa ääres koju.

---
I Am X "President"
I Am X "Song of Imaginary Beings"

+
Sweet thing, I watch you
Burn so fast it scares me
My game, please don't leave me
Come so far, don't lose me
It matters where you are
As the sun hits, she'll be waiting
With her coffins, under heaven
Hey hey lover, you still burn me
You're his song yeah (BV: hey hey)
Sweet thing, I watch you
Burn so fast it scares me
My game, don't lose me
Come so far don't lose me
It matters where you are
As the sun hits, she'll be waiting
With the coffins, under heaven
Hey hey lover, you still burn me
You're his song yeah (BV: hey hey)
Sweet thing I watch you (BV: burn away) [repeat 3]
+

Öö langeb päikesele järele, minule jääb ritsikate sirin ja tume sina, mida nööbivad tulekollased aknaruudud keset õhku. Oh sa poiss, ma mõtlen.
Oh, sa poiss, see jääbki vist nii.

Ma viskasin selle inimese kujuga oksa minema, mis sa metsast tõid. Minu meelest see on mõttetu. See on lihtsalt oks. Oli.

Mul on veel natuke kirsitubakat. Oma aknaruudul istudes, kui väljas on pime ja särgita ihul jahe, ma maitsen magusa lõhnaga suitsu ja mõtlen, et siis kui sa just oma sigareti filtri huulte vahelt näpistad, see on see hetk, mil ma peaksin su huuli enda suuga puutuma. Siis, kui nad veel soojad on.

Loomulikult sa mürgitad mind, kui sa välja hingad, aga ma natuke loodan, et need pisikud, mis sa mulle annad, et mõned neist jäävad mustade täppidena minu sisse. Mikroskoopiliste täppidena. Sinu täpid, minu defekti indikaatorid.

Ma räägin, nagu roostene masin, aga ega see ei loe, kui sa tagasi ei tule. See taevas võib sama hästi olla sinu pupill. Sa võid sama hästi silma kinni panna ning pühkida mind ripsmetega aknalaualt.

See on võimalik.

Mis minust saab?

-------------------------------------
A Perfect Circle "Thomas"
-------------------------------------

X,

Ma kirjutasin kirju su fassaadi alla enne, kui ma sind enese jaoks kinni müürima hakkasin, et ma ei tunneks enam sinu põueahju soojust. Vahest jagub mind, et laduda sind kohmakalt suureks, võõraks, teha sinust maha jäetud tehasehoone, et aeg-ajalt, nagu ma jalutan, võiksin fotokaga sinu varemeis hulkuda, ninas nostalgia, kibe nagu tolm.

Aga sa ei ole maja, ega ju.


Tundelämmataja,
Hulkur

Oli 1:30 a.m., lebasin tunni ja kümme minutit teki all, pea padjal, magama ei jäänud. Ma lihtsalt ei jää enam magama. Otsisin YouTube-st Faithlessi "Insomnia" ja nüüd see põksub. Kell on 3:01 a.m.

--------------------------------
Faithless "Insomnia"
--------------------------------

Kallis X,

Ma saatsin su rongi peale, mäletad? Balti jaamas, ma ütlesin sulle, et su kõige madalamal kitarrikeelel on midagi viga, et see pläriseb valesti. Ma ei tea, mis noot see on, sa tead, et ma ei tea nootidest ja helistikest suurt midagi, saati siis nende süstemaatilisest järjestusest erinevate instrumentide kaeltel ja kõlamagudes.

Sina oled kuulus, ega mina sinuga ringi reisida saa. Ma ei ole löödud ka. Mõnel kuupaistelisel ööl, kui tähepuru on nii erk, et valgus omandab gravitatsiooni ja asub sind ülespoole imendama, mõtle selle peale, et sina oledki staar. Et sina kuuludki sinna. Ja mina siia perroonile. Vaatama, kuidas sa lahkud, kitarrikott käes. Ülespoole, kuni sa langed, plahvatad, nagu nad lõpuks kõik.
Ütle mulle, kas sa sealt ülevalt näed ka seda, kuidas mu voodi mind linade vahel söövitada püüab? Ma uinun, kujutledes, et kui ma veel ärkama peaks, ärkan skeletina. Ja happest kõrbenud roostesest mustrist saab lugeda sinu nime. X. Kallis, reisi palju tahad, nad armastavad su laule.

Sinule ju vanad koltunud asjad meeldivad. See voodi oleks just selline, nagu mõnes ookeanist ülestõstetud laevas.

Minule meeldivad uued asjad, tulevased. Sa ei kujuta ette, ma võiksin öösiti lahtistest akendest magamistubadesse hõljuda, armuda ekvalaiserite sinakatesse müürimängudesse, mis unemuusika makkide ekraanidel kumavad. Ma võiksin muutuda üheks neist, hüpelda iga kord, kui mõni õhem löök põksub.
Iga kord, kui su laul mu Winampis mängib, võib minu kardiogrammi lugeda ekvalaiseri pealt.

Aga kolmandal õhtul pärast sinu lahkumist, nädalaohu eest, juhtus siin minu koduses öös midagi imelikku. Ma seisin väljas oma koduakna all (ma elan esimesel korrusel), pidžaamas. Seisin paljajalu muru sees, toetasin selja vastu kruusaseina ja nägin mingit purpurset massiivi enda poole liikumas. Ma arvasin, et mu silmad on vähesest unest udused, aga ei, see liikus minu poole, nagu sirelilõhna valgus, majakõrgune ovaal. Ma puudutasin sõrmeotstega kive, hingasin sisse ja siis see juhtus. Erutav kergus voogas mööda nahka, üle kere, see lakkus mind, libises nagu keel, alt üles, ja siis kadus.

Ma ei tea, X, ma seisin täna peegli ette ja mu keha oli totaalselt marraskil, kintsudest põskede ja laubani. Ma kirjutan sulle nüüd seda kirja, istudes aknalaual, aga see aken pole enam minu. See on liiga kõrgel, et olla minu, ja siin toas on kõik kahvatu, hele. Kõik need voodid ja võõrad inimesed aparaatide küljes. Aga mul on seda krõbisevalt hõõguvat taimepuru, mida su trummar mulle andis. Enne, kui te läksite. Ta ütles, et tal oleks ohtlik sellega üle piiri minna.

Igal õhtul, X, ma kirjutan sulle ühe kirja, see on üheteistkümnes. Igal õhtul ma keeran selle kirja rulli ja suitsetan salaja akna peal ära, magusa kibeda puruga. Ma kujutan ette, et see suits jõuab sinuni. Soojus liigub ülespoole, eks?

Aga see keel, mis mind lakkus. Oli see sinu? Kesse tol öösel oma keelt liigutas? Tea, et see sulatas mu kristalse kihi ja ma muudan vorme siiani. Minu suvi.

Mu arm. See kuiv rohi pidi lendamist võimaldama. Proovin siis veel. Äkki täna jõuan pärale, ma aiman sind kauguses vilkumas. Hüpe on kõige olulisem, edasi on lihtne, sest suunda ma ju tean.

Sa ütlesid, et juuli paisutab sind.
Ma mahun su sisse ära.
Tõuka teised päikesed eest.

Neil on koer nimega Netravati Bala Bhaghia, Tiibeti mastif. Käisime Kiisal kooperatiivis Delfiin vanaemapoolsete sugulastega tutvumas, maja sisse pühitsemas. Delfiin on vana meremeeste suvila ko-op ja see koeranimi tähendab eesti keeles Kaunisilmne Noor Õnnelik. Maja omanik on vanaema nõbu (isa õe poeg), jahimeeste seltsi liige, loodusfotograaf ja -ajakirjanik. Kirjutab luuletusi, kinkis mulle õhtu lõpus eraldi pühendusega oma kogu, pealkirjaga "Võimalus olla". Kunagi Elvas, kui tema sünnist oli möödunud mõni kuu, läks ema talle linnast ristimisriideid tooma ja jäi Tartu rongi alla. Nüüd on peremees 60+ ja mõned ajad tagasi otsustas ta poeg, et elatud on küll.

Minu jaoks oli see esimene, kuigi väike, sugulaste kokkutulek. Selgus, et mul on sugulasi Raplas ja Haapsalus. Algul, pärast häbelikke tereütlemisi ja nimelausumisi, seisid kõik katuseterrassi piirde ääres, pisut oskamatult ikka omade kõrval. Perenaisele (peremehe 3. naine) oli väga oluline, et inimesed võtaksid šampust ja liiguksid siis veinide ja muu juurde. Sööma pidi ka, laud oli lookas, ja vanaema muidugi jälgis ja konsulteeris mind selles osas. Sest mina ju ei söö. Kui ma olen Elvas või sugulaste juures, siis mina olen see, kes üldse ei söö, isegi kui ma taldrikult äsja viimase suutäie olen võtnud. Pistsin suitsujuustu, õe meelest see maitses nagu suitsusink, liha. Kala taignas sõin kahe suupoolega, jälitasin seda punase veiniga - mingist hetkest oli vaja vaikusest, kohmetusest, maa-ahistusest ja ajaseisakust üle saada.

Pisikesed konnad hüppasid maja ees ja maja taga muru vahel ringi, pisikesed nagu põrnikad. Maja taga oli tiik, ma ei saanudki aru, kas nad lähevad sellest eemale või püüavad sinna just jõuda. Igatahes, maja taga tiigi juures (mis tundus vanaisale jõena) oli suitsuahi ja võssa kasvanud kuurimaja, vesi oli endale kahvatukollase taimkonna, nagu langenud lehed, peale kasvatanud ja päike tuli tugevkuldselt mööduvate pilvede tagant välja. Siis ma mõtlesin välja, et mis minuga maakohtades toimub. Ma pean seal laskma ühe jao endast lämbuda. Siis leebub see sügelev kõdistav pakitsus, närv linna järele. Nii ma seisin seal võssa kasvanud kuuri juures, tiigi ääres, suitusahju kõrval ja lasin ühel osal endast lämbuda.

Bhaghiat tuleb paitada vastukarva, see tuulutab teda ja nii on tema tõu puhul õigem.

Üleval peotoas läks kiiresti veidraks. Üks külaline, ainus kes polnud kellegi sugulane, hakkas nurgas sünti mängima ja mikrisse natuke haiglaslikult eestimaa kauneid viise laulma. Õde peitis ennast ukse taha diivanile ära, ta ei suutnud enam tõsist nägu hoida. Mina istusin tema vastas, laua lähedal, näol mingi sõbralik hüääni irve, mida ma hingamisega tagasi püüdsin hoida. Vanadele see muusika meeldis, öeldi et hea on, kui seltskonnas pillimees ka on ja võeti viina. Aga ma ei tea, see pillimees oli kummaline mees, pikk, prillidega, kiilanev, ja kõneles, nagu seisaks kikivarvukil, kõrgendatult vaikse häälega. Baleriinilikult. Ta oli kunagi Õhtulehele horoskoope kirjutanud. Ma küsisin talt, et mille järgi, ta ütles, et planeetide seisu järgi. Arvutis pidi olema programm, mis planeetide seise näitab. Kord oli ta päevapealt perenaisele peremehega kohtumise ette ennustanud. Vahel läheb täppi, nentis ta vältivalt, nagu see oleks olnud juhus. Peo lemmik oli väike 1-aastane itaallanna/eestlanna, suurte silmade ja punase täpilise kleidiga preili, kes oskas hästi kurja nägu teha.

Õhtu progresseerudes jäid suured vanad üha rohkem purju, väljas hämardus ja vanaisal oli üha rohkem igav, sest tema pidi roolis olema. Mina olin ukse taha diivanile varju läinud, mängisin telefonis "Ultimate Spider-Mani", vaheldus veinile, vanaisa istus seina ääres kõrvaldiivanil ja ütles: "Vanaemal on muidugi lõbus, muudkui kallab, tead, aga mina kuivan, nagu rohi, raisk, Väänas."

Ühtäkki hakati laulmise asemel luuletusi lugema, perenaise initsiatiivil. Mikrisse. Mõned luuletused olid peas, mõned jäid poolikuks. Alliksaart kiideti, peremehe õele ei meeldinud Rummo ("Kuradi Paul-Eerik Rummo?"), mina istusin ukse taga peidus ja imestasin. Mina ei tea luulest midagi, tundub, et see on miski, mis on ainsana väärt säilimist, kui kirjandus muidu hävinema peaks. Ainus, mis püsib ja puudutab teispoolsust. Kursavend Joonas ütles ühes Jüri Sillarti loenguarutluses, et luule on kõiksuse kõnetus.
Luule esitatud, leidis perenaine mu ukse tagant üles, istus mu kõrvale ning hakkas kirjandusest rääkima. Ta luges minust selle välja. "Kui sa tahad naisi tundma õppida, loe Balzaci. Teda kritiseeritakse palju, et liiga pikad kirjeldused ja kõik, aga tead, mis mulle tema juures meeldib? Tema naised ei ole kunagi samad. Sest enamus kirjanikel on oma Päikesenaised, kes muudkui korduvad, aga Balzacil on 20-aastased, 30-aastased, 40-aastased... Ta on vapustav mees. Ja Proust mulle meeldib, tema on ka vapustav mees. Mul käisid praegu külmavärinad läbi. Hemingway - no! no!"
Ta peab Hemingwayd rämedaks. Bukowski ja beatnikud talle meeldivad. Siis ta käis korraks ära ja tuli tagasi suure spiraalköites ruudulise kaustikuga, mis oli raamatutest väljakirjutistega täidetud. Ta on 20-aastasest saadik neid kaustikuid täitnud, nüüd ta on 50+. "Ma ei tea, kellele ma neid kirjutan. Aga peab ju, kurat, järglastele, peab ju kõik ikkagi kirja panema." Ta lappas ridamisi otsast ääreni täis kirjutet lehti, vahepeal oli pastakakritseldus kahest inimesest, kes istusid mingil lavatsil, käed nagu kokku pannud, profiilis. "Olen ju skiso?" küsis ta. "Ega ma teistele seda ei näitaks. Ma sulle näitan. Mulle tundub, et sina saad nendest asjadest aru."
Hiljem, kui ma jälle laua ääres istusin, ütles perenaine mikrofoni, et kui mul vähegi halb tuju kunagi on, lugegu ma "Švejki". Lauas ta rääkis, et tema ülikooliaegne üleskasvamine kulges samamoodi, nagu Salingeri Frannyl.

Kõige kogukam sugulane (kes luuletuste ajal laua otsas kuulutas, et tema luuletusi ei tea ja et kui temal neid lugeda kästakse, saadab ta kohe persse), püüdis perenaisega tantsida, aga kukkus kummuli. Püstisaamiseks läks tubli minut. Abikaasa üritas teda koju ära ajada ("Mul on sinu pärast nii häbi."). Trepp oli järsk, mehe allatalutamiseks oli vaja paari teise mehe hoolt. Mulle see mees meeldis. Ta nimetas Rapla-Haapsalu rahvast hübriidideks, tal oli paar kuldhammast ja kuidagi ta meenutas mulle Chino Morenot.

Aga selle kummulikukkumise peale rääkis perenaine mulle, kuidas kunagi kooli tantsupeol oli ta ühe mehega sarnaselt tantsu ajal maha kukkunud ja siis see mees oli jäänud talle peale ja oli hakanud neid liigutusi tegema ja terve saal oli vahtinud.

Öö pimedus oli laskunud, vanaema oli lauas küll hoos, aga õe poiss oli ka juba kohale tulnud ja kõhu täis söönud, nii et aeg oli tulnud, et lahkuda. Meile pakiti heldelt toidumoona kaasa ja saadeti pikkade hüvastijättudega teele. Sinetav öö oli uduviirastustest kumav ja läbipaistmatu. Vanaisa sai autos vihaseks, sest ta ei näinud midagi, õde helistas oma poisi autost ja ütles: "Kuule, ütle palun vanaisale, et ta ei sõidaks vastassuunavööndis." Meil polnud udutulesid ka. Õde ja poiss peatasid oma maasturi, poiss tuli meie auto rooli ja õde oli üksi poisi omas. Ma vaatasin läbi udu, kuidas ta ees üksipäini sõidab, ja uhke oli olla. Ma mõtlesin, ei tea, kas ta kuulab seal oma muusikat. Pärast Tallinna silti vahetasime autod ja juhid tagasi, onu läks ees Vääna koju, õde läks poisiga nende koju ja meie suundusime oma kandi poole. Udu oli järele andnud, Järve ostukeskuste seintel olid värvilised reklaamid, värvilised tuled. Mina ja mu linnatuled, sellega meenus mulle Will Christopher Baeri novell "Valentine the Destroyer". Seal on üks mees, kes, murtud südamega, elab jäätunud majas. Seinad ja mööbel sädelevad, mööda maja on siia sinna peidetud õllepudeleid korrast, kui ta poes käis ja nende silte nägi. Ta ei suutnud vastu panna.

At some point I remember taking the car up to Safeway and filling the backseat with Miller High Life. The stuff was poison but the High Life aspect had grabbed hold of me like regular poetry.

Uinumiseks kuulasin Deftonesi "Around the Fur" albumit ringiratast, enne seda tekkis tahe kirjutada armastuskirjade sari, iga kiri lähtevastavuses ühe looga sellelt albumilt, unes nägin, et Deftones esines meie maja rõdul. Läksin üles, nad tegid vaheaja. Lyyn ootas mind koridoris. Meil, kiirematel vähestel, oli võimalus bändiga samale rõdule minna. Registreerusin ühe tädi juures, kes hurjutas mind, et miks ma varem ei tulnud. Kirjutasin talle paberile oma meiliaadressi valesti. Üha rohkem hakkas selguma, et ma ei jõua vaheaja lõpuni unne alles jääda. Kaalusin seda asja, jah, see oli nii, ma hakkasin ärkama.

----------------------------------------------------------
Tool [album] Ænima
A Perfect Circle [album] Mer de Noms
Deftones
----------------------------------------------------------

Minu muusika on atmosfääriline. Selline, mille voog muudab aegruumi aja ruumiks, nii et mul on ainult ruum ja ruum, topelt õhk, kus aja tiksumine kaob ja kõik hetked on korraga silmnähtavad, tajutavad, nagu füüsiline ruum. See tabas mind jälle, see mõõtmemoondus, kui ma Nigovi "Harjutuste" lõpus olin ja taustaks Slowdive'i "Catch the Breeze" antoloogia mängis. "Crazy for You" esimesed kitarrinoodid läbisid kiirtena igaviku kaikuva ruumipilve, Nigov kirjutas "Nüüd hakkab koitma, koidueelne sinine hämarik." Kaks samastunud mõõdet libisesid teineteise peale kokku, nagu slaidid, ning mina olin nende keskel, ergas, hingamas, valmis.

Ema, vanaema ja vanaisa lähevad tunni pärast James Browni kontserdile, ma ostsin neile kunagi piletid, peamiselt vanaisale, sest ta on vana jazzi mees ja funkist saab ta ilmselt aru. Ta on "Blues Brothersi" filmi ma ei tea mitu korda vaadanud, Brown meeldib talle. Vanaema ringirahmeldamises on ärevat rangust. Hurjutas just koera, et: "Mine eest ära." Vanaisa on aeglaselt ja rahuliktülpinult oma maika ja dressipükstega.

Eva sai vahepeal 22, ma kinkisin talle punase laterna. Talveks, et Kristjan saaks üle pimeda sinivalge künka Tartust töölt koju tulla ja Eva ja Kristofer ootaksid. Latern põleks lumes.
Me oleme kolmekesi hästi. Kaevust sai vesi otsa, öö hakul käisid Eva ja Kristjan tiigis pesemas-ujumas. Huilgasid pimedas, maja oli vaikne, sest väike Jüri juba magas üleval korrusel oma toas oma hällis. Mina olin akna peal, kustutasin kööginurgas tuled ära, et paremini näha. Ma olin terve päev lugenud, mina ujuma ei tahtnud minna. Eva ütles päeval, et: "Mida kuradit sa loed kogu aeg?" ja see oli siis tol päeval vist kolmas sellekohane kommentaar Evalt. Me Evaga pole kumbki lugejad. Me oleme halvad lugejad. Ma mäletan, kui Kristjan võttis Eva veel Nooruse tänava punatellisest kortermajja oma väikesesse tuppa elama (vastu vanemate tahtmist, muidugi). Oli vist juuni ja Eva oli vist suvetööle jäänud ja pidi Tammsaare "Tõde ja õigust" lugema, mina lugesin paralleelselt Tolkieni "Sõrmuste isandat", teist või kolmandat osa. Küll ta vaevles. Ta on aeglane lugeja nagu minagi. Nii ta päevad läbi sõnahaaval liikus mööda neid kiviseid lehekülgi, küll õhtul voodis, küll päeval muruplatsil maja ees, päike selga võtmas. Me oleme mõlemad aeglased lugejad, aga mind enam selles osas ei usuta, vähemalt Eva ei usu, sest nüüd viimased paar-kolm korda nende kodumajas olles olen ma pidevalt midagi muu kõrvalt lehitsenud. Seekord Jan Kausi "Tema" ja kui see otsa sai, siis Anton Nigovi "Harjutused", mis on siiamaani vist kõige kurvem eestikeelne raamat, mida ma lugenud olen. Kaus on sümpaatne kirjanik, ta täiesti on. "Tema" on täpselt see, mis ta olema peab ehk noore copywriteri pikk seletus segadusest. Ta on segaduses, sest ülbus ja stiilsus läksid uute eluvormide pihta katki ja nüüd ta on üksi, nagu kõik inimesed. Üksi oma metsakeses itsitava tädi juures. See metsamaja igavus ja ärev vastamata igatsus jääb mulle veel meelde. Naised olid ilusti kirjutatud. Mõne jaoks on arusaamatu, kuidas keegi saab vastassoost karaktereid kirjutada, neile mõtteid ja sõnu luua. Et kust sa tead, mida naised/mehed mõtlevad? Merilin, mu lapsepõlvesõber, küsis ka selliseid asju, kui me viimaselt Pärnu etenduselt tagasi sõitsime. Minu meelest on see naiste/meeste eristamine natuke meelevaldne, natuke asja müstifitseerimine, kõik imestuse nimel. Mart ilmselt vaidleks mulle nüüd vastu või ütleks vähemalt, et naised on märksa keerulisema ja huvitavama psüühikaga. Ja Uku vist väidaks vastupidist, ma ei tea, ma oletan. Oletada ei maksa.

Igaltahel. Seal Elvas, kui ma olin, siis öö tõi heinamaale uduteki peale. Kristjan ja Eva läksid üles magama, Kristjan ütles veel enne, et kui ma kauem üleval olen, jälgigu ma õues lõket. Ma kustutasin kõik tuled ära. Tahtsin hambaid pesta, aga vett ei olnud. Läksin Eva plätudega õue ja kusin lõppeva lõkke peale, nagu kunagi Kristo ja tosinate teiste poistega judo laagris Käärikul. Me olime siis 12-aastased, circa. See lõkkekustmine oli iga-õhtune traditsioon. Kui kõik laagrilaulud treeneri kitarri saatel lauldud ja hirmujutud pajatatud, saadeti tüdrukud tuppa ja poisid kustutasid lõkke. Pärast pandi Luise tänava treeningsaali ette fuajee stendile laagrifotod ja ühel fotol oli see öine ringiskusemine. Üks poiss hakkas seletama, et näe, Jimi noku paistab, ma panin vastu, et ei ole, ei ole. See on mu pöial. Ja see oli ka, päriselt.
Aga seal Elva lagendikul udus, ma ütlen. Vooreline maa, tumenev sinatühjus silmapiiril, udu sees. Ma mõtlesin, et siia võiks uppuda küll, üheks selle uduga. Lahustuda on see sõna, aga lahustumine eeldaks nagu minu kadumist. Ma tahtsin ühilduda stseneriiga. Jätsin ühe sõnumi saatmata. Tahet sõnumit saata oli rohkem, kui sõnu.

Elvast viis Kristjan mind Tartusse bussi peale, mis sõitis Tallinnasse, kust väljus pool tundi hiljem Haapsalu buss, mis viis minu ja Viljandist tulnud Jaagu vana rongijaama ette. Jaak ütles, et ta sõidaks rongiga. Seal perroonil filmiti "Nimesid marmortahvlil" ka. Pikk hõre hele puitkonstruktsioon, mis meenutab Vana Eesti Valgre romanssi, ärasõite ja kummargil antud suudlusi. Sõda, mustust ja eestlust. Täna uue aja poolt tühjaks seeditud, läbi elatud. Rohkem linna artefakt, kui päris maja, kasutatav, loomulikuna võetav. Kui me viimati Ubut üritasime vaatama minna, siis Maarja helistas meile poole tee peal, et ikka ei mahu ja siis Jaagu ema sõidutas meid ikkagi linna, et vaatame ringi, joome kuskil kohvi. Jaagu ema elas Haapsalus kunagi, lossivaremete juures. Käis gümnaasiumis. Me läksime kolmekesi Kuursaali, mis oli kõle, kajav ja tühi, artefakt nagu rongijaamgi. Akna all loksus sogane karge vesi, kajakad lendasid, kalamehed olid kalda äärel. Sõime kanasalatit ohtra vesise lehe-adru-salati ja väikeste röstsaiaviiludega. Lava ette tuli üksik viiuldaja, vanem härrasmees. Pani fonogrammidega cd muusikakeskusesse ja mängis oma osa. Vaikusehetkedel inimesed peaaegu sosistasid, nuga kõlises vastu taldrikut lae alla ja tagasi. Lahkudes lonkisime viiuldajast mööda, kühmus ja kohatud. Veiderdajad linnast. "Androidid," nagu Jaak leidis. Nagu kohatult riides, nagu vales ajas, nagu eksinud külalised mingist Radiohead-küber-Coupland-JPod-mechanismist.

Ma olen oma mp3 mängija ära kaotanud. Seega Elvas viibisin ma mingites A Perfect Circle'i ja Tooli ulmades, elutoas istudes oli päike akendest sees, nagu õhk, tuba oli avar. Kristjan istus diivanil ja Eva toimetas, mina olin teisel diivanil ja lugesin Nigovi. Tekstiread, kui ma leheküljelt kõrvale vaatasin, kandusid randmetele, naha peale, mu käed muutusid vöödilisteks ja mulle meeldis mõelda, et minuga on nii. Et see, kuidas mina raamatuid loen, on väga sisemine akt. Sõnad imenduvad naha alla ja ma olen mõnda aega see raamat, mida ma käes hoian. Eks ma üritan endale põhjendada, miks ma nii aeglaselt loen. Kui sa oled mind kohanud või kui sa kunagi alles kohtad mind, siis mina olen üks aeglasemaid lugejaid, keda sa elu sees kohanud oled. Kui me seal istusime, siis kõlaritest mõngis LU:K "Tallinn-Nõmme-Keila", ma vaatasin toa avarust, meid ja aeg, see mõõde, kadus. Me olime korraks helguses, täis nostalgiat, puhtust, ruumi ja õhku. "Tallinn-Nõmme-Keila"... Ma kuulasin seda plaati esimest korda nii, et ma jäin diivanile pikali, sest ma ei võinud enam eemale liikuda. Sel ajal oli Kosmos Control veel olemas. Koomiksi- ja plaadipood, kuhu Kristo viis enda tehtud koomikseid ("Skin") müügile; mille asemel on nüüd alko- ja pornopood.

"Kuningas Ubu" oli nagu kellegi unenäo sisse kukkumine. Ma olin punase toa nurgas nii avali, türak (oo), türak, (oo), türak (oo). Silmad olid suurelt lahti, sest minu jaoks oli visuaal midagi teist, kui reaalsus. Maletsirkus, noapsühhopaatiliselt viisaka moega sürreaalsed härrased tulevad külla ja käituvad, nagu telekamängutegelased väikse poisi unenäos. Tooli videod ärkasid meelde. Ma olin lõpuni avali, sest Ojasoo, Semper ja kõik seal olid loonud vist midagi suuremat, kui nad isegi aru saavad. See oli etendus, kus kunst loob paralleelreaalsuse ja mina olen leemendava palega (leevendavi pali?) pingil. Andunud, hämmingus. Jah, see on see maailm, mida mina tean. Kust nad teadsid ja kuidas mina teadsin tulla? Issand, kui erk, kui äge. Hull, ohtlik ja ilus. Mängutoa hele punane. Kollane agressioon ja roppus kaarjas tunnelis.

Nüüd, kus Veiko blogosfäärist maalähedale metsavahele emigreerunud, on jäänud peamiselt ainult 2: Mardi ja Maria elektroonilised kirjutuslauad. Nojah, see on kurb, kui inimesed, keda oled harjunud lugema enam ei kirjuta, sest see on omamoodi lähedus. Aseaine, abstraktne variatsioon tegelikult, haaramatu vihje sügavustesse, aga see on ilus. Ma ei taha ilust ilma jääda. Mõni käib siin lugemas ja ometi mõtlen ma, kuidas seda mullaauku siin kinni lükata. Need lõpusõnad, mis ma enne mõtlesin, vist enam ei sobi. Ma mõtlesin Tarantino esimesena kirjutet filmi "True Romance" lõpusõnu tsiteerida. "You're so cool."

Ma loen selle kurva raamatu lõpuni. Näis, mis siis saab.

--------------------
Woven Hand
--------------------

a mysterious friend of mine
dove into a sea of wine
he made a really good case against me
why go on?

Mary Timony "Painted Horses"

-

Täna üle 4 kuu või enama tagasi kinos olles on tunne(l) tagasi (tunde juurde). Meenub siin pimedas tselluloidulmadest kumisevas koopas, kuidas ma lugesin lainevärelusi täis LCD ekraanidelt soist mõrkjat teksti ja kirjanike hõrke mürke. See on katakomb unistusteks, kui siin pimedaks läheb. Väline maailm on siit vaadates reljeefne, nagu alateadvus ja ma ise olen hapram.
Ma lähen siit töölt ära, õige pea, sest ma ei taha niisama passida. Raha siit eriti ei saa, siin saab olla. Olema tulen siia ikka, mu tühi pime sõber, akendega inimestesse. Võtit ma ära ei anna. Kus mujal on nii pime, soe ja kummitav? Mu kõle tühi sõber. Sind ma romantiseerin veel palju.

Olen loomadega üksi, on 1:12 öö ja ma kuulan üle pika aja Radioheadi Amnesiaci. Eetris jälle, Thom Yorke'i Eraser projekt tõi paranoiarobootika(armastus-neurooside-võlumetsas) tagasi pinnale, tõmbasin albumi, aga ei julge kuulata. Tellin vist välismaalt. Nad olid vahepeal mul ununenud. Nemad, tänu kellele ma paljuski täna elan.

--------------------------------------------
Radiohead [album] Amnesiac
--------------------------------------------

Oli eha, kui ta sisenes mõrvaruumi. Aken oli lahti ja kardinad, sinised, imendusid iiliga öhe. Põnn istus äärel, jalad kõlkumas, silmad jälle tähtedes. Pilgutamata, iirised täpilised. Õrnjas linajahe hiilimas üle näonaha, nagu tuul tahaks teda kookonisse mässituna kaasa viia.
"Tere, väike poiss."

Ma olen loonud elava asja, kohe kindlasti, aga vahepeal, refleksist, see pureb mind ja ma ei saa enam aru, kes see lugu on. Või saan just eriti aru. Mulle meeldib, et ma sellesse neutraalselt suhtuda ei saa. Aga see kõik taandub lõpuks minu enesehinnangule. Ma tean, et see on lihatükk, järelikult suure isikliku tähtsusega, aga kuna ma pole kindel, kas allikaks olev keha on õitsev või mädanev, ei ole ma ka alati lõpuni kindel selle tüki objektiivses väärtuses.
Jah, objektiivsust pole, on ainult hulk subjektiivsuseid.

Ma ei tea, milleks ma muutumas olen. Muretu eksistents. Saabun koju öösiti 3-5 paiku. Kuupäevadest ja nädalapäevadest pole eriti aimu.

Üleeile korraldasin Terje juures The Dresden Dollsi kontserdi vaatamise ja vein oli kohustuslik. Kui mitte joomiseks, pidi see vähemalt käes pidevalt olema. Summutatud küünlavalgus ja madalad pehmed istumised. Terts tegi šokolaadijäätise ja kirsimoosiga pannkooke. Amanda oli klaveri taga, nagu ämblikpärdik ja Brian meeldis tüdrukutele rohkem. Hiljem, kui Kristi koju läks, et enne Londonisse naasmist vanematega olla, lebasime diivanil ja ETVs mängis Islandi film, mis oli Islandi film. Lumi, hülgerasvamõte ja pikad staatilised üldplaanid kiilakast kaamest noormehest. Ajasin veini üle moka krae vahele. Kuulasime Terje muusikat ja tantsisime, Lyyn magas. Vahepeal Nele nuttis, sest Damien Rice'i laul meenutas talle Saatanat. Hiljem tuli see lugu uuesti, sest plaat oli korduse peal ja Nele nuttis uuesti. Ta vajus mu peale peitu ja ütles midagi sellist, nagu: "Ma vihkan pateetikat."
Tantsu käigus läks vaas ümber ja kolm kildu tulid kaelast välja. Ma avastasin, kui lohutav on sooja füüsilise keha kohalolu, lähedalolu. Ma ei tea muidu nendest asjadest midagi.
Hommiku eelses selges sinas jäi Terje diivanil tuttu ja Margus vaatas, kuidas ma nõusid pesen. Hääletu jalgpall televiisoris, sibavad mehed rohelisel foonil. Itaallased olid võitnud.

*

Eile õhtul näitas Jaak bakalaureusetöö making-of'i lihvimata versiooni, mis oli poeetiline. Ja äratas uuesti mõtted, et mida mul enda arvates teiste inimeste eludega teha on, mis on väärt tegemist?
Naljakas, nüüd meenus, kuidas Jaak eile ütles, et mu üle-eelmine sissekanne klassi kokkutulekust oli nõme, et nagu "diip".
Oh mida, oh mida on mul inimestele anda? Ma saan täna õhtul toimetaja Auri ja kujundaja Lilliga kokku, aga mul pole enam aimu, mispärast seda näidendit peaks avaldama. Ma olen endiselt üllatunud, kui see tekst kellelegi meeldib. Enamjaolt on mul lihtsalt tunne, et inimeste aega ei tohi raisata, aga samas mitte keegi ei tea, mida on kõige õigem enda ajaga teha. Ainult mõningate inimestega koos olla on hea.

Jõusaalis ongi sellepärast naljakas, et need korduvad liigutused, millesse inimesed end sunnivad ja see lihasepõhine jutt teenib hästi metafoorina elule, sama hästi kui mis iganes muu asi või tegevus.

*

Lähen randa. Terje, Margus ja Helen on seal.

-------------------------------------------
Deftones [album] White Pony
Deftones - MX
-------------------------------------------

Ma kirjutan seda valusate kätega. Margus hakkas mu rootsi eratreeneriks ja me käisime täna teist korda Tallinna Spordihallis. Nostalgilistel põhjustel on see maja üks minu lemmikkohti Tallinnas. See on avar ja neil mängib seal alati raadio ja see värskete kummiketside lõhn ei kao sealt vist eal, see on ainult hapumaks läinud.
Igatahes, kuigi ma ei saa käsi kuidagi hoida...

Persse, ma tahtsin "Nagu poisid vihma käes" autorielamustest rääkida, aga ma tunnen ennast väga lollina.
Ju ma hakkangi nüüd jõusaalis trennis käima ja jätan kirjutamise maha.

1.-2. juunil 2006 toimus Põlvamaal Ihamaru külas (~40 km kaugusel Tartust) Ala-Juusa puhkemajas minu Tallinna Inglise Kolledži lennu kokkutulek ja mida ma selle kohta öelda saan, mis ei jääks otsatuks? Need on inimesed, kellega ma roomasin koridoripõrandatel ja pastakatest lõhutud laudade all, need on inimesed, kellesse ma kolmandas klassis uppuvalt armusin, need on inimesed, kes olid tõprad ja minu isiklikud kangelased. Ja umbes esimese viie minutiga pärast kohalejõudmist oli selge, et kes oli õel, on seda naudinguga jätkuvalt ja kes olid südamlikud, on seda endiselt, kui mitte enamgi.
Minust on saanud lennu esimene kuulsus ja paljud vestlused algasid naeratavate nentimistega, et: "Sind näeb nüüd ainult telekast/lehest..." ning jõudsid sama naeratusega tasuta teatripiletite jutuni. Kui ma need osad üle vaikisin, sai hakata asjast rääkima. Inimestest ja õnnest.

Meenutusringidest ma püüdsin eemale hoida. Kujunes sedasi välja, et mina olin kokkutuleku peamine fotograaf. Iga misanstseen, kõik võimusuhted seltskondades, kõik kooslused muutusid tähendusrikkaks. Selles on kirjandust, selles on filosoofiat, kui sellised inimesed pärast 3-aastast vaheaega taas kohtuvad, et ennast purju juua, minevikule minetada ja tõele näkku vaadata. Ent põhikooli lõpust/keskkooli algusest saadik valdab mind hirm tulevaste 20-aasta järgsete kokkutulekute ees, sest siis istutakse lauda ja lastakse verel läbi särgi tulla. Siis on selge, kes surnud ja kes miljonär, kes üksikvanem, kes õnnelik ja kes tõenäoliselt neetult üksi kuni lõpuni. Praeguseks on meie lennul kaks abiellunut, mõlemad paralleelklassi neiud, kes ühe kohalviibinud kaunitari sõnul olid mõlemad sellised tüdrukud, kel kooliajal kuttidega üldse mingit pistmist polnud.

Aga me oleme endiselt koolilapsed ja tänavune kokkutulek oli lihtne. Ma tundsin neid inimesi. Me olime eile koos.

Üks purjus klassivend kippus läbi terve õhtu rõhutama, kui edukad kõik, kaasaarvatud mina, peale tema on. Sama poiss rajas Tartusse restorani. Öösel uputati paat tiiki ära ja siis tiriti mehejõududega välja. Klassijuhatajad pärisid noortelt, kuidas neil armueluga on. Ma istusin ukse lähedal, vestlusringist väljaspool ja püüdsin säilitada kehahoiakut, mis eiraks minult küsimise võimalust; toimis. Hüperaktiivne jäikloom tõi oma auto maja lähedale ja paugutas electrot, röökides afektis:
"Defected in the fuckin' minimal!"
&
"Kuula Saatana biiti."
Sellel paralleelklassivennal on seljas võistleja maika numbriga 22, nimega Täisputs. Ta on vägev inimene tulnuka organismiga, mis on talunud mürke ja rõhkusid, mis tapaksid võistlushobuseid.

Hommikul 4-5 paiku rääkisin Kristoga, kes oli Tallinnas uue teatrikooli kursuse sissepühitsemisega ühele poole saanud. Sain teada, et Mait, hea Mait sai sisse. Ja et Karl ei saanud. Ja siis sai aku tühjaks.

Mingist hetkest muutub päeviku pidamine grafomaaniliseks ja ma leian, et ma ei suuda detailidega õiglane olla ja nii palju tähtsusetut aga täpsustavat jääb välja. Kvantiteet koormab tähenduse. Mõned täpsustused: näiteks see telefon, millega ma rääkisin, ei olnud minu oma, vaid Kristo endise armsama.

Öösel avastasin enda telefonist sõnumi Marialt(/Mardilt). Ootamatu, nagu käsi läbi udu.

Tõsi ta on: see, et ma Ala-Juusal olin, tähendas, et mul polnud põhjust olla Toompeal. Aga see ei ole epiloog, kuigi see tundub nii: silmad alt niisked, nagu uuestisündinul. Kes seisab koidikul välja peal keset udu, riided kastesädeluses. Meeles mälestused, uus õhk ja taevas ära lõõmav roosa. Mõistus ma ei tea kus.

Öösel avastasime paralleeklassiõe Mariaga, et hästi paljudel meie põlvkonnakaaslastel on olemas filmi "Cruel Intentions" soundtrack.

Eile öösel käisime Angelis ja mul oli Jaagu pintsak seljas ja lillemees kägistas mind ja Margust kaks korda ja hiljem üritas mind tantsusaalis igatpidi krahmata ja hammustas Margust lõuast ja kaelast ja ma tahtsin Kristisse armuda.

Häbi on.

Nagu juhtus, ei kuulu mina enam eilse õhtuse seisuga III vooru edasipääsenute sekka. Ei mina ega kaks kursakaaslast ega Rainar. Aga Mait, Mait on sitke poiss, tema jaoks on need kolmandad teatrikooli katsed ja tema praegu jätkab. Õnne soovin talle 1. juulil igal juhul, sünnipäevalaps.

Ma ei tea. Kui me Krista ja Rainariga hoovis seisime samal ajal, kui 46 valitut majas sees kogunesid ja juhiseid teatavaks võtsid, siis meie ümber kõik inimesed helistasid sugulastele-sõpradele, et: "Kuule ikka ei saand. Läks nii. Ei saanud ikka, jah." Pilvine taevas filtreeris valguse halliks ja varjutuks. Mõtlesime kolmekesi, et ei ole ei rõõmus ega kurb olla. On nagu see valgus, ei valge ei pime. Rainar oli oma klassist ainus, kes II voorust edasi ei saanud, mina ja Krista ainsad oma grupist. Ma küsisin Rainarilt, et kas ta jäi nüüd Roskildest ilma, ta ütles jah, aga ta läheb Belgiasse Radioheadi kuulama. Toompea munakivitänaval alla kõndides Krista uuris kuidagi, et kuidas ma ennast tunnen. Ma ütlesin kuidagi, et puhas tunne on.

Vanalinna suguelundikohvikus ootasid ees Lyyn, Juku ja Helene, kes ütles, et: "Vaata, maailmas on kaks asja, et sa oled kas nukker, eks ole, või ei ole nukker." Helene ei lubanud mul isegi mõtlikuks jääda. Eks ma tol hetkel juba üritasin ennast kurvaks mõtelda. Mihu käskis telefonitsi mul ja Kristal võtta pits viina ja öelda: "Vittu see hobusevarga amet." Kui Mihu käseb juua, siis enamasti peab. Nii et Mihu terviseks me võtsime kaks külma pitsi.

Öösel läksime neljakesi - mina, Lyyn, Juku, Helene - korraks Juku/Xeli kodust läbi, ma sain pusa selga, tegime termosesse magusat kohvi, panime pudeli valget veini ja väikse patareilambikese kotti ning läksime üle aia läbi võrgu A. le Coq Arena taha korvpalliplatsile mängima. Alguses korvpalli ja siis kahtekendühte. Siis puhkasime ja mõtlesime, et mängime nüüd paljalt. Helene ei tahtnud, ütles, et pesuväel. Siis tuli Kristo Rakverest ja leidis meid pesuväel korvpalli mängimast, aga eks me tegimegi seda spetsiaalselt tema jaoks.
Ja siis me jalutasime kodudesse.

Kodus ma muusikat ei kuulanud, arvutit käima ei pannud, kell oli 4:13 a.m.
Koukisin külmkapist klaaskausikesse šokolaadijäätist ja sõin seda voodis.

x

Thomas on vist kohkunud, et nii läks. Tema mind sellele teele tagasi veenas. Ma ei tea veel, mis ta edasi teeb, aga ta helistas, jäi mõttesse ja ütles, et helistab tagasi.
Vanaema küsis täna telefonis, et kuhu ma nüüd tööle lähen, on mul mingid variandid? Kaks varianti vist on.

Aga üldiselt on nii, et ma kuulasin hommikul paar melanhoolsemat lugu ära ja siis rohkem ei kõlvanud. Ma kirjeldan ängi ja nukrust paremini, kui rõõmu ja õndsust, aga esteetilistest ambitsioonidest hoolimata ei ole ma kurb. Vaba on olla. Mingi tunnel on silme ette tekkimas, tume ja valgust koguv. Midagi liigub minu poole või liigun mina selle poole. Futuristlik on olla. Ja uus.

Ma ilmselt tean, mis Pikselkapslite lõpusõnad saavad olema.

----------------------------------------------------
Sonic Youth [album] Rather Ripped
----------------------------------------------------

Väsimus on hea seisund. See lõpetab, sulgeb tahes tahtmata.

Minu grupi katsed algavad homme õhtul, kõige viimasel ajal. Hoovis ja koolis oli palju ootavaid noori. Mina olin oma nulldialoogipartneri Älisiga maja ees pingil, mõtlesime süžeed ja situatsiooni välja. TV3 uudistereporter käis kimbutamas, et me läheksime seisaksime kaamera jaoks koolihoovi värava taustal, sest nad tegid lugu sisseastumiskatsetest. Ma ei tahtnud ja ta pinnis kaua, kuni ma tunnistasin oma halvast loomust tulenevat vastutulematust ja nõmedust, säilitamaks oma tähtsa otsuse kategoorilisust.

Kinkisin Kristole sünnipäevaks soni.
Nele elas Hispaanias mõned tüdrukute õudusunenäod üle. Ta armastas seal ka. Ta armus Saatanasse ja ta armus nii hirmsalt, et see ajas teda tänaval iiveldama.
Ja kui ta mulle temast rääkis ja kui ma teda päris lähedalt vaatasin...

Siin ei ole poeesiat. See pidi ilus sissekanne tulema.

Pikselkapslid lõppevad pea. Ma arvan, et eelmine päevik oli parem, see siin on mudasem.
Ma arvan, et järgneb isiklik reduktsioon. Siis, kui kaamerad on lühises.
Kadumine võlub mind. Sobib nii headele tegelastele, kui halbadele.

Võib-olla õhtusinasse vaibuva linna kohal pilvelõhkuja katusel ma olen enda antipood. Uue isiksuse ja suhtumisega. Võib-olla ma suitsetan. Võib-olla mu silmaiirised on tumetumesinised. Käekell jookseb külma metallsoonega veeni ja loeb mu sekundeid ekraanile.

Nelel tuli mõte valgete kaante ja valgete tühjade lehtedega raamatust, mille pealkiri on "Karisma" ja mille ainus lause kogu raamatu peale on: "Vabandust, et sa mind eile sellisena nägid."

Ma nägin täna esimest korda Aurit. Raamatupoes. Auri toimetab mu näidendit. Ja siis Auri mainis Kivisildniku artiklit Postimehes. Laksimine tekitab põnevust. Äärmuslikud arvamused erutavad.

Aga muidu hakkan nüüd kolmandat luuletust pähe õppima ja siis laulu otsima, sest 19 tunni pärast algab teatrikooli sisseastumiskatsete teine voor. Kui kõik räägivad, et seal koolis on halb, siis ilmselt seal paljuski ongi halb, aga sellele rääkis kunagi Veiko bussis contrat ka ja kõik ei ole ühene ja üldse - seni, kuni kohustused ei seo ja reeglid on ajutiselt mängulised, siis pole ju ohtu, mis?
See on ainult katse. See ei ole päris.
Kristol on homme sünnipäev ja Nele tuleb tagasi. Need on päris.

Ärkasin ainult vanaema kõne pärast, sest oma kolme tunnise une vahepeal olin äratuse telefonis välja lülitanud. Panin oma punase ülikonna selga, uued sokid ja kingad jalga ja vanavanemad sõidutasid mind Tallinna Ülikooli peamaja ette. Kolmandal korrusel oli kursuse kogunemine. Meie lähedal oli ka ülejäänud kultuuriteaduskonna lõpetajaskond koreograafide, muusikute, kunstiõpetajate ja teiste sääraste näol.

Joonas pidas aulas tudengite nimel kõne. Ta rääkis, et maailm libiseb pidevalt teadmiste haardest ja meile jääb vaid imestus. Imestus maailma üle.
Rein Raua käepigistus ja õnnitlus ("Palju õnne, Jim") kestis umbes kolm korda kauem, kui objektiivses minuvälises ajas. Tema kohalolu oli erk, lohutav, julgustav. Hoolimata sellest, et ta õnnitles ligi sadat kultuuriteaduskonna õpilast samal moel, läks see mulle korda. Hea inimese kohalolu. Raua kõne oli väga chill. Eelmine rektor näis kaval, selline suslik. Raud tundub mõistlik. "Astuge vahel läbi ja rääkige, kuidas teil läinud on," ütles ta kõne lõpetuseks. Sellest me räägimegi - et kuidas meil läheb. Miks läheb, seda saame ainult küsida ja sellega jutt katkeb.

Pärast pildistamisi viisid vanavanemad mind suvilasse. Onu ja tema tütar, õde ja tema poiss, ema ja tema elukaaslane, vanaema ja vanaisa kõik grillisid ja mina magasin, sõin ning magasin siis veel, piiludes vahepeal televiisorist jalgpalli maailmameistrivõistluseid. Tšehhi-Itaalia mäng käis paralleelselt Gaana-USA omaga. Ma pole ühtki teist tänavust mängu vaadanud, aga selle pallimänguvärgi hüpnootiline mõju meeldis mulle. Jalgpalli MMi on hea vaadata, ma arvan.

Siis viisid õde ja poiss mind koju pintsakut kaasa haarama ja siis vanalinna koolimajja. Lõpupeole.

Lõpupeo alustuseks ütlesin õppejõududele, et meie elud ei oleks saanud paremi minna ja et nad päästsid 18 elu, võib-olla rohkem. Hoovis esinesid kursavend Indreku Outset ja filmitudeng Rasmuse Almondi Esco Band. Grilliti, söödi salatit, tantsiti. Mihu kaks sõpra tegid ööni baaris jooke. Ühel momendil kogunesime vaikselt filmiklassiruumi 301, kus Mihkel ja Maarja näitasid videokokkuvõttet meie olnud lavastustest ja eksamitest, retkedest ja hetkedest. Taustaks kõlas kursuse ühislaul meie kõige esimeselt jõulueksamilt. Kokku vaatasime seda kolm korda ja pärast teist vaatamist hakkas kursaõde Elina hüsteeriliselt nutma, põgenes nurka ja siis klassist välja. Siis hakkas Terje nutma. Siis filmitudeng Birgit. Kallistasime pimedas ruumis. Läksime tagasi peole. Ma ei tundnud suurt midagi ekstravagantset. Lonkisin hilisööni ringi. Mul ei olnud kahju, sest ma tõesti ei arva, et ma neist inimestest veel ilma jään.
Vahepeal tuli üks naisstrippar majja koos Farmi Gaabrieliga. Mõlemad tahtsid stripi eest 1000 krooni, tantsima kaubeldi ainult naine. Gaabriel valvas. Ma ei osanud reageerida. Vahepeal oli naljakas, vahepeal läppunult madal, vahepeal ma mõtlesin, et ma pean oma arusaamad erootikast paika panema. Naine tantsis hõiskava rahva keskel värviliste prožede all, roosad stringid jalas, ning kooris mu kursavendi paljaks. Ja lahkus oma õhtuse palgaga, millele lisandus veel 1000 krooni tippi.
Kunagi ammustel aegadel tegid telerežii tudengid ajalugu, kutsudes ülikooli peamaja aulasse lõpuaktusele striptiisitari, venelanna. Ta tantsis ja riietus sadade pidulike perekondade ja õpetajate ees lahti ja kui etteaste lõppu tervitati haudvaikusega, küsis ta: "A ištšjo raz?"

Minu sõnatud jõlkumised püüdsid Mihkli ja Joonase tähelepanu ja nad tahtsid mind kuidagi aidata, kuigi polnud vaja. Kui päike hakkas tõusma, istusime 208 ees koridoris - seal, kus meie ülikooliaeg algas. Ma rääkisin, et Marion ja Elo peavad end töönarkomaanideks. Nad olid ükskord kümmekond minutit muru peal lesinud, kuni neil halb hakkas, sest neil polnud kohustusi, millega tegeleda. Aga vahet ei ole, ma mõtlesin. Hoolimata sellest, kas nad lebavad seal murul paigal või liiguvad askeldustesse, kannab aeg neid edasi sinna, kuhu kõiki. Seda rääkisin Mihklile ja Joonasele, ise ebakindel, kas need olid need sõnad, mida ma tundsin, või oli seal midagi kirjeldamatut. Joonas ütles, et ta saab nüüd Nelega Camus' "Sisyphose müüdist" rääkida. Nele tuleb 27ndal tagasi pärast ühte aastat Hispaanias.
Nele tuleb tagasi, see on oluline.
See oli aeg ja ruum, kus kõik fokuseerus täpseks ja kui me kolmekesi seal istusime, jõudis maailma tsenter minuni tagasi. Kirgas ja klaar oli mu eksistentsiaalne kohalolu ja kui ma trepil kõndisin, oli nutukipitus mu peas kainestavalt puhas. See oli nii selge, kuidas me sureme, sõbrad. Ma tajusin oma abitust elusolendina, meeleheitel tegevuse järele, et midagigi oma eksistentsiga peale hakata ja trotsida lõppu, seda tundmatust materjalist ja nägemata värvi vikatit. Abitus. Joonasele meeldis see sõna "abitus".

Kristo jäi üha rohkem purju ja rääkis üha mõistmatumat gibberishi. Uku rääkis, kui kole ta on ja veiderdas, et ennast tantsides lammutada. Uku on üks inimene, kes võib-olla sooritab kunagi enesetapu, aga ma võin eksida. Võib-olla ta saab korda.

Hommikul kell kuus oli pidu lõppenud, politsei tuli kohale ja käskis muusika vaikseks keerata. Koristasime taara ja ühekordsed nõud maja pealt ära ning lahkusime. Ma jälitasin Kristo trollipeatusesse, aga kui ma eemaldusin, jooksis ta Söögiplatsile, siis kadus veidikeseks ja siis jooksis taas üle tee trolli peale.
Mina, Margus ja Roolaid ootasime #40, aga plaani järgi selgus, et esimene buss oli pühade puhul määratud saabuma kolmveerandtunni kauguses tulevikus. Asusime jala teele ning Hambapolikliiniku juures läks sõbralik Roolaid oma teed. Kõndisime Margusega pool tundi kodukandi manu ja eraldusime. Jalad veidi märjad, jõudsin kodumaja ukseni ning avastasin, et võtmekimpu pole enam kotis. Pääsesin küll koridori, aga korteri olin lukku pannud. Saatsin õele sõnumi ja aku sai tühjaks. Vaatasin halle treppe ja mõtlesin, et ma ei viitsi. Ma oleks tahtnud voodis lesida ja muusikat kuulata.
Hakkasin Koplisse kõndima, kell oli umbes 8 a.m., et otsida üles Marguse kodu. Ma läksin kuidagi valesti, jalutasin hommikuakende alt mööda. Üks poiss tegi aknal päeva esimest suitsu ja nägi punase pintsakuga räbalat mööda tänavat kõndimas. Kopli pargi ääres jalutasin ka ja mõtlesin, et sinna peaks kunagi rattaga sõitma minema. Viimaks leidsin Marguse kodu üles ja hüüdsin ta nime. Õde tuli tal uniselt aknale ning saatis Marguse siis alla. Ta oli jõudnud juba magama minna. Istusin elutoas ja laadisin telefoni. Harkos tahtis mu nägu limpsida, ma paitasin teda. Margus küsis, mis ma teha tahan. Ma tahtsin istuda, laadida telefoni ning oodata, et linnal ja võtmetega pereliikmetel algaks päev. Margus tegi mulle üles veel aseme, aga ma jäin alla. Ta läks magama tagasi ja ma istusin seal ja ärkasin umbes kolm korda kõnede peale emalt, õelt ja Lyynilt, kes oli dilemmas, kuhu Jaanipäeval minna. Kella 11 a.m.-i paiku tulid Margus ja õde tagasi alla, üles ärganuna.
Lahkusin ja sõitsin trammiga linna koolimajja, lootes, et see pühade ajal ikka lahti on. Anna ja Indrek pakkisid bänditehnikat autosse ja mu võtmed olid seal, kus ma arvasin: kursuse seinakapis. Pakkusin abi, aga ma ei mahtunud autosse. Avaldasin Intsule heameelt, et ta ikka lõpetas pärast kõiki tema tõkkeid, kiitsin Anna aukartustäratavat visadust ja sõitsin keskpäevase #40-ga koju. Eia ja Robert tahtsid mind Saaremaale Jaanipäevale viia, aga ma ei suutnud enam, kuigi kodumaja esine hommikuviha oli kadunud.
Pääsesin koju, panin oma kortsus punase pintsaku puule ja uinusin, et hilisõhtuni magada, mõneks tunniks ärgata ja taaskord magada, kuni Jaanipäeva enam polnud.

Ja siin ma nüüd olen. Täiesti üksi kodus, isegi loomad on ära. Mängin Silent Hill 2, olen uimane ja ebarealiseeriv. Kolm päeva enne uue kooli sisseastumiskatseid.
Eksistentsiaalse olu kristallseisundist välja maganuna olen nälkjas oma väikeses koduruumis. Rõdu uks on avatud ja mingi imelik õrn iiveldus meenutab mulle mind. Iiveldus ja kassist haisev vaip.

----------------------------------------------------------------
Morrissey [live album] Beethoven Was Deaf
----------------------------------------------------------------

Evelin andis mulle punasest velvetist ülikonna. Õmmeldud täpselt minu kehale. Evelin hakkas seda meisterdama üle aasta tagasi koolitööna, aga loobus siis koolist ja jättis ülikonna pooleli. Nüüd, lõpetamiseks, sai see valmis.
Otsisin veel kingi ja leidsin ühed mustad. Mu silmad nõudsin harjumist, aga siis tuli Reet ja ütles, et need on ilusad. Tüdruku seisukoht oli saadud ja ma sain endale elu esimese kingapaari. Vagabondid.

Õel oli keskkooli lõpetamine, mis oli muhe, ainult et vanavanemad pidid all sööklas teleülekannet vaatama, sest saali lasti iga lõpetajaga kaks külalist. Õe nimel mina ja ema. Sandra punkklassivend alustas oma kõnet parketil roomates. Ta räuskas "Aga oma südames olen ikkagi vaba." Ta oli lahe vend. Kuivõrd ma pole ikka veel oma koolivimmast vabanenud, siis muidugi meeldivad mulle sellised asjad. Aga Sandra käis kenas koolis. Mul on hea meel.
Tegin palju pilte, saalis ja õues, ning jooksin siis Siili bussipeatusesse, kus Sass mind oma bemariga ootas. Linnast tulid Karla ja Tõnis peale, Tõnis andis mulle viinereid, ma lükkasin automakki kasseti vene räpiga (Detsl) ja me kihutasime Pärnusse, hilinedes esietendusele viie minuti jagu, aga kui me saali jõudsime, olid nad just alustanud. Sass jõudis kunagi Draamateatrisse esimesele lugemisele samasuguse hilinemisega. Ma ei tea, millal ta seda päris algusest näeb.

Aida pööning oli maru palav koht, kus olla. Istusime tagareas nurgas, mina, Tõnis ja lavastaja. Ma pidasin kahte vaheaega piisavaks ajaks, et suurem jagu publikust ära saaks minna. Enamus inimesi jäi. Kõiki etendusi ma vaadata ei tahaks.
Trupil oli prooviperiood lõbus olnud. Seda räägiti mulle esikapeol Endla kohvikus, muuhulgas. Vestlesin lõpuks asjaosalistega eraldi, jagasime oma kogemusi, olime üksteisele tänulikud.
Ja siis Sass sõidutas meid öösel Tallinnasse tagasi, ainult kohe sõidu alguses avastasin, et ma olin unustanud vetsus käia ja kogu retke vältel, mil ma Sassiga vestlust elus hoidsin, oli mul tunne, nagu surutaks põlevaid söetükke läbi sooleseinte mõrade. Ma lihtsalt ei tihanud metsapeatust küsida.
Enam-vähem lonkasin kodumaja koridori trepist üles ja ülikooli lõpuaktuseni oli jäänud ~4 tundi.

Magasin pikalt ja kui ärkasin, oli kuulmine ka vasakus kõrvas taastunud. Mul on vasak kõrv õrn kõrv, sest ma kuulasin kassetiajastust saadik palju pleierit ja siis ülikooli keskpaigas toimus mingi helivigastus, nii et ma pidin suurte klappide kasutamise lõpetama. Läksin linna raadiomajja, et anda Vikerraadio otseetris 17:20 paiku Tõnu Kaarlepale intervjuu. Millegipärast mõned sõbrad kuulsid seda, kuigi ma polnud maininud. Pärast otsisin kingi. Ma pole endale kunagi ühtki paari ostnud, põhi- ja keskkool said lõpetatud vanaisa kingadega, paisunud ja kraabitud. Aga poes hakkas lämbe iiveldus peale tulema, muidugi, ja kingad olid kallid ja koledad. Tee peal nägin kursavend Mihut, kes valis mulle ühed soodsamad, aga ikkagi inetud kingad välja enne, kui ta õlle pärast poest välja aeti. Ma ei ostnud neid. Mihu istus Pika tänava kõnniteeservale, võttis Tallinna kaardi välja ja käskis mul kolm korda silmad kinni näpp suvalisele punktile panna. Me pidime siis ühe neist välja valima, kohale minema ja tegevust otsima. Aga tulid kohad, mis ei tõmmanud, nii et Mihu otsustas, et me läheme Linnahalli katusele laevu vaatama. Võtsime Westmannist õlled ja siidrid, Söögiplatsilt burgerid, sõime Söka taga, läksime. Linnahalli katusele on hiiglaslik raudmees jalule hiivatud. Tal on karu nahk seljas ja tema käed on laiali. Keegi muistne jahimees või viiking, vägev. Inimesed tulid Soomest Tallinnasse. Ma proovisin, mis tunne on vahelduseks ajada meestejuttu ja küsisin Mihult, et ta on päris kaua kuival olnud, kuidas tal nüüd tüdrukutega on? Mihu väitis, et ta ei igatse praegu. Mihu rääkis seda ka, kuidas teisel kursusel Terje oli esimene tüdruk, keda Mihu oma emale tutvustas, see oli eksamietendusel reedesel päeval ja esmaspäeval oli Mihu ema surnud. Me Mihuga ei oska enam üksi olla. Jah, ma elan poole või suurema jao oma elust üksi oma muusikas, aga kui see osa otsa saab, läheb jamaks. Kui päike merre loojus, tulid kursavennad Mihkel ja Volmer koos filmitudengi Mardiga "Meeletu" võtetelt. Sõitsime Mihkli bussiga varem avastamata Kopli ("Kuldrannakese") mererannakesse ujuma. Volmeril oli suunurk seestpoolt iksikestega kokku õmmeldud, ta oli Kaspari poissmeesteõhtul jalkat mänginud. Edasi, Volmer ja Mart lahkusid, aga Mihu otsustas leida linnast elu armastuse, tüdruku, kellega abielluda. Korjasime tee pealt Mihu parima sõbra õe veel bussile ja sõitsime Seiklusjuttudesse Maalt ja Merelt, kus Sõpruse Puiestee mehed muusika mängimise äsja lõpetanud olid. Majas oli suur ekraan jalgpalli MMiga. Väljas paadi juures istusid ülejäänud "Meeletu" võttemeeskondlased, nende hulgas meie purjus eelkäijad Helen ja Kertu, kes olid naljakad ja rääkisid pimeduseni kohustustest, kooliajast ja läinud armastusest. Sõitsime kõik koos tagasi "Kuldrannakese" randa kiikuma. Turvanaine ajas meid tillukeste vedruhobuste ja -elevantide pealt minema. Kertu nautis heli, mida liivaranda katvatele kividele kukkuv kivi tegi. Mihkel viis mind koju ja "Meeletud" sõitsid edasi Nõmme suusahüppetorni. Siis burgereid sööma. Siis kino Kosmose katusele. Kusagile vist veel. Tundmatute inimeste tegevuste kohta on igav lugeda. Miks mul see päev üles kirjutada oli vaja, ma ei tea. Võib-olla seal võimenes arusaamine, kuidas inimesed tegevuse järele janunevad. Arusaam, mis kristalliseerus lõpupeol, 22. juunil 2006.

---------------------------------------
Nirvana [album] In Utero
---------------------------------------

Esmaspäeva hommikul sõitsin Pärnusse ja ekslesin aita, et esmakordselt pärast kõige esimest trupi- ja grupikohtumist proovi vaadata.
Noormets ja näitlejad olid ime teinud, kogu lugu oli kohutav ja naljakas.
Õhtust proovi ma vaatama ei jäänud, sest Tallinn kutsus. Deftones. Ostsin Pärnu Apollost Jan Kausi "Tema" ja siis lavastaja laenas mulle veel 25 krooni bussisõiduraha. Kaardiga bussis maksta ei saa.

Bussis lugesin Alo Paju "Muinaslugu", mis on hull raamat. On. Maia rääkis seda ammu. Aga ma võtan nii aeglaselt vedu, et kasutu peaaegu.

Tallinnas viisin kiirelt õlakoti koju, toitusin ja läksin linna tagasi. Panin endale vasakule randmele ogalise käerihma ja kõik. Jaagule andsin elastsest puuvillast käepaela. Me olime teel nu-metal kontserdile, mitte ei eksisteerinud niisama.

Rock Café tehasemaja asflalthoovil voolas higine vesi, okse õhk õhtus. Andsime ukse peal piletid rebida ja läbi meid ei otsitud. Ainult trepist üles ja kohal. Fännid olid juba lava ees karjumas ja vilistamas, lavatehnikud panid viimaseid asju paika ja DJ mängis Team Sleepi ja muud neoonsinist retroromantikat. Marit rääkis pärast kontserti, et Deftonesid olid mööda saali ringi jalutanud.
Johanna oli ka seal, tal olid musta värvi juuksed ja ta ütles, et see ei ole üldse nõme, see armastuskirja lause, millega mind tsiteerima kiputakse.
Rock Café on väike koht nii suure asja jaoks ja me ei uskunud, et ansambel päriselt tuleb enne, kui see juhtus. Aga lava ette liikudes oli ruum suitsune ja valgus sinakas ja kõlareist tuksus üks erootilisemaid lugusid, mida ma tean. Ma ei tea selle autorit ega pealkirja, aga see on põhiline 90ndate lugu.
Ja siis, ilma soojendusbändi sissejuhatuseta, astus lavale bänd ja häiris õhu massiivset helilaineseina täis, mis näris meist läbi, nagu elektrilainesinusoididest sein. Rituaalselt hüpnotiseeritult ma karjusin ja unistasin selles voos, Chino mikker ütles paari-kolme esimese loo ajal üles, aga ta oli olemas ja ta oli lähedal. Meie maailmad kohtusid. Chi Cheng vabandas, et neil nii kaua läks, et Eestisse jõuda. Ma mõtlesin, et pole viga. Te olete siin, ma olen teie une erutuse seina sees. Ei ole midagi.
Tõuklemine oli ohtlik vahepeal, aga ma surusin end teiste vahelt ette, Kristjani ja Morteni juurde. Jaak jäi maha. Kristjani must The Killersi t-särk oli naha moodi, tema juukseotsad olid teravad ja tilkuvad. Morten, nagu paljud enne teda, lahkusid tahapoole, sest seal, kus me olime, polnud enam publik, vaid inimsoo. Me liibusime üksteise vastu, nagu siseorganid ning ahmisime igat jahedat õhubriisi, mis meie peade kohalt üle juhtus hõljuma. Turvamehed jagasid vett ja me jagasime seda, et teadvusel püsida. Vana inimesena ma poleks ärkvel püsinud. Bänd pritsis meid veega, jagas seda, mis allikast tuleb.
Ma vaatasin neid ja mõtlesin: filosoofid.
See oli aus kontsert, täiesti kohal. Ma olin väsinud seal ja soigusin-tuikusin vahepeal keset põrandani higist inimmassi, aga ma olin kohal ja õnnelik.
Nad mängisid uut lugu - "Beware the Water". Kogu set oli nagu patarei, puhas energia. Elus olemine. Kitarrist Stephen Carpenter seisis ühe koha peal ja tegi kütet isegi siis, kui ülejäänud bändiliikmed enam kuumuses vastu ei pidanud ja lava taha jahtuma läksid. Carpenter suure habeme ja pikkade juustega, nägu vaevu alt paistmas, äratuntav kindlasti mitte. Trummar Abe Cunningham oli uduvine sees ja teisel pool lava oli poolnähtamatu DJ.
Chino Moreno kõlari otsas minu kohal. Unede laulja.
Nii see lämmatavas kuumuses sündis ja lahkus. Nagu suudlus maailma südamiku lähedal. Mattev. Ja me eraldusime taas.

Meie riided olid läbimärjad. Meie jagatud higi ihust tennisepaelteni. Ootasime hoovis ja vaatasime üksteise nägusid. Ja asusime Morteni Lasnamäe kodusse lonkima. Kristjan kõndis maantee ääre ühe takso peegli vildakile, taksojuht hüüdis sõimu järele ja Kristjanil oli ükskõik. Mu käerihm kadus publikusse ja see sobis. Kristjani väikevenna Jürgeni käes oli läbipaistev plastiktops, millest solist Chino oli joonud. Tajol oli lõhki järatud Cunninghami trummipulk. Kristjan nuusutas bussis selle pidet. Kõrvad veel 24 tunniks poolkurdistavat särinat täis, me liikusime higist rippuvais riideis zen-kirgastet zombiedena Lasnamäele, et ükshaaval duši all käia, Morteni rannariided selga panna, muusikat kuulata ja rõdu põrandal suitsu teha, kuis linnateede valgustriibulised vektorid ja sillad joonisid vanafuturistlikku kanalit paneelmajade kaljuaheliku vahel.

Pärast ülikooli lõpetamist olid mu päevad sellised: telekamängu mängimine ja näidendi kirjutamine + õhtused Rainer Werner Fassbinderi seansid Sõpruse kinos koos Kristo, Tõnise ja Mariaga.
Leidsin Fassbinderis endale venna või koguni maailmatunnetuse armsama.
Sel ajal, kui kinos oli Kristo hiljemkirjeldatud kõige hullem ja kõige homom film, olin mina Kristjani ja tema väikse vennaga Metallica kontserdil ja ma olin metal küll. Hetfieldil oli vanapapa habe ja ma nägin nende basskitarristi reaalis ära. Kristjan nägi, kuidas üks pereisa ühe metalmehega kakles. Metalmees sai ketist kistud, pereisa vist võitis. Metallica on nüüd nii vana ansambel, et nende kontsertidel on esindatud nii endised agressiivikud, kui uued. Me tundsime end turistidena. Kui Metallica terve Master of Puppetsi ette mängis, siis ega mina midagi ei tundnud/teadnud, aga üks musta bändisärgiga lühikeste juustega pikk mees minust eespool vasakul langetas oma sõrmesarved ikka ja taas nagu tänupalveks näole, anudes helisid teda endaga kaasa uhuma. Bänd tegi palju pause ka. Neid tuli oodata kaua ja nad pausitasid, nii et pärast neljandat laulu või nii hüüdis üks (vene?) poiss mu selja tagant "Come on, James!" nii siiralt ja täppi. Kontserdijärgses öös kõndis Lauluväljakult kesklinna poole inimmeri. Nii palju inimesi, et ees kui seljataga oli päid piiritult ja hõisked käisid rongkäigust lainetena üle, nagu helikopteridki, mida hõiskajad vist alati lahkuvaks Metallicaks pidas. Liiklus oli seisatatud, rahvamassi oli piisavalt, et riigipööret ellu viia ja taksosid Tallinnast ei saanud.
Esmaspäeval Deftones.

Ma olen nüüd üksi kodus ka. Vanavanemad on suvilas ära, emal on esinemised ja Lasnamäel olemised, õde on muidu kallima juures ja nüüd klassiga Prahas. Kass tunneb end üksi ja nõuab tähelepanu, mida ma anda ei tihka. Kui ma nüüd Teatrilaborist sünnipäevalt koju pimedusse jõudsin, siis kass nuttis. Ma paitasin teda pikalt ja käsi sai kassi pisaraveest märjaks.

Poiste õhtul kuulasime Küka pool põrandal Deftonesi "Digital Bathi", siis liikusime tantsuvõitluskunsti capoeira liikumistehnikas vanalinna tänavaidmööda kooli naabermaja stripibaari, siis strippar lõi Volmerit ja siis kella viie ami paiku tungisid röövlid Margusele Saiakangi juures kallale ja peksid ta sillutisele, aga kuna ta oli unustanud jaki koos telefoni ja rahaga baari, polnud talt midagi ära võtta ja ta teadis seda, nii et ta lihtsalt lebas seal, ootas löökide lõppu ja võttis seda kui uut kogemust.

Kursaõed Krista ja Maarja lähevad lahku, lükkavad voodid eraldi tagasi. Maarjal on asjad pakitud, sest Kaaren viib ta enda manu. Meil oli selle puhul ühikas kastipidu. Mihu läks hulluks ja tahtis inimesi suudlema panna. Krista vajutas hetk varem õigele nupule, sisenedes tuppa teatega, et ta tahaks meid kõiki suudelda. Viimaks tegid Krista ja Maarja musi, noor ooperilaulja Grete pärjati meie kursuse missiks, kuigi ta õpib EMAs, ja mind valiti Mister Sinisilmaks.

Täna oli bakalaureusetööde kaitsmine. Ma sain A. Enne tulemuste teatamist mängisime kursusega lasteaia hoovis jahimeest (niimoodi, et surnud hakkasid kummitusteks) ja siis läks tahtmatult ukaka mäng käima - Mihu jooksis seina äärde lugema ja järsku hakkasid kõik peitu jooksma, see oli doominoefekt ja mõtlemiseks polnud enam aega. Lõuna-Eesti laste ukakas pidi olema trifaa. Et kui tahad pääseda, siis pole "uka-uka-mina prii", vaid "trifa-trifa, mina prii". Ma olen vist mõlemat varianti mänginud.
Õpetaja Tuuling lasi meid Lai 9 väravast välja, ta lehvitas meile ja meie lehvitasime talle. Sõime Karu tn. ühikas kastipeost järele jäänud seene-juustu-makaronid ära, jõime šampust-siidrit-veini, kuni süüdati küünlad, lebasime veel Krista-Maarja kaksikvoodis, naerust labased ja lihtsad. Ja ülikool sai läbi.

Jooksime Margusega viimase 40 peale. Vanavanemad olid kodus rõõmsad ja kallistasid. Arvutilauale oli jäetud ümbrikupakike Endla teatrist. Sees oli vihmakeep.

Täna öösel, ma arvan, ma magan. Pärast Final Fantasy X-t.

---------------------------------------------------------
Morrissey [album] You are the Quarry
---------------------------------------------------------

Taevas oli roosa ja kuldkõrbevate äärtega. See kadus mööda tänavavalgustitäppide trajektoori sõidutee sügavikku, horisondi taha, maapinnast madalamale ära.
Viisime Margusega eksplikatsioonid ja lõputöö DVD kursuse juhendaja postkasti. Viimasel minutil.
Kristo viis mind Vene Draamateatrisse, seal olid Jekaterina ja eestivene näitlejad Moskva koolist. Rääkisid oma elust, ma sain poolest aru ja teine pool selgus etendusejärgses Kati tõlkes.
Kahju, et ma vene keelt ei oska.
Mul on kõik peale kaitsmise tehtud. Kerg(lan)e on olla, hea. Kool on läbi.
Kesköötaevas paistis kahkjas kuusirp, kumas lillakas fantasy uduvines.
Mul ei ole kahju. Elu käib juba ammu.

--------------
Slowdive
--------------

ETVst tuli "Tähelaev" minu õpetaja Jüri Sillartiga ja Sillart küsis saatejuhilt Katrin Vagalt, et: "Mis on film?"
Vaga ütles, et ta ei tea ja et tal on tunne, et Sillart ise ka ei tea. Aga Sillart vastas, et tal on enda jaoks vastus ikkagi olemas: Film on uni. Ja elu on uni, nii et film on uni unenäos.

Tähendus on tundes, ma taipan nüüd. Mitte nimes. Elu võib nimetada uneks, mänguks, lilleks või keemiliseks ahelreaktsiooniks - mis tahes - ent kui tajuda seda läbi tunnetuse, mida unenäod kätkevad, on perspektiivid lootusetumad ja helgemad. Pehmem on.

Küsimus on alati suhtumises.

28. kuupäeva õhtu viis meid telemaja tubadesse, kus Maarja opereeris materjali sissevõtmist seitsmelt optiliselt kettalt Avidisse ja me Margusega kehastasime Jaagu rekkalesbi Silleks ja siis Kaiks.
Siis ma olin väsinud ja külmetushaige ja kell oli öö.

29. mai, pool kümme hommikul: monteerija Tambet Tasuja, nagu koomiksirobot/tehnika agent, pimendas toa, käivitas monitorid.
Pärast esimest montaažipäeva oli tunne kurb ja närune. Bussis sõites mõtlesin kirjutada romaani, mille kohta saaksin öelda: "See räägib läbikukkumisest."
Kare ja tahumata esimene versioon nägi välja, nagu enneaegselt sündinud loode. Oma laps, aga kole ja suremas.

Teiseks päevaks olin saanud 8 tundi magada ja elasin paremini. Eelneva päeva 4 tegi silmavaate ainult porisemaks. 8 tundi on nüüd minu jaoks okei. Võtteperiood toimis nagu sõjavägi, ma kujutan ette, toimib, kuigi mitte täpselt, muidugi. Enne võtteperioodi oli 14 magamistunnist ka natuke vähe.
Teise päeva tulemus oli nii ilus, et Tasujast sai minu silmis võlur. Hakkasin ülistama audiovisuaalkunsti loomisperioode, loomegruppe ja osalusvõimalusi.

Täna, kolmandal montaažipäeval, tulid operaator, kunstnik ja peaprodutsent vaatama. Väsisin, mõtlesin, et kui nii lihtsa asja tegemine nõuab nii palju rasket aega, siis ma ei tee seda enam. Samas oli lõbus. Nagu elu, kas mitte? Raske ja lõbus. Kergemaks ilmselt ei lähe, nii et parem olla heas seltskonnas, kuni kestab. Ja see seltskond oli minuga. Ent mõte selle loo edasi tegemisest on hirmutav, nagu haigus.

If, when I say I might fade like a sigh if I stay, you minimize my movement anyway, I must persuade you another way. There's no love in fear. Staring down the hole again. Hands are on my back again. Survival is my only friend. Terrified of what may come. Remember I will always love you, as I throw your fucking throat away. It will end no other way.
It will end no other way.
[Tool]

Minu bakalaureusetöö on valmis. Homme saab kool läbi. Margus kinkis Tasujale ühe tegelase päikseprillid ja meie võttetaldriku killu, markerpühendusega.

Hakkan eksplikatsiooni kirjutama, et oleks homme, mida kursuse juhendaja Tuulingule postkasti panna.

Ja vahel on kohalolu elus ja keskkonnas silme peal, nagu kate, millest läbi ei näe, ja oma ilmselguses paneb see mõtlema, kas elu pole mitte nagu film, mille katkestamine on vabalt minu teha. Elus saab laisk ka olla, muidugi, ja lihtsalt vaadata, kuidas see vastu nägemist surutud on ja eest nagu ei lähekski, aga küll ta läheb - selleks ei pea ennast liigutama. Love you, even as I tear your fucking throat away. But it will end no other way. Tragöödia ootab teisel pool nurka, aga ei ütle, millal väisab. Ja nii ma tulen noil päevil õhtuti ja öösiti koju, lootuses, et vanavanemad veel voodis hingavad, kui tuduvad. Me olemegi nüüd tavaliselt kolmekesi kodus. Ma pean alati koju tulles kontrollima, sest ma pelgan teiste suremist märksa pärisemalt, kui enda.

Eia on palverännakult tagasi. Ja Nele saabub vähem kui kuu pärast. Ma kohtun nendega ja eksisteerin nende energiaväljades, minu muusad. Ja suudlen kedagi. Kindlasti suudlen kedagi.

Stseen 4/11, 6/11, 8/11
lilleseadja kodu
8:00 - 18:00
Kersti, Ain ja Nael

Mina ja Ain. Milline kooslus. See suur mees kandmas seda suurt ülikonda ja mina irdunult monitori taga nõudlusi kogelemas.
Peab ikka uskuma noori ja aitama nende tegemisi ellu viia, aga kui Ain kinoflo valgustite all seisis ja mulle selja pööras, ei saanud ma aru, miks inimesed uusi reaalsusi sedasi kokku panevad. Ma vaatan filme ja saan aru. Ma olen võtteplatsil ning ei mõista. See, mis ma teen, pole film, muidugi, üldsegi. Filmi tegemine on hullem. Elen ütles, et filmi peal kaob side reaalse maailmaga ära ja pärast režiimis elatud kuud võtab toibumine nädalaid. Kui Elen Christopher Doyle'i assistendina Taist naases, ei kuulunud ta kaks nädalat maailma, nagu meie seda teame. Üleminekuga peab lihtsalt toime tulema.

"Elu on tulekuid ja minekuid täis," ütles Kukumägi, kui me Ragne filmi tegime. Elu põhiprintsiibid on nii lihtsad, et ma usun neid tõdesid suurte silmade ja naerva pohmelliga. Need tõdemussõnad on nii ilmselged, et ma näen neist läbi paistmas kõiki miljardeid isiksusi, kel tarvitses neid kunagi lausuda ja kes siis lahkusid. Ei midagi uut. Ei midagi uut. Ainult aasta- ja sajandiarvud. My brother went to life and all I got was this lousy calendar.
Kõik, mis ma sain, oli uus välimus (kui uskuda reinkarnatsiooni) ja vanad sõnad.
Miks me kõik tahame maailma uuesti leiutada? Kui ei tahaks, siis vana sobiks ja ei oleks nii naeruväärne, kui me räägime, nagu klišeeleksikonid.

Kui üldse, siis tuleks vist sõpradega mänguruumide ehitamist katsetada, sest nemad ei pahanda, kui see koost laguneb. Teistega on piinlikum ja rohkem kahju. Sest mida kauem sa teisi ei tunne, seda vähem sa neid tundma saad õppida ja seda vähem sa tead, mis viga sa neile rakendad, kui loss variseb pähe ja kividest saab ainult veel ühe kaevu, kuhu härga uputada.

Stseen 1/11
lilleseadja kodu
13:00 - 17:00
Priit ja hulk alasti inimesi

Oli palju valges pesus inimesi. Ikka on parem öelda "oli palju alasti inimesi". Võttepaik oli see korter, mida ma kunagi metallminimalism-kokaiinkorteriks kutsusin. Nüüd see oli oma avaruses ohutum. Lilleseadja magas suurte uste taga.
Tüdrukud kogunesid vaikse järjepidevusega võttepaigale, istusid grimminaiste hoole all toolidel ja mina üritasin muusikat mängima panna. Peale läks The Verve Remixed ja ootamatult oli ruumist saanud ilusate inimeste pühapäevaüritus, kus taustaks põksub house ja kõigi päevitund nahk läigib, nagu kõva koor. Ma püüdsin mitte muutuda vaenulikuks, nagu ma sedapuhku teen. See oli ikkagi meie lõputöö osa, mitte veel üks välja manatud moedemm. Aga selle muusika ma vahetasin välja üpris ruttu, sest Tõnisel oli vana Mr. Oizot ja Soviet Kintchi jazzi.

Jaak helistab mulle ja ütleb, et soome kolmandast on "American Beauty". Ühtlasi avastan, et Nelonenist tuleb "Vanilla Sky".

"Beauty't" ma olen vaadanud metoodiliselt. Õpetaja Rein Maran andis selle meile õppefilmiks ja me pidime seda plaanhaaval analüüsima, lahti harutama. Ja "Beauty" on film, mis näitab mulle tarkuseid, mida ma hiljem enam faktitasandil teadma ei pea. Eeterlik tundmustekogum kumab minust koos Newmani helidega läbi ja ma olengi ergastatud, kirgastatud.

Margusega koos olles on eksistentsiaalse olukorra printsiibid selged. Täna ta ütles, et tal on vahetevahel kurb, kui ta mõtleb, et ladvik ongi käes. Me teemegi seda, mida me teha tahame, me pole enam põhikooli jätised. Meil pole küll eriti raha, aga kõik parim ongi praegu ja sellest enamat ei saa. Ma küll ei meenutanud talle, et armastust pole, aga see on teine teema. Lihtsalt see, kuidas me koos õhku tarbime, et elada ja itsitades oma tulevast surmast teadlikud oleme, jätab maailma ilmselgeks.
Ja "American Beauty".

Nii et see, kas ma lähen veel teatrikooli katsetele edasi või jätkan sarja arendamist ei olegi dilemma, nagu ma Laurile pobisesin, kui ta Markusega grillsütt ja liha Selverist ostis. See ei ole probleem, kallis hääbuv inimene.

Stseen 1/11, 2/11, 5/11
Admirali maja esine, elumaja hoov Tõnismäe kandis, õpetaja Thomase kodu
8:00 - 18:00
Riina, Kersti, Külli, Tambet, Mirtel, Agnes, Virko

Magasin 14 tundi ning ärkasin hommikul pool kuus, mõistmata, kas peaksin olema väsinud või reibas. Vanaema vaatas televiisorit ja tegi mulle siis omletti. Tema ärkab juba aastakümneid nii vara ja läheb tööle arstide asju tegema. Vihmasest taksoaknast enne seitset välja vaadates tabas mind täiskasvanulik-romantiline taju rangest varahommiku tööelust.
Hommikud on ausad. See oligi vist tol hommikul seal taksos, kui väljas sadas vihma ja ma olin möödund öö unenäokohtumisest terve päev nahatu ja hell, kui see tunne oli. Õnneks olid mul riided seljas.

Välivõtete ajaks läks ilm vihmaseks ja tuuliseks ning seal, kus näitlejad mängisid, olid lipuvardad, mille trossid pekslesid vastu poste, mängides helile taustaks metalset plaksumist.
Pärast esimese võtte lõppu lendas Riina Hispaaniasse, kuid embas meid enne ja kiirgas Margusele ja mulle oma heameelt ja ärevust. See on hea, kui näitlejatel pole jäle teha. Eestis on ju nii, et ega filmitudengid näitlejaid ei tunne. Ma ei tea, miks see siiani nii on. Elementaarne, et nagu teatrilavastajad, nõnda peavad ka filmirežissöörid teadma, kellega neil tegemist on, kui tegemiseks läheb. Nii me siis Margusega püüamegi olla taibukad ja võimalikult vähe lollid. Kohe, kui näitlejad tegevusetult ringi longivad kusagil grimmitüdrukute ja kohvilaudade vahel, peaks nagu mure tekkima, et graafikus on midagi valesti. Eesti näitlejad pole ka filmitegemisega harjunud. Enamik neist ei tea, kui palju justkui niisama ootamist see nõuab. Aga meil on hästi. Meil sujub. Ma räägin nagu muidu.

Mirtel ja Agnes tulid ja võitsid. Nemad said kogu loost ilmselt kõige vähem, aga andsid nii palju, et nad ei oska praegu, teadmata konteksti, aimatagi.
Ja Virko, mu malbe mentor, piinaja ja kasvataja, mängis nende papat.

Praeguseks on üles võetud sellised hetked ja inimesed, et ma ei pruugi ette aru saada, millist emotsionaalset pommi me Margusega endile kokku pakime.
See töö on meie tudenginooruse haripunkt.

Riina, Külli, Märdi ja Marjega on tehtud. Mängu jäävad Ain, Kersti, Priit ja hulk alasti inimesi.

Stseen 1/11 ja päevased linnavaated
Kesklinn, lasteaed Rõõmutareke, Cityplaza katus
4:00 - 15:00
Riina, Külli, Luisa ja teised väiksed lapsed

Kell neli liiguvad linnas filmitegijad, paistab, sest siis on parim kaameravalgus. Elen ütles, et Tarkovski tegi kogu "Stalkeri" sellistel kellatundidel. Sest siis on valgus pehme ja varjusid ei ole. Margus jooksis kastekannuga võttepaiga ja Uniquestay hotelli vahet, et mänguvihma teha. See kukkus lihtsalt robustne välja, aga filmitrikid petavad ära. Sujuvat kaamerasõitu tegime niimoodi, et Elen istus Maario auto pagasnikus ja poisid kõik lükkasid autot. Töötav mootor oleks heli ära rikkunud.

Varahommikul seitsme paiku vaatasime Tõnise juures võttepilte, tantsisime, sõime makarone ja liha, naersime nagu ogarad koos naeravad, jäime vist peaaegu magama.

Lasteaeda jõudsime Jaaguga umbes veerand tundi enne teisi ja jäime millegipärast laste laulu- ja tantsusaali istuma. Siis algas neil laulu- ja tantsutund, muidugi, ja meie - kaks karvast ja magamata mühakat - istusime saali nurgas, silmad kinni vajumas ja mõistus magamatusest nõder, irvitamas. Kasvataja mängis klaverit. Ma ikka ei talu, kui lapsed laulavad. Ja näitlejad koos. Mõlemat peavad enamus inimesi armsaks kuulamiseks vist. Kui tantsuaeg tuli, pidid poisid kõik endale paarilised valima ja siis kaks tüdrukut jäid valimata ja toolidele istuma. Me vaatasime Jaaguga teineteisele otsa nagu lähme? ja püüdsime jälle mitte liiga nähtavalt naerda, nagu narkomaanid. Trainspotting. Tüdrukud tantsisid omavahel ja pärast hakati paarilisi vahetama, kui ringtantsuks läks. Ma mängisin telefonis Bombermani, et mitte lääbakile magama jääda ja sain pidevalt surma. Jaak arvas, et me võiksime seal olla söögi pärast - et kaks jätist, kes istuvadki hommikuti lasteaiarühma nurgas, oodates kokatädidelt hommikusööki.

Väiksel Luisal oli silmapõletik ja vahepeal ta nuttis, aga ta oli väga tubli ja armas. Tegi ilusa rolli. Ainult teised lapsed kriiskasid valesid repliike ja olid üleüldiselt segaduses. Järgmisel võttepäeval mõtlesime Marguse ja Eleniga, et peaks tegema muusikali laste ja treenimata loomadega, kus kogu tegevus toimub õues ja kogu pooleteisttunnine lugu võetakse üles ühe pika shotiga. Selles arvutimängus Carmageddon oli kõige raskem raskusaste harder than french kissing a cobra. See oleks umbes nii.

Linnaplaane võtsime Cityplaza otsast. Elen seisis peaaegu katuse äärel. Keset katuseplatsi oli suur Eesti Raadio antenn, mis meie järelvalvaja Kai sõnul pidi enesetundele mõjuma, kui liiga kaua katusel olla. Mitte midagi radioaktiivset küll, ütles ta.

Edasi läksin koju ja vajusin voodisse nii raskena, et ma tundsin, kuidas patja vajunud nägu istutas juuri läbi püüri ja lina.

Käisime kahe paiku päeval Elina ja Margusega Laagris lapsnäitlejaga kohtumas, tema nimi on Luise.

Linnas otsisime Margusega asendusvõttepaika ühele välistseenile ja Toompea mäest sõitis Mart jalgrattal alla. Mina olin sedasi, et ega ma Marti ära ei tundnud, kuni ta juba naeratusega äärepealt möödus. Mart nägi suurem ja tumedam välja, nägi välja mees. Ma ei tea, mis ajavahe meid seekord distantseeris. Võib-olla oled päriselt vanemaks kasvanud, ma ei tea.

Kahe tunni pärast tellin takso ja lähen võttele. Kunstnik Marion oli tänaseks rohkem, kui 40 tundi ärkvel olnud ja ma palusin tal nüüd öövõttele mitte tulla. Minul tuleb 24 pluss eks näis mitu tundi veel ja nii on huvitav. Tunni või paarine sõba teeks olukorra õõvastavaks.

Stseen 3/11, 5/11, 7/11, 9/11, 10/11, 11/11 ja öised linnavaated
Kuukulguri kontor
7:30 - 1:00
Külli, Riina, Tambet, Priit, Beatrice, Terje, Märt, Kersti, Marje

Kolmas võttepäev algas tund aega varem, kui eelmine. 5:23 ärkasin Märdi telefonikõne peale. "Tähendab, olukord on nüüd selline, et meie nüüd sünnitame. Ma ei tea, millal ma tulen. On see okei?" Märt hakkas isaks saama. Nii et tema läks kallimaga last ilmale tooma ja meie leiutasime võtteplatsil kõik koos (misan)stseenilahendused, mis teeksid Märdi puudumise mittepuudumiseks. Saime hakkama. Filmitrikid.
Õhtul Märt liitus meiega ja me tervitasime teda huilgamise, puudutuste ja šampusega. Poeg.

Psühholoogiliselt on harjumatu aduda uute näitlejate liitumist poole võtteperioodi pealt. Seda efekti võimendab see, kui karakter on loo järgnevuses algusest peale olemas.

Nii varajane voodijätt' hakkas organismi muutma. Iiveldus ja keev ainevahetus. Näitlejatel oli nii palju häid lahendusmõtteid, et ma tundsin end lavastajana ebakompetentsena. See on ainult hea, kui kõigi fantaasia elavdub.

Öösel käisime kaameragrupiga Oleviste kiriku otsas öiseid linnavaateid filmimas. Valgustite lähedal lendasid olendid, keda Margus pidas nahkhiirteks. Vihma järgne udu üle Tallinna pani tuletäpid kumama. Linn öösel kõrgelt. Lost in Translation, kõik see.
Öise gooti kiriku tühjus, religioosset kummastust täis. Teistmoodi maailmatunnetuse ärevus langes tulvana peale, nagu vanalinna koltunud valgus läbi kirikukoja vitraažide. Hoovi peal oli väike majake, mille akende taga põlesid tuled. Tõusin kikivarvukile ja vaatasin läbi valgete kardinate seda tuba, kus ma pisikesena pühapäevakoolis käisin. Ma polnud seda tuba ~14 aastat näinud, see oli endine.
Mees, kes meid torni viis ja meiega üleval kaasas oli (sest mõned inimesed tahtvat sealt alla hüpata) - Margus kinkis sellele mehele suure Mesikäpa, kui ta meid all suurest eesuksest välja lasi. Ta ütles meile: "Jumal õnnistagu teid," oli kampsuni ja habemelõuaga rahulik sõbralik noormees.
Ma võiksin olla kiriku kooripoiss mingis paralleelreaalsuses, mis vahepeal käesolevasse imbub, aga mitte päris. Öise kiriku koltunud köied ja puit & varjus avarused mängivad hiigelinstrumendina ekstaatikaga värisevat teadlikkust rahust, täis kõige kurvemat ja üksildasemat vaikust, mida ma tean. Pilli kõlakastis seistes ja liikudes võin keeleotsaga puudutada usku, mille uimastav ja muteeriv toime koatab surmast hirmu.
Ma ei tee seda. Ainult kuulan muusikat.

Stseen 9/11, 10/11
Kuukulguri kontor
8:30 - 22:00
Priit, Tambet, Marje, Märt, Kersti, Riina

Priit on veel Viljandi teatrikooli tudeng, nii et algul oli tal ülejäänud kollektiivi ees hirm. Mulle meeldib mõte, et me oleme töösse kaasanud ka endasuguseid. Mul on hea meel, et Agnes varsti tuleb.

Võttegrupi liikmed hakkasid moonduma. Margus käis lõpuks Marje parukaga ringi ja kunstnik Marionil oli Minni mask peas.
Võttepäeva viimane stseen oli nii naljakas, et esimesel läbimängul komberdasin monitori juurest peaaegu pisarais peaaegu põrandale, suutmata seda lõpuni üle elada.

Varajane ärkamine tekitas korduvat iiveldust ja ma juhtisin võtteid oksepohmelli tundega. Enamus ajast oli naljakas. Enamus ajast oli higine ja kleepuv tunne, aju ujus. Ma jõudsin tõdemusele, et filmiinimesed ongi oma tööaegadel sellised magamata nässakad, nagu energiat täis zombied. Glamuur on hetk, rasket osa ei näidata. Tõsiste ettevõtmiste juures nii ongi.

Mingil hetkel pärast võtete lõppu kõndisin rammestunult Kuukulguri akna poole, võtteplats tühjenes inimestest ja ma taipasin, et lavastajaks tahtmine on lollus. Miks, ma enam ei mäleta. Jõudsin seda hiljem Mardile intervõrgus öelda ja siis, nagu unenägu, see põhjendus kadus.

Stseen 1/11
Lowe Age kontor
20:00 - 23:00
Ain, Riina, Kersti

Pärast seda, kui esimene stseen filmitud sai, hakkasime Margusega tseremoniaalset taldrikut vastu kaamera statiivi peksma, aga see ei läinud katki. Taldrik. Ain soovitas lüüa piki statiivipead, metalljalad tehti lühemaks ja kui me uuesti lõime, läks mu vasak käsi kolmest või neljast kohast katki. Ma palusin Margusel suuremad killud väiksemaks lüüa ja Margus lõikas oma kätt vist kahest kohast. Ain, vanameister ja lapsepõlvekangelane, tõi mulle suure plaastri.

Esimene tunnetus võttemeeskonna tempost ja kolme näitleja stiilikalduvusest on käes. Võtted toimusid reklaamibüroo Lowe Age läbipaistvas futuretro kupeekabinettidega kontoris, kuhu me naaseme 28. kuupäeval. Püsisime graafikus, aga see oli ilmselt võttepäevadest kergemaid.
Kui Ainiga stseen võetud sai, läks härra koju jalgpalli vaatama ja Kersti sai telefonikõne, et ta poeg jäi auto alla. Šokk lahtus, kui selgus, et poisil on jalg kipsis ja muidu on hästi.

Esialgne pelgus on läinud. Hommikul kuulasin Slowdive'i nii kõvasti, et kõrvad lõpuks vilisesid. Et rahuneda.

Kristo tegi naturalistliku rolli "taustal mööda kõndiva kontoritöötajana". Uku käis vahepeal mu juukseid näppimas ja tegi imelikke asju, millele ma kahjuks või õnneks keskenduda ei saanud. lapsonhaige tuli meile fotograafiks ning Jaak mu diiler dokumenteerib võtteid miniDV-le. Õhtul hiilime operaator Eleni ja kunstnik Marioniga kusagile ETV läbivaatusruumi, sest Elen tahab kontrollida koloriiti (kaamera visiir on mustvalge) ja meil on vaja näha, kas me liigume visuaalse stilistikaga õiges suunas.

Öösel mul und ei tulnud - me olime võtteplatsilt lahkunud nii kõrgendet meeleolus. Kell pool neli a.m. hakkasid ülemised naabrid seksima ja möirgasid ja halisesid, nagu tooksid kahepeale mingit monstrumit ilmale. Ja siis hakkasid õues linnud laulma.

Xelene leitud kalake, kes mängib ühte peategelast - Lootust - puhkab praegu end võtetest välja Xeli ja Juku kodus. Ta on väga loomulik filminäitleja. Ma loodan, et ta elab võtted üle. Xel jätab ta endale, kui võtted läbi saavad.

Terje helistas praegu, ütles, et see kild, mille tema sai, et ta pistis just käe kotti ja lõikas endale kätte.
Kolm verist tudengit kohtuvad õhtul telemaja läppundkollases sisemuses.